Jan Kausi proosapalas kohtuvad nõidus, geopoliitika ning isaarm.

Armas poeg,

eeldan, et loed seda kirja pärast video vaatamist ning oled suutnud mingilgi määral harjuda sellega, mida nägid. See ütleb justkui kõik, aga tekitab samas kindlasti küsimusi, segadustki. Kuigi mulle pole jäänud eriti aega, et kõike üksipulgi lahti seletada, aega õieti polegi enam, püüan ikkagi asjad kirja panna, et sul oleks midagi, millest tulevikus kinni hoida. Ma tean, et me pole viimasel ajal väga palju läbi käinud ning see kõik tuleb sulle ilmselt ebameeldiva üllatusena, arvatavasti ei suuda sa mulle pikka aega või üleüldse andestada, aga anna kõigepealt andeks, kui ütlen, et see pole tähtis. Vähemalt praegu, minu positsioonis. Tähtis on see, et su elu oleks kaitstud.

Aga ma ei tahtnud rääkida sellest. Liiga palju olulist on öelda. Pean ennekõike selgitama seda, mida sa nägid videost. Või mida sa ei näinud. Usu või mitte, aga see kõik sai alguse naeruväärsest vägikaikaveost. Nagu sa tead, on meie suguvõsas üsna mitu selgeltnägijat. Tead vist sedagi, et mul pole neisse kunagi usku olnud, ütlen otse, et pidasin tädi Mariet kuni viimase ajani täiel määral šarlataniks, aga tema osavus oma asja majandada on mulle alati muljet avaldanud. Ta on kasutanud oskuslikult ära meie suguvõsa pärimust, vereliini, mis viivat väidetavalt välja Eesti vanimate nõidadeni, kellest üks olevat ürikute järgi veel põhjasõjagi ajal ära põletatud. Olgu kuidas on, aga Marie uskumused viisidki välja tema ja minu vastuseisuni.

Mitte et ma poleks seda vastuseisu aidanud ise esile kutsuda. Eks sinagi pidid taluma seda, et olin aastaid alkoholiga kimpus. Marie hakkas mind ühel hetkel oma nõiakunstiga ravima. Või vähemalt tahtis ravida. Meie seansid muutusid üsna kiiresti groteskseks, ma pole oma toonase käitumise üle eriti uhke. Ühel hetkel otsustasin, et tõestan Mariele ja kõigile teistele ka, et ta jutt on petukaup. Otsekui oleks see olnud mu suurim probleem. Eks alkohooliku mõtted liiguvad omasoodu. Ükskord rääkis Marie mingis ETV esoteerikasaates, et tema esivanemad polnud mitte ainult väekad naised, vaid tegelikud nõiad, kes oskasid luudadel ringi lennata. Veel väitis ta, et tema käsutuses on iidne lennuvõime retsept, aga kuna see retsept pidavat ka päriselt töötama, mis tähendab, et sellel on hirmuäratavalt suur vägi, hoiab ta seda seifis ega lase kellelgi lugeda.

