90ndad olid Eestis bänditegevuse poolest ekstreemselt viljakas periood ning kõik kultuuri- ja rahvamajade prooviruumid olid täis noori, kes püüdsid pürgida lähemale enda valitud välismaistele eeskujudele.

★★★★★

Minu kodukandis tegutses varajasest No Doubtist indu saanud Q-Kulgur, kes läks laiali vaid pärast paari esinemist. Peavokalist Ly Lumiste liikus küll edasi palju edukamasse Nightlight Duosse, aga legend Väätsa seni ainsast indie pop’i trupist on ajaga rahva seas tuhmunud. Bändide pikaealisuse valem ei ole müsteerium. Selleks on vaja eesmärki, ohtralt pühendumist, raudset tahet ja liikmete omavahelist klappi. Mulle tundub, et Pia Frausil on need eeldused täidetud.

Kodumaise shoegaze’i alustala värske kogumikalbum on väga eriline. See on uuslindistus nende debüüdist, mille ilmumisest möödus äsja 20 aastat. Juba toona korralikult hõõgunud saund mõjub siin veelgi sütitavamalt, sest kõik elemendid on rohkem harmoonias ning peenhäälestatud. Särtsu täis kitarriudu ja malbe elektroonika on alles, kõik, mis varem oli tahumata, on nüüd veidi vähem toores. Bändi kataloogis on „How Fast Can You Love” endiselt üks parimaid laule, kus tulevad esile nende tugevad küljed, nagu sujuv laulukirjutamisoskus ja sorav pillimäng. Kristel Epliku hääl on siidine ja paitav, aeg-ajalt hõljuv ja unelev. Uus helikandja on armastuskiri, mis on adresseeritud grupi minevikule. Neile teismelise unistusi täis päevile, kus kõik tundus võimalik, hommikud ei alanud seljavaluga ja õhus rippus küsimus, kas ja millal saabub uus My Bloody Valentine’i album.