Andres Lõo – Unemana (Phantom Platform, 2018)

Ambient on pretensioonikas žanr, mis võib ühes äärmuses olla lihtsalt ilus ruumitäide või emotsionaalselt laetud taustafoon, teises servas aga kõige kunstilisem abstraktsionism, mis nõuab kuulajalt täit tähelepanu ja avatud meelt.

Ambient on pretensioonikas žanr, mis võib ühes äärmuses olla lihtsalt ilus ruumitäide või emotsionaalselt laetud taustafoon, teises servas aga kõige kunstilisem abstraktsionism, mis nõuab kuulajalt täit tähelepanu ja avatud meelt.

Andres Lõo värske kauamängiv „Unemana”, mis on mõeldud saatma tema ja Peeter Lauritsa näitust „Coming Soon – utoopiline eelmäng”, proovib neid kahte poolt kokku segada.

Teekond segunemiseks algab orgaaniliselt. „Unemana” esimesed hetked on nagu õrnalt sillerdav suvehommikune päikesevalgus, kuhu hakkavad lisanduma tärkava päeva helid. Sellesse päikesemerre uppununa võib avastada end mingil hetkel täiesti uuest kohast, sest Lõo on pööranud maailma pahupidi, jättes järele industriaalse ning tehnilise kosmose. Helikeel läheb pehmetelt, helisevatelt süntesaatoritelt sujuvalt üle mulksudeks, kolinateks, tilinateks ja vilinateks, mis näitab ka ambient’i uimastavat jõudu. Kuulaja juhitakse ilusate motiividega rajalt kõrvale ning meelitatakse ühtlaselt üle veidrasse unenäomaailma.

Vaatamata sellele, et „Unemana” koosneb ainult kahest loost, on eksperimenteerimist ja variatsioone plaadil mitmekümne loo jagu. Ilusate taustamotiivide peale katsetab Lõo pidevalt erinevaid meloodiakatkeid, mis jätab mulje, nagu kogu album oleks sündinud improvisatsiooni tulemusel. Enamikust motiividest tüdib ta kiiresti ja viskab need välja, mõned jäävad aga korduma ning tuksuma, kuniks võtavad loo täielikult üle. Selline muusikaline eluring hoiab plaati hästi koos ja loob kuulaja jaoks mustri, millest kinni haarata.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Me ise loitsime endale tulevikku
„Päevauudised”. Autor: Peeter Laurits
12 min

Me ise loitsime endale tulevikku

Vaal Galeriis on 27. oktoobrini avatud Andres Lõo ja Peeter Lauritsa hübriidne näitus „Coming Soon – utoopiline eelmäng”, mis koondab endas fotoseeriaid, muusikat, helikunsti, videoid ja installatsioone ning käsitleb ühisteadvust ja inimese võrgustumist teiste eluvormidega.
Ratkiller – Threnody to Smaug (Serious Serious, 2018)

Ratkiller – Threnody to Smaug (Serious Serious, 2018)

Ratkilleri leinalaul Smaugile toob kõrgfantastika black või power metal’i pärusmaalt kuhugi elektroonilise muusika äärmusesse.
Ütle mulle, millist muusikat sa kuulad, ja ma ütlen sulle…
6 min

Ütle mulle, millist muusikat sa kuulad, ja ma ütlen sulle…

Selle põhjal, millise muusika saatel me kindlatel eluhetkedel kulgeda otsustame, saab aimu meie tõekspidamistest ja unistustest.
Müürileht