Ühel õhtul hakkasin jälle Mariet aasima, et miks ta sedasi inimestele valetab. Et kui ta ei suuda mulle tõestada, et on ise luua seljas ringi lennanud, on ta ikka väga sitt luiskaja. Ja nii edasi. Marie oli pisarateni solvunud, lahkus toast ja tuli tagasi, käes mingi paksude kaantega vana raamat. Umbes nagu meie suguvõsa piibel. Mäletan, et kaasi ühendas veel metallist lukk. Ta näitas mulle raamatust kirjakohta, kus olevatki kirjas lendamise retsept, maagilise nõiamäärde valmistamise juhis. See oli ladina keeles ning ma ütlesin alguses, et seal võib seista mis iganes. Seepeale vuristas Marie mulle ette retsepti koostisosad. Teda kuulates tuli mul mõte – ma olin ju purjus –, et veaks temaga õige kihla. Ütlesin talle, et kui ta kirjutab mulle nõiasalvi retsepti paberile, siis ma proovin selle enda peal järele. Marie vastas, et ma olen mees, meestega see ei tööta. See andis mulle põhjuse teda edasi aasida, süüdistasin teda arguses ja ei tea milles kõiges veel. Ühesõnaga, vaidlesime seal, Mariel oli palju argumente, mis tunduvad takkajärgi täiesti mõistlikud. Ta ei tahtnud näiteks, et retsept leviks. Ning seda ei taha enam ka mina, eriti kui ma mõtlen sellele, kuhu nüüd teel olen. Põhiline takistus oli muidugi surnud lapse rasv. Just nimelt rasv, mitte veri. Nojah, mitte ka lihtsalt surnud, vaid hauast välja kaevatud. Nõid pidi lennuvõime saavutamiseks määrima ennast mikstuuriga, millesse oli segatud hauast välja kaevatud lapse rasva. Kui Marie selle kaardi lauale lõi, jäin vakka. Mõtlesin, et küll on ikka mõeldud välja üks erakordne jamps, las parem jääda sinnapaika.

Aga Marie hullus oli mind nähtavasti juba nakatanud. Kaks nädalat hiljem suri su klassivend Veiko… Mäletad, autoõnnetuses. Pean oma häbiks tunnistama, et kui seda uudist kuulsin, tuli mulle kohe meelde nõiasalvi retsept. Mõte lendamisest oli jõudnud mu alkohoolse aju juba ära mürgitada. Püüdsin ennast ebaõnnestunult veenda, et minu ja Marie jutuajamise ning autoõnnetuse vahel pole mingit seost.

Olen juba mõnda aega seda kirja arvutisse toksinud, kuigi peaksin olema juba läinud. Et sa teaksid, viimane koht, mida mu jalatallad Eestimaa pinnal puudutama saavad, on Linnuneeme tipp. Koht, millest mul on seoses sinuga kõige meeldivamad mälestused. Mäletad, seal, kus seisab viimane telefonipost. Mul on siiani eredalt silme ees, kuidas sa avastasid, et posti külge kinnitatud telefonikapp oli lahti. See mälupilt püsib minuga kuni lõpuni. Oli novembri algus, olime tulnud suvilat talveks ette valmistama, praam pidi meid paari tunni pärast mandrile tagasi viima, aga sina tahtsid veel neeme tippu kõndida. Ütlesin sulle veel, et kõik linnud peale kajakate on juba lahkunud, ja sa vastasid, et just seepärast. Varatark, nagu sa olid. Tuul ulus traatides, mäletad? Ja just sel korral suutsid sa telefonikapi esimest korda lahti teha. Väitsid, et see oli irvakil, mida ma ei uskunud. Pean tunnistama, et olin ise ka põnevil. Ja üllatunud, et kapis oli alles veel täiesti terve bakeliidist telefoniaparaat. Tooni küll polnud, ei saanudki olla, üks liinipost oli ju millalgi pikali kukkunud ja traadid katkenud. Nii et kui sinna edaspidi millalgi satud, siis tead, et siin ma viimati seisin ja mõtlesin sinule.

Palju olulisi asju tungleb peas. Ütlen ära, et mu esimene otsene kuritegu oli see, et murdsin sisse Randvere surnukuuri ja lõikasin Veiko küljest tüki. Ära küsi, kuidas. Minusuguse harrastusjahimehe jaoks polnud see tegelikult ületamatult raske. Praegu paistab kõik toonane justkui läbi hämu, mäletan selgelt vaid seda, et võitlus Mariega, oma õiguse absurdne tagaajamine oli muutunud kinnisideeks. Kui ma kohe pärast määrde katsetamist joomise maha otsustasin jätta, sain aru, et mul polnud enam mõtet ennast petta. Liisk oli langenud, tuli hakata sellele vastavalt tegutsema.

