Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Kummituslikest majadest kirjutas Sven Vabar esmakordselt #3 Müürilehes 2008. aasta mais.

Foto: Anna-Stina Treumund

Foto: Anna-Stina Treumund

Räägitakse, et siin-seal kummitab. Näiteks vanades majades.

Tavaliselt näevad kummitused välja nagu vanade majade kunagised asukad, nagu neid on kujutatud pruuniks tõmbunud fotodel, mis tulevad välja pööningunurgas vedelevast lagunenud vineerkohvrist, või tuhmunud maalidel, mis kaunistavad kunagiste jõukate villade uhkeid halle. Või tuntakse kummitustes ära ammusurnud majaelanikke, kelle kohta ümberkaudsed vanemad inimesed teavad rääkida vägivaldseid ja patuseid lugusid. Või näevad kummitused lihtsalt välja sellised, nagu üldiselt nähti välja sel ajal, kui maja ehitati.

Mõnikord võib vana maja olla täiesti hävinud, nii et vundamentigi pole enam, on vaid tühi plats, võsa või mets. Kuid ometi võivad vanad vaimud end selles paigas ilmutada. Vahel võetakse too paik uuesti kasutusse ja ehitatakse sinna näiteks uus maja, mille elanikke siis vanad vaimud painamas käivad. Nii võivad uutes majades külas käia vaimud ka päris ammustest aegadest, kui ei ehitatud mitte maju, vaid püstkodasid, või elati sootuks koopas, ning selle platsi peal, kuhu tänapäeva inimesed oma maja püsti panid, tegeleti, nagu tuleb välja arheoloogide ja eksortsistide koostöös, mingi hämara ja õudse asjaga. Küllap olete kõigest taolisest kuulnud ja lugenud. Ma üldse ei eita, et sellised vaimud võivad olla meile arusaamatul viisil päriselt olemas. Aga ma ei taha sellistest vaimudest rääkida, sest ma ei ole neid näinud, ma ei tea neist rohkem kui teie ja nad ei huvita mind.

Ausalt öeldes ma pole ka kindel, kas nad üldse on vaimud. Isegi kui nad pole inimeste hirmude ja kujutluste alateadlikud, kuid lihtsakoelised, skemaatilised projektsioonid, isegi kui nad on piisavalt seletamatus mõttes „päriselt olemas”, on neil kuju, vorm. Paljudel juhtudel on neil inimese keha (olgu või üsna läbipaistev), vahel isegi riided, mis viitavad teatud ajastule, vahel nad isegi kõnelevad mingit keelt või murrakut. Vahel on neil isegi nimi. Ja isegi kui pole muud kui vaid hägune võbelev valguskeha, siis võbeleb ta mõnes möödunud aegadel ehitatud keldris, ning teda näinud inimesed oskavad peagi üsna täpselt tuvastada tema identiteedi, tema kurva või räpase saladuse. Ühesõnaga tema põhjuse. Kas see on siis kellegi vaim, kellel on nimi, nägu, põhjus?

*
Mind on ammusest ajast kütkestanud hoopis teistlaadi teosed. Teate küll neid arhitektuuribüroode tehtud 3D-perspektiivvaateid planeeritavatest või peagi valmivatest majadest ning elamurajoonidest. Ääretu korrapära, millele kummalisel kombel lisatakse elusust, reaalset argipäeva tähistavaid representatsioone. Majade, õuede, teede, murulappide ja haljasalade veatu geomeetria; puude, põõsaste, kivide ning jalutavate inimeste perfektsed vormid, proportsioonid ja paigutus. Iga prügikast, liiklusmärk, mängiv laps või väike krutskiga koerake – kõik asjad ja olendid asuvad täpselt seal, kus vaja. Või vähemalt üritavad asuda: eks ka 3D-vaadete valmistajate hulgas on soss-seppi. Kuid juba taoline täiuslikkuse püüdlus on oluline, võibolla isegi põhiline. Ka ebaõnnestunud 3D-vaade on zen-harjutus, ning parimad 3D-vaadete hulgas ei jää millegi poolest alla Jaapani aiakunsti tippsaavutustele. Kuigi õieti pole seegi võrdlus kohane, Jaapani aiad mind suurt ei köida, need on vaatamata tohutule aednikupoolsele hoolele – või ehk just sellepärast – ikkagi nii orgaanilised, loomulikud, päris. Nagu ülalkirjeldatud tavalised vaimudki. Kinnisvaraarendus-3D-vaate-zen on tuleviku-zen, futuristlik, formalistlik zen, geomeetria-zen.

