Olen täiega tongis. Mitte kuskilt ei valuta. Pole tahtmist kuskile minna. Kas see pole mitte õnn?

Räägitakse, et luuserid kõngevad kraavis. Mina aga olen sattunud kollase pingi alla, Stroomi ranna liivale. Ei tea, kas see teeb minust luuseri, üldiselt ma ei tunne ennast viletsusehunnikuna. Need olid ühed vahvad koksid, millega mind kostitati, kilk pole peast lahtunud. Olen täiega tongis. Mitte kuskilt ei valuta. Pole tahtmist kuskile minna. Kas see pole mitte õnn? Ärge muretsege, surnuks ma ei külmu, täna on üpris soe öö.

Ehkki teil on minust täitsa savi. Selleks et kellegi pärast muretseda, tuleb inimest tunda, näha tema jalgu, käsi… riista näiteks, ma võtsin selle just välja ja kaevan hauda… see tähendab, auku, et kusta, sest püsti tõusta veel ei suuda, aga kusta tahaks… pange tähele, ma võtsin ta enne välja ja alles siis kaevasin augu… ma olen terve mõistuse juures, ei määrinud oma… ehkki teil on poogen… aga kuidas ma kinni panen… esialgu kusen ja tunnen kergendust, mõtlemata sellele, kuidas püksiaugu kinni saan… niriseb kuidagi loiult… ah, türa temaga… Oo, kalambuur! Türa temaga! Hohohoo! Noh kõik, kustud, võib kinni panna…

Ei tea, kas ma olen pärast seda luuser või mitte, kuid minul on selle rannapingi all hoolimata lehast ikkagi hea olla. Jah, päris õdus, keegi ei pane ajudesse. Muidu peavad nõiajahti, kiusavad mind, nagu jaksavad, aga mis sest tolku – teevad ainult endale kahju… Laman siin veidike, peidus kõigi nende vihaste noorte ja vanade, naiste ja muttide eest, närigu nad kõik muru! Hea, et me oleme Eestis, meie liivas pole selliseid satikaid kui näiteks Tais või Aafrikas, kus sulle poeb mingi uss naha alla või putukas hammustab, poetab sinusse vastsed, meie arstid ei oska väljagi lõigata, naksavad ära ühes tilliga… Oi, ma unustasin püksiaugu lahti! Panin ju kinni! Ei, ma mõtlesin, et panin, tegelikult tegin veits ona, või noh mitte päris, ainult mudisin munni peakest ja näppisin eesnahka, veendumaks, et sinna pole liiva sattunud, muidu pärast algab metamorfoos nagu „Protseduuris”. Ärge ainult arvake, et mulle meeldis see jamps. Jõledus, räme jura! Režissöörimutil pole anderaasugi… kuid mina pidin meie kontoris valetama ja keerutama, noogutama kõigile: jajaa, suurepärane, lausa „Dorian Gray”, jajaa…

Pean silmakirjatsema, mis parata, olen nii äranussitud… Isegi meie haledas toimetuses, kus ma olen peaaegu mitte keegi, pean ikkagi elust küünte-hammastega kinni hoidma, et päris sodiks ei litsutaks. Aga kunagi oli mul hea välimus, juuksepahmakas, jooksin mööda ülikooli koridore, energiajoogid kotis, lugesin loenguid, treisin värsse… Jah, häbilugu, ent kuidagi tuli ju neidude tähelepanu püüda, nii ma siis kirjutasin, inspireerituna Allen Ginsbergist… Ah, jutt või asi – inspireerituna… Ütle ausalt: piistu panid! Sa panid Ginsbergilt piistu!

Nojah, sai väheke näpatud. Kes siis ei näppa? Kõik pistuurivad! Muudkui pistuurivad ja pistuurivad. Paremalt ja vasemalt. Niuh ja näuh! Üks lüpsab Tranströmerit, teine nokib Baudelaire’ist viimast. Kõik saavad siit ja säält inspiratsiooni, tõeline luule on hinge heitnud, poeedid välja surnud, jäänud on vaid vabavärslased. Mille poolest mina kehvem olen? Mulle on lühikestes seelikutes ligi astutud, olen mõnikord kätele voli andnud… Ja ei mingit kobinat, pikalt oldi vait, arvasin, et neile meeldis. Arvan praegugi: neile meeldis. No ei saanud mitte meeldida!