Tegin kõik nii, nagu seisis Marie retseptis. Või umbkaudu, enam-vähem. Eks see kõik oli suuresti üks viinaudune kohmerdamine. Võib-olla just seetõttu miski untsu läkski. Ma ei kaevanud ju Veikot hauast välja. Ma ei tea, kas kõik koostisosad – lisaks rasvale ka sellerimahl, käoking, maran, peeneks jahvatatud nisujahu – olid kõige paremas omavahelises tasakaalus. Lühidalt öeldes, määrisin ennast nõiakreemiga pealaest jalatallani kokku, aga lendama ma muidugi ei hakanud. Mäletan, et seisin alasti peegli ees ja mõtlesin, et mida siis nüüd, kas lehvitada käsi või peaks äkki astuma taburetile ja sealt alla hüppama. Ja kui ma seda seal mõtlesin ja sain aru, et olen arvatavasti hetkel maailma kõige haledam inimene, hakkaski juhtuma see, mida sa videos nägid. Või jah, õieti see, mida sa ei näinud.

Ma ise ehmatasin muidugi samuti ära. Ma ei teadnud, kui kaua see seisund kestab, kui kaua mind näha pole. Äkki püsivalt, igavesti? Mäletan, et hakkasin nutma, pisarad voolasid põskedel, aga neidki polnud näha – nagu põskigi. Ma nutsin ja lubasin, et ei joo enam tilkagi. Mingil hetkel jõudsin veendumusele, et olengi deliiriumis. Kui ma järgmisel hommikul üles ärkasin, püüdsin endale sisendada, et see kõik oli joomisega liiale läinud teadvuse jaur, aga nõiakreemikauss seisis peeglilaual, nuusutasin jälle nähtavaks muutunud nahka, mis haises määrde järele.

Aga poeg, see oli alles algus. Ma sain ja jäin kaineks, aga asjalugu ei andnud mulle enam rahu. Nõiasalvi oli piisavalt järel, et seda veelkord proovida. Määrisin ülejäänud möksi vasakule käele ning poole tunni pärast oli käsi kadunud. Filmisin seda. Käsi oli mu küljes, aga ei minu silmad ega kaamerasilm ei suutnud seda tuvastada.

Kõik järgnev võttis mitu aastat aega. Kui algas Venemaa agressioon Ukrainas, tekkis mul järjekordne mõte, mis ei andnud mulle enam rahu, kainusest hoolimata. Ei päeval ega öösel. Kõigepealt rääkisin sellest Mariele. Sissejuhatuseks sai ta mu peale vihaseks – kui leebelt öelda. Ta viskas mu enda juurest välja, ütles, et sain, mis tahtsin, et ma kuritarvitasin ta usaldust, jne. Aga nädal aega hiljem ta helistas ja nõudis tõestust. Selgus, et ta polnud nõiasalvi kunagi ise valmistanud, mis tähendab, et selles oli mul olnud õigus, Marie oli inimesi petnud, teadmata ise nõiasalvi toimeid. Marie rahunes ja väitis, et mu idee on väärt kaalumist. Saime kokku, arutasime võimalusi. Ta soovitas pöörduda mu vana klassivenna Kalle poole. Helistasin talle, kuigi sain aru, et vestlus Kallega on lihtsalt järjekordne samm sellel hullumeelsuse teekonnal, kuhu olin asunud. Teekonnal, millelt pole enam tagasiteed ning millel on vaja nüüd võtta viimased sammud.