Foto: Anna-Stina Treumund

Foto: Anna-Stina Treumund

Meisterlik 3D-vaade asub väljapool tavapärast aega ja ruumi. Virtuaalsed laternapostid, läikivad seinad ja puukesed oleksid mingis mõttes nagu vanemad paekivikihtidest linna all ning sinna peitunud kivistunud trilobiitidest, vanemad merest, mis miljardeid aastaid linnaalust pinda kattis. Naeratavad jalutajad koerakesega on korraga kvargid ja bosonid, kes olemise elementaartasandil oma korrapärast rolli täidavad, ning jumalatest suuremad ürghiiud, kes mööda Universumi tänavat astuvad. Nad asuvad ajatus ajas ja ruumitus ruumis, ideaalses aegruumis.

Ühest küljest muutuvad need veatult geomeetrilisse keskkonda paigutatud puukesed, liiklusmärgid, prügikastid, loomakesed ja muud üldarusaadavalt igapäevaelu tähistavad objektid – aga ennekõike inimesed – seoses arvutite arenguga iga aastaga järjest täiuslikumaks, järjest realistlikumaks. Aga teisest küljest tuleb nende realistlikumaks muutumisega aina enam esile täiesti varjamatu tõsiasi, et tegelikult nad ei üritagi luua reaalsuse-illusiooni. Nende realistlikkus kummalisel moel just rõhutab nende sümboolsust; digitaalsete, arvutimängulike detailide juhuslikkuse taotlus mitte ei häiri, vaid pigem rõhutab neid detaile ümbritseva geomeetria täiuslikkust, tuues esile kogu simulatsioonilise elamurajooni-terviku ebareaalse, mingis klassikalises, isaacasimovlikus mõttes ulmelise õhkkonna. Tavaliselt paistab simulatsioonidel kirgas päike, mis tekitab inimeste, majade ja muude asjade taha mustad varjud, nagu kujutaks simulatsioon olukorda kuu peal või mõnel planeedil, kus pole atmosfääri. Võibolla sellepärast ei kütkestagi mind vähimalgi määral vanamoodsad, vineerist valmistatud ning valge värviga ülevärvitud maketid. Nende puhul võib täheldada kaasaegsete 3D-vaadetega vastupidist mõju – nende rõhutatud tinglikkus ja sümboolsus on samas nii reaalne. Makett on nii päris asi, nii vineerist, krobeline ja valge. Puud on tikukesed, vatipuhmad otsas. See on igav.

Mu janu arvutiga tehtud 3D-vaadete järele on aga vaibumatu. Need on ühtaegu ilusad, nunnud, armsalt elujaatavad, külmad, kalgid, salapärased, jubedad, igatsusttekitavad. Lõikan neid välja ajalehtedest ja lasen kinnisvarabüroodel endale virnade viisi reklaamvoldikuid koju saata. Kuigi kõige täiuslikumad on 3D-vaated muidugi mu suurel, kvaliteetsel arvutimonitoril. Kahjuks ei valmistata tänapäeva kinnisvaraturunduses veel interaktiivseid kolmemõõtmelisi simulatsioone, mida potentsiaalsed kliendid saaksid nautida mingitsorti virtuaalse reaalsuse tehnoloogia abil.

*

Ma pole kindel, kas mu huvi uute või planeeritavate arhitektuuriobjektide simulatsioonide vastu on seotud nende vaimudega, kellest ma tegelikult rääkida tahan ja alljärgnevalt räägingi. Tõeliste vaimudega, minu arvates, mitte mõnede õnnetute olenditega minevikust. Mingit seost ma tajun, aga ma ei saa täpselt aru, milline see on.

Millised on need tõelised vaimud? Neid võib kohata uhiuutes majades, kuhu pole veel sisse kolitud, või veel pooleliolevates elamutes ja ka kontorihoonetes, millel on juba teatav vorm ja nägu. Nad kaovad kohe, kui mõni inimene on ennast majja vähegi elama sättinud.