Kuni selle karjuva kaasuseni. Viimane juhtum. See-eest milline! Tuleb liibuvas valges särgikus, nibud kikkis, esitab küsimuse, ma nihkun lähemale, räägin, seisame, ta paotab suukest – ja siis võtan ma napsti tal nibust kinni! Ta suisa kiunatas… Oo, kui õudne, mul silme ees valge, vänt kõva, kõrvus helin – pidin mõnust äärepealt minestama. Ennekuulmatu lugu ju: nibust kinni! Ja siis läks lahti… Idioodid, elage nüüd ilma minu ja mu luuleta, ilma mu naljade ja kalambuurideta, ilma mu ulakate sõrmekesteta. Mis teil seal ilma minuta on? Põrgulik igavus!

Aga mis minust saab? Koit pole enam mägede taga. Kuidas ma püsti saan, kuhu lähen, kuidas end oma korterisse vean – ei tea. Kas ma jaksan? Kõigil on ükstakama. Sest teie jaoks on kõik puha sõnad. Te arvate, et ma kirjutan ja liiv minu all on kujuteldav, aga võta näpust, liiv on päris, ma olen purjus, praegu pole enam vigagi, aga tund aega tagasi kongerdasin ma randa sõna otseses mõttes neljatöllakil, ja kuidas need kaagid mulle kere peale ei andnud, ei tea. Vedas, nagu öeldakse, joodikutel ja imikutel veab, või mis…?

Niisamuti ei tea ma, mis näiteks homme saab – toimetaja, artikkel, arved, püüan mitte mõelda, venitaks vähemalt hommikuni.

Elu hiilib nagunii ligi nagu vana vares ja nokkab, näpistab, kraaksatab: tõuse!

Eks ma muidugi tõusen. Kui olen elus. Tolku pole minust mingit, kuid ma lähen sinna, inimeste juurde, hakkan rääkima, kirjutama, käima ja nägusid tegema. Hakkan etendama inimest, teesklema, et võtan kõike jube tõsiselt, valutan südant, jah, valutan otse kõige pärast hirmsasti südant: olen valmis näiteks Iisraeli eest elu andma, olen valmis Trumpi peale haukuma… Aga seejärel lähen rahulikult kempsu, istun seal tundi poolteist, et end korralikult tühjaks sittuda, võib-olla peksan pihku, mine tea, kui tõuseb… miks mitte peksta, kui tõuseb? Ikka parem kui rääkida ja kuulata nende kontorijampsi.

Lained tulevad lähemale. Seda ma mõtlesin, et mis niiskus, mis külm keel see limpsib mu sõrmi?

Jumal küll, vesi-vesi! Tuleb end püsti ajada, tuleb minna… Oh, mu selg! Kurat võtaks, olen külmast täitsa kange! See lugu võib haiglaski lõppeda… või surnukuuris. Nojah, kõik lõpetavad surnukuuris – ka edukad inimesed viiakse surnukuuri, kus nad lebavad luuserite kõrval, kuulates surmavaikust ja imbudes läbi antiseptiku vastikust haisust.

Noh, olen justkui püsti saanud. Kuni ma end üles ajasin, tuli vesi veel lähemale, seisan pahkluust saadik vetikates ja asi on naljast kaugel, sa mu meie, meri liigub kiiremini kui mu jalad, ma ei suuda võidu joosta. Oh, kui kiiresti see ära läks!

Ah ei, täitsa lollakas, sa põrutad ju merre! Idioot, olen mina alles idioot… nii, keerame otsa ringi. Kus on mu kollane pink? Kus see pink on?

***

Andrei Ivanov (snd 1971 Tallinnas) on kirjanik. Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene filoloogia erialal. Avaldanud 2006. aastast romaane, jutustusi, novelle, esseid. Tema tekste on tõlgitud eesti, prantsuse, saksa, inglise, soome ja makedoonia keelde.

Veronika Einberg nokitseb äripäevadel riigitelevisioonis subtiitrite kallal ja pühapäeviti tõlgib, sel aastal ilmus tema eestinduses kaks Andrei Ivanovi romaani: „Päevad” ja „Hella tähe all”.