See tähendab, et pean tunni aja pärast Linnuneeme tipus olema. Nad tulevad mulle sinna järele. Nii palju on öelda, nii vähe on aega. Igatahes, Kalle saatis mind samuti pikalt, ütles, et ta ei tea, kas viia mind Wismarisse, Paldiski maanteele või visata lihtsalt arestikambrisse, et mul mõistus pähe tuleks. Aga kui ma Kallele oma plaanist rääkisin, olin juba aru saanud, et teen selle teoks, saagu mis saab. Abistatagu mind või mitte. Kõigepealt otsustasin, et see peab juhtuma suvel, sest nõiakreem muutis keha küll nähtamatuks, aga riideid seljas mitte, käekellast ja päikseprillidest rääkimata. Samuti jäid nähtavale silmad, nii et ma pidin õppima vajadusel silmi sulgema, kinnisilmi liikuma. Ajasin ennast kiilaks.

Kõiki ettevalmistusi ei jõua ma sulle siin kirjeldada, näiteks avastasin, et nähtamatusega ei kaasnenud kuulmatust. Igatahes, Marie hankis mulle salvi kõige defitsiitsema koostisosa ning palus minult, et ma kunagi allika järele ei päriks. Nii et ma ei teagi, kas tema sai rasva hauast või kusagilt mujalt. Avastasime, et mida rohkem rasva mikstuuris kasutada, seda kauem nähtamatus püsib. Lootsin, et suvi tuleb soe ja ennekõike kuiv. Jälgisin ilmaprognoose sama kirglikult, nagu ma kunagi jõin. Tunnistan, et kahtlesin üsna kaua, terve juuli sadas, pidin ootama augustini. Esimese asjana kõndisin üle Narva jõe silla. Alasti, usud sa või mitte. Sõitsin ühe veoauto järelhaagises Moskvasse. Olin kesklinna kaardi endale selgeks teinud, Kremli leidmine polnud raske, olgugi et mul polnud õieti aimugi, kust seda kuradi sitapead otsida. Kalle oli pikapeale leebunud, sest tunnistas ta seda või mitte, mu idee meeldis ju põhimõtteliselt temalegi, kuigi ta ei tahtnud mulle mingit kasulikku infot anda. Võib-olla tal polnudki seda. Teadsin, et mul on kasutada vaid kolm-neli päeva, enne kui ma jälle paistma hakkan. Aga kuna see kõik toimus augustis, siis eeldasin, et leian ta äkki rukkimaarjapäeval Jumalaema Uinumise katedraalist. Ja nii läkski, nii lihtne ja etteaimatav see oligi. Tasus seda ainult loota, ette kujutada ja juba see juhtuski. Päris hirmus oli teda oma silmadega näha. Mäletan, et hakkasin üle keha värisema, kuigi oli harukordselt soe ilm, ning mul oli hirm, et hakkan higistama ning määrde mõju kaob. Aga nähtamatuna püsis nahk jahe ja libe, umbes nagu maol. Liikusin pärast teenistust tema ja ta saatjaskonna järel mingisse majja, püsisin tal pidevalt kannul, libisesin läbi kadalippude, ühes turvatsoonis hakkasid andurid tööle, aga kuna midagi polnud näha, ei hakanud nad nähtavasti seetõttu sisse töötatud plaane muutma. Ei tasu vist lisada, et see kõik oli nagu unenägu. Luupainaja. Aga see erutas, tootis adrenaliini, sest kui ma isegi ei määranud selle kulgu, olin ma selle käima lükanud. Ma olin siiski oma luupainaja ise valinud.

