Pidev kõikumine agoonia ja ekstaasi vahel võib olla vaimselt päris kurnav. Kergesti võib tekkida õhust tühjaks visisenud õhupalli tunne. Andres Lõol ei tundu aga sellega probleeme olevat.

★★★★★

Tänavu aasta jaanuaris ilmus Lõolt massiivne kogumik „Ecstasy / Agony”, mis koondab peamiselt juba varem ilmunud muusikat. Aasta pole läbigi, kui juba on väljas uus album. Lõo on jaganud „Ecstasy / Agony” materjali (ja veidi peale selle) laiali headele sõpradele Eestist ja kaugemalt, et saada vastu peegeldus „Agony / Ecstasy”. See peegeldus on igati Lõo enda nägu, millele on aga lisatud ohtralt põnevaid filtreid ja manipulatsioone. Nagu albumi kaanepilt paljastab, on siin kihte ja palgeid tihtipeale rohkem kui üks.

Algse kogumiku üks ägedaimaid lugusid oli eeterlikult aeglase sammuga šamaani-dub „Seto Dub”. Siin on sellest saanud Center of the Universe’i töötluses hoopis sirgjoonelisem ja maast lahti tõukav tükk. Originaali metsane nõiduslikkus pole aga loomulikult kuhugi kadunud.

Värelev ja kastepiisamärg „Morning Dew” on käinud läbi nii Regularfantasy kui ka Annie Risti käe alt. Esimese sulatusahjust on väljunud meelipaitav deep house, Annie Rist viib poolärkvel hommiku aga tagasi unenäkku ja viskab silma korraliku koguse hüpnoliiva. Gretchen Lawrence võtab „Applessi” ja puistab selle põrandale kildudeks, mis hakkavad moodustama kaleidoskoobi sees kummaliselt köitvaid mustreid ja võnkeid. „Love Bomb Letter” saab aga rohkem uusi ilmeid. Vera Dvale feat. Merel Laine ja HUNT on lisanud uue kihina naisvokaalid. Esimesed toovad sisse kerge lootusenoodi, HUNT feat. Püha Johannes Remix päästab aga Lõo vokaali vaakumis hõljumise üksindusest. Astub dialoogi, kuulab ära ja vastab.

Näib, et agoonia ja ekstaas on ammendamatud allikad.