Minge, katsuge hiilida mõnele valmimisjärgus hoone ehitusplatsile või valmis ja müükipandud, veel elamisjälgedeta kortermajja. Muidugi on vähem lootust vaime – neid vaime, tõelisi vaime – kohata vanadel, ajalooga tänavatel, kus mõnele tühjalt seisnud krundile on mahutatud uuselamu. Vaime tasub otsima minna uutesse arenduspiirkondadesse, mis on rajatud niitudele, põldudele, heina- ja tühermaadele, metsadesse, ja kus kogu pakutav elukeskkond on uus, värske, teoreetiline. Sellised arenduspiirkonnad on realistlikumad kui eelkirjeldatud 3D-vaadetel, samas on nad vähemalt ühest küljest vaadates kuidagi külmemad ja elutumad, sest pole inimesi ega loomi, autosid, jalgrattaid, prügikaste, aedu, tihti ka puid ja põõsaid ega muidki asju, mis elu juurde kuuluvad. Vormid on geomeetrilises plaanis lihtsad; värvid on – kui neid üldse on – puhtad ja selgepiirilised. On vaid värskelt mustendava asfaldiga kaetud sõidu- ja kõnniteed ning ilma ühegi kulumisjäljeta abstraktsed majakarbid. Maju ümbritsev muld on mõnikord kaetud veatu, õrna, kirka helerohelise murukirmega.

Foto: Anna-Stina Treumund

Foto: Anna-Stina Treumund

Hiilimine pole muidugi lihtne. Uus ja väärtuslik kinnisvaraobjekt pole mõni vana mahajäetud kelder, kuhu iga hulgus saab takistamatult sisse pugeda. Uusobjekte valvavad korralikud lukud, koerad ja turvafirmad. Möönan, et kasutan neist möödahiilimiseks ebaseaduslikke vahendeid.

Kuid mitte kunagi ei tekita ma objektil omanikule vähimatki kahju. Õigupoolest on isegi nõnda, et mida vähem muutusi ma objektil põhjustan, mida vähem jälgi ma jätan, seda parem. Olen nimelt tähele pannud, et piisab mõnest väiksest minu põhjustatud muutusest, ning vaimud väldivad edaspidi seda muutuse-kohta. Piisab, kui tõmmata lohaka turvamehe poolt ripakile jäetud võtmega vaskselt läikivale ukselukule üks kriim, piisab kui vajutada värskeltkülvatud rohe-rohelisele murule silmaga nähtav jälg, ja vaimud lihtsalt enam ei tule sellesse kohta. Õigupoolest piisab sellest, kui mõnes kohas liiga palju käia, mõnes toas ennast liiga hubaselt tunda, mõnel aknalaual liiga mõnusasti istuda, kui vaimud juba ei tule. Et vaime näha, pead sa olema võimalikult märkamatu, võimalikult diskreetne. Pead olema ise nagu vaim – ehk siis sellepärast võtavadki vaimud su lõpuks veidike omaks.

Kui teil on õnnestunud puhkepäeva varjus, õhtuhämaruses või öösel mõnesse arenduspiirkonda sisse hiilida, jalutage tasa ringi, jälgige ümbrust ja valige endale mõni sobiv koht, kuhu pikemalt pidama jääda. Aga ärge end liiga mugavalt sisse seadke. Olge rahulikult paigal, kuid jääge võõraks. Jääge tähelepanelikuks ja valvsaks nagu varitsev kütt. Kui teil on palju õnne, annet ja veel ma ei tea mida, siis võibolla te näete teda.

Ta võib näiteks rahulikult jalutada mööda tänavajuppi, mis teie omaga ristub, kadudes majanurga taha, mis veel ei kanna tänavanime ega -numbrit. Ta võib olla umbes kuueteist-seitsmeteist-aastane tüdruk, blond, kahvatu, täiesti tavalise välimusega. Ta võib kanda harilikke tänapäeva teismelise tüdruku riideid – musta T-särki, liibuvaid teksaseid, neetidega vööd, valgeid ketse. Te võite esimese hooga arvata, et tegu on lihast ja luust inimesega. Ta ei karga teile kallale, ei moondu mingiks monstrumiks, ei ole läbipaistev, ei helenda, ei lenda. Aga katsuge teda hüüda – ta ei reageeri kunagi, ei vaata teie poolegi. Katsuge teda taga ajada – ta jookseb teist igal juhul kiiremini, pöörab nurga taha ja on kadunud nagu tina tuhka. Seejuures liigub ta väga vaikselt. Ma pole kunagi aru saanud, kas nad üldse mingit heli tekitavad. Vahel nagu oleks mingi väike krõbin, aga see võib olla ka mu enda või mõne juhusliku kolmanda teguri tekitatud. Või siis ei vaevu tagaaetav tüdruk isegi jooksma, vaid lihtsalt haihtub õhku. Jah, seda teeb ta küll, see on vist ebaratsionaalne. Aga mitte palju ebaratsionaalsem kui tema kõndimine keelatud territooriumil valmimisjärgus majade vahel, nagu oleks ta siin püsielanik või vana olija.