Nii oligi, et päeva lõpuks ootasin tema magamistoas kardina taga õiget hetke. Nojah, kui mõelda, siis mul vedas, et selsamal päeval, mil teda esimest korda nägin, suutsin jõuda niivõrd kaugele, talle nii lähedale. Kuigi mul polnud aimugi, millega teda tappa. Ma ei uskunud, et mul oleks julgust või jõudu teda surnuks kägistada, olgugi et ta oli minust paarkümmend aastat vanem. Väidetavalt igast otsast haige. Käisid ju igasugused jutud, hulgiskleroos, vähk, jumal teab mis. See küll üllatas, et ta norskas imelikul vilinal. Nagu mingi hirmul hiir, mitte maailmavallutaja. Hiilisin vannituppa, mäletan, kuidas palusin esimest korda oma elu jooksul jumalat, et vannitoa uks ei kriiksuks. Leidsin sealt küünekäärid. Kujutad ette, milline lohakus. Aga ega nad ei osanud arvestada, et nende suurt juhti tuleb mõrvama nähtamatu inimene. Mäletan, et vaatasin peeglisse, kust vaatas mulle vastu kaht silma ümbritsev tühjus, ja mõistsin, et pean minema otsejoones ja talle käärid lihtsalt kõrri suruma; et kui hakkan kaalutlema, vaagima, kahtlema, on kõik läbi. Kahtlused tulid pärast. Või õieti küsimus, et miks peab ühe heateo tegemiseks tegema omajagu halba.

Ma ei hakka edasist põhjalikult kirjeldama. Soovitan sul siinse kirja ja muidugi ka video esimesel võimalusel kapole üle anda, isegi kui see Kallet pisut kompromiteerib – ega ta positsioon kergete killast polnud, sest mida oleks ta pidanud tegema oma kooliaegse sõbraga, kes tundus kannatavat mingite luulude käes?

Mitte et ma oma teo üle uhke oleksin. Isegi tapja tapmine oli vastikult raske ning mul oli selle raskuse üle isegi hea meel. Et ma küll tapan, aga mitte nii, nagu see tapja, kelle ma tapsin. Arvatavasti aimasin isegi, et tema tapmine ei muuda suurt midagi. Kuigi ma andsin oma panuse, panin käed külge. Lootsin, et nad on nüüd vähemalt kollektiivselt kõhevil, tunnevad uutmoodi hirmu. Kuni selle telefonikõneni. Mis tuli mitte ainult ootamatul hetkel, vaid ka ootamatus kohas. Läksin pärast suursaatkonna jama tagasi suvilasse, et psühhiaatriliseks ülevaatuseks valmistuda. Sedagi pole ma sulle rääkinud, kuidas lippasin Kremlist otsejoones saatkonda, sain ilusti sisse, kuigi soojuskaamerad tuvastasid mingi võõrkeha, otsisin üles esimese duširuumi ning sealt turvamehed mu leidsid, ma polnud jõudnud ennast veel kuivatadagi. Sellega peaksid ka kursis olema, kuidas pärast mu identiteedi ja kodakondsuse selgitamist aeti asja kiirmenetluse korras. Helistati vist sullegi. Ega neil muud üle ei jäänud kui mind uskuda või teha nägu, et nad usuvad juttu, kuidas keegi satub kutseta, dokumentide-riieteta ja peale selle veel salaja saatkonda, ning ei mäleta sellest midagi.

See kõik on teada. Aga seda sa ei tea, et seisin siinsamas Linnuneeme tipus, vajasin värsket õhku, sest mitu nädalat oli möödas, aga tema surmast polnud ilmunud ühtegi uudist. Kõik läks samamoodi edasi, Venemaa raisad pommitasid Ukraina linnu, ukrainlased panid visalt vastu. Ma pole siiani kindel, kas ma lõin küünekäärid kõrri õigele mehele või mõnele tema teisikule. Ega ma ei saa selleski lõpuni kindel olla, et ma teda ülepea surmavalt haavasin. Igatahes kuulsin seal seistes korraga telefoni häält. Pigem nagu kõrinat kui helinat. Ma ei saanud tükk aega aru, mis hääl see oli või kust see tuli. Tundus alguses nagu mingi imelik tundmatu lind. Siis mõistsin, et kõrin kostab telefoniposti juurest, kasti seest. Ma ei uskunud oma kõrvu. Ei saa ju olla, et heliseb telefon, mille ühendused on juba paarkümmend aastat tagasi katkenud. Aga kuna olin ise kõndinud just nädala aja eest alasti ja nähtamatuna mööda Kremlit, keha kaetud kõige eemaletõukavama mõeldava möksiga, läksin otsejoones posti juurde, avasin kasti ja võtsin toru.

