Põrandaalust tantsumuusikat tehakse Eestis palju, suurt osa sellest katab aga intellektuaalsuse vari, mispärast kaldutakse tihti tantsimatu hallolluse poole.

Otseselt pole see isegi kriitika, mulle meeldib udune elektroonika tugeva autoripositsiooni ja enesekindlusega, kuid kohati on ikkagi nälg sirgjooneliste rütmiskeemide ja lihtsalt funktsionaalse tantsumuusika järele. Et noh, saaks millegi taustal nõksutada ja õõtsuda.

Kodumaine produtsent Ali Asker ja tema värske EP „Ascent” sobivad selle koha pealt hästi. Plaat kerib end vaikselt lahti, paksud retrosündid roomaksid justkui mingist pimedast koopast välja, ja kui lõpuks kohale jõuavad, siis löövad koos naksakate trummidega lood korralikult käima. Ei mingit targutamist ja kuulajast kõrgemal seismist, lihtsalt pulseeriv energia ja mõnus astumine. Pole palju detaile, pigem kõnelevadki minimalism ja need üksikud, aga täpselt valitud saundid.

Muidugi, ka Ali Askeril on oma osa udus ekslemisel ja pimedate linnatänavate kohal hõljumisel, kuid see sobitub plaadi ühtlasesse voolamisse hästi. Üllataval kombel, kuigi „Ascentil” on tegelikult vaid kolm Askeri enda lugu ning kaks remiksi, moodustub sellest viielooline tervik, kus tonaalsused ja meeleolud sobivad hästi kokku. Harva tabavad remiksid samavõrd hästi autori käekirja ning juba see on põhjus, miks sellele plaadile võimalus anda.