Ta võib ka olla keskeale lähenev mees heas ülikonnas, arvutikott üle õla. Teda võiks pidada täiesti tavaliseks inimeseks, kasvõi kinnisvaramaakleriks, kes tuli hommikul maha unustatud paberite järele, või ülemuseks ehitusfirmast, kes juhuslikult mööda sõitis ja mõtles, et vaatab maalrite töö üle. Aga ta seisab mõne maja ees ühe koha peal pikka aega liikumatult nagu skulptuur ning vaatab rahulikult enese ette ühte punkti.

Vahel nad ei kanna tavalisi tänapäeva Lääne riideid, vaid midagi võibolla arhetüüpsemat. Mõni naine võib kanda valget riiet, mis meenutab antiikajastu kitooni, toogat või stoolat, või ka India sari, ühesõnaga lihtsat universaalset riidetükki, mis on rohkem või vähem elegantselt keha ümber keeratud. Sama naine võib kõndida mööda teisest vaimust, kes kannab üleni musta nahka. Seejuures on nende ilmed ja liigutused täiesti sarnased. Mida tahes nad ka ei kannaks, nad teevad seda vähimagi poosita. Isegi modellid, kes teatud riided endale selga ajavad mõneks üürikeseks hetkeks catwalk’il, üritavad liikuda nende riiete päraselt. Vaimud ei ürita absoluutselt mingil spetsiifilisel moel liikuda. Nad ei kanna ka oma riideid kuidagi kohmakalt – sest ka kohmakus oleks ikkagi mingit liiki emotsionaalne hoiak. Nad kõik liiguvad enamvähem ühtmoodi mõõdetult ja rahulikult, hoolimata sellest, mis neil seljas on. Eristada võib vaid soolisi ja ealisi iseärasusi. Nende riided on kas päris uued või siis ainult natuke kantud. Igal juhul on nad alati korralikult ja pigem hästi riides. Ühtki joodik-vaimu või kaltsak-vaimu ega ka üleliia vaest vaimu pole mina näinud.

Kui te loobute katsetest vaimudega kontakti luua või neid kinni püüda, kui te ei pööra neile erilist tähelepanu ja liigute aeglaselt ja rahulikult, või veel parem, istute ühe koha peal, siis nad ei jookse ega haihtu mitte kuskile, vaid käituvad, nagu teid poleks olemas. Nad liiguvad tasakesi ringi või seisavad ühe koha peal, aga minu meelest nad ei pööra ümbrusele tähelepanu tavapärasel viisil. Nad ei silmitse ega kuulata midagi teraselt, nad ei kompa midagi. Ometi on neis mingi veider keskendumus, alaline, katkematu, pingne tähelepanelikkus. Nad justnagu tunnetaksid midagi kogu oma kehaga. Mida, ma ei tea, ja nende kehast ma pole sedagi täpselt aru saanud, kas see on neil harilikus mõttes materiaalne, täiesti virtuaalne või midagi muud.

Vahel olen istunud rahulikult mõnes värvivärskes toas või köögis. Mõne aja pärast siseneb üks vaim. Istume rahulikult mõnda aega kahekesi toas, mina vaatan teda varjamatult, kuid tasakesi, tema vaatab justkui ühte punkti seinal, aga mida ta tegelikult teeb, näeb või tunneb, ei taipa mina. Peagi saabub teinegi vaim, jäädes aknast välja vaatama. Kolmas vaim tuleb, käib toa läbi, lahkub. Neljas tuleb ja istub põrandale, radika kõrvale. Nad