Torust öeldi vene keeles, et me teame, kes sa oled, kus sa oled ja mida sa tegid. See oli nii üllatav, et ma ei mõistnud kohe isegi hirmu tunda. Küsisin lihtsalt, et kuidas. Vastuseks kõlas naer ja hääl küsis vastu, et kas ma olen oma arust mingi kangelane. Lisas vist isegi, et korrumpeerunud materialistliku maailma kangelane. Et oleme näinud küll neid teie naeruväärseid filme, sellest salapärasest üksikust hundist, kes käib läbi seinte ja kägistab kurjategija kitarrikeelega, või nimetust kaskadöörist, kes elab üle maffiabossi antud noahoobi ja sõidab päikseloojangusse, nagu poleks asigi. Ma ei kostnud midagi. Ühesõnaga, jätkas hääl, päriselus asjad nii lihtsalt ei käi, päriselus on meil vaja teada, kuidas sa seda tegid. Ja sa ütled meile seda. Kui sa meiega koostööd ei tee, surevad kõik su lähedased ja me kanname selle eest hoolt, et nende surm poleks kergete killast.

Nii et nüüd aimad mingilgi määral kõike seda, mis minuga on juhtunud. Ma ei teagi, mida teha. Olen vaid kindel, et mängisin suurte panustega ja kaotasin. Peab arvestama, et kui otsustad materjali ikkagi kaposse saata, ei võta seal keegi mu kirja ega videot tõsiselt. Onu Vova paistab edasi toimetavat ning ma ei tea siiani, kelle ma teise ilma saatsin. Kui saatsin. Arvatavasti mõne teisiku. Ega mul häid variante pole. Praegu pole muud peale hirmu, peale halvava hirmu, mida viimase asjana peletab see praegune kiri. Aga kummaline, et aeg-ajalt tunnen hirmu kõrval mingit peaaegu perversset joovastust, pea lubamatut vabadustunnet. Nagu oleksin kasutanud võimalust, mida mulle polnud antud. Mille ma ise võtsin.

Ehk saad aru, miks ma selle kirja lõpetamist ajanappusest hoolimata edasi lükkan. Võimalik, et nad juba ootavad mind seal telefoniposti juures. Soovitan sul tegelikult saarelt igaveseks lahkuda, Eestisse mitte tagasi tulla. Mine ja ära vaata tagasi. Jää Málagasse oma tüdruku juurde. Mitte et nad sind sealt vajadusel kätte ei saaks. Olgu öeldud, et ma annan neile retsepti – muide, kui Marie seda enda peal katsetas, siis ei muutunud ta nähtamatuks, vaid kerkis õhku. Ma loodan, et see nõiasalv on selline asi, mida nemadki lõppude lõpuks kontrollida ei suuda.

PS. Jah, unustasin kõige olulisema. Jätsin saatkonda vanni alla väikse juuksesalgu. Mõtlesin, et kasutan õigel hetkel, näiteks siis, kui uudis surmast lahvatab ning on aeg tõtt rääkida. Või hoian mõneks eriti mustaks päevaks, mõneks ennustamatuks olukorraks. Lõikasin ta oimukohalt tuti maha samade kääridega, seega oli karvade küljes ka pisut verd. Äkki mainid seda kellelegi saatkonnas – kui nad pole ise duširuumi põhjalikult läbi otsinud, mis on ka võimalik, ning selle sitapea või tema teisiku DNAd ära visanud.

Alati sinu,

isa

Jan Kaus on – nagu paljud teisedki – Venemaa agressioonist masendunud ja ärevil ning püüab siinse novelliga oma ärevust maandada. 

Lumimari illustreerib nii lastele kui ka täiskasvanutele ja õpib visuaalset kommunikatsiooni.