Ans. Andur – Uus palav päev (Agrosound, 2021)

Paide indie-pundi Ans. Anduri puhul on tegu juba väikestviisi vanameistritega. Vananemise märke ilmutavad nad vähe, aga arenevad muudkui meisterlikumaks. Võiks öelda, et see plaat annab arvukatest mõjutustest sünteesitud universaalse, ent jätkuvalt isikupärase kõlaga välja isegi peaaegu staadioniroki mõõdu.

Paide indie-pundi Ans. Anduri puhul on tegu juba väikestviisi vanameistritega. Vananemise märke ilmutavad nad vähe, aga arenevad muudkui meisterlikumaks. Võiks öelda, et see plaat annab arvukatest mõjutustest sünteesitud universaalse, ent jätkuvalt isikupärase kõlaga välja isegi peaaegu staadioniroki mõõdu.

★★★★★

Anduri laulusõnade muhedus ja loojutustamise jabur-hea tase ei vea alt ka seekord. Läbitakse kõik dimensioonid, nii veealused („Veealune maailm”) kui ka pilvepealsed („Kassiopeia”), sügatakse paranormaalsustele aldist närvi („Kõrge taevas”). Sina-vorm lisab mitmemõttelisuse kihte, nt laiendagem lugu „Mu keha on mind reetnud” aegunud paarisuhtele, „Kassiopeiat” armumise müstilisusele. Rõõmujudinad toob delikaatne täishäälikumäng laulus „Metsateel”, mis manab pähe musavideoks sobilikke stsenaariume.

Anduri trumpäss sellel albumil on nupukas mitmehäälsus. Seda kinnitab juba „Senjooride bänd”, thebeachboyslik „Mu keha on mind reetnud” jt. Esimest korda märkan Madis Aesma (Tursk) muidu sirgjoonelises vokaalis professionaalsemaid kõlavärve-värelusi. Aga annan krediiti ka Mihkel Kirsile (Foto) kõrgema iseloomuliku hääle sissetoomise eest.

Vanameistritaseme küsimus seisneb sageli ka selles, kuidas püsida värske ja ilma punnitamata aastatega oma asja tehes mitte kopitama minna. Õrn punnitamise kahtlus tekib „Kassiopeias”, kus meloodia liigub pinevalt siia-sinna, otsib paiguti armsa kohmakusega lahendust nagu vanas heas Nokia ussimängus, leiab lõpuks iva (meenub W. Bloodi „Andromeda”) ja jääb läbimõeldud arranžeeringul mõnusalt sõudma.

Niisiis ei ole „Uus palav päev” seisva õhuga leitsak, vaid mõõdukate briisidega parajalt seikluslik matkapäev.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Pia Fraus – Now You Know It Still Feels the Same (Seksound, 2021)

Pia Fraus – Now You Know It Still Feels the Same (Seksound, 2021)

90ndad olid Eestis bänditegevuse poolest ekstreemselt viljakas periood ning kõik kultuuri- ja rahvamajade prooviruumid olid täis noori, kes püüdsid pürgida lähemale enda valitud välismaistele eeskujudele.
Puuluup – Viimane suusataja (Õunaviks, 2021)

Puuluup – Viimane suusataja (Õunaviks, 2021)

„Puus puusa kõrvale ja / suult suule hingake ja” nautigem, sest mustadesse ülikondadesse rüütatud Hiiu kandle duo uus heliüllitis täidab kõrged ootused pea veatult ja asetab lati senisest kõrgemalegi.
Uus eesti biit: УЕ
Foto: Jelizaveta Saveljeva
3 min

Uus eesti biit: УЕ

Eelmisel aastal Noortebändi tiitli Narva viinud УЕ nimetab end indie-pungi Frankensteini koletiseks, kes on kasvatanud endale ühe pea asemel suisa viis.
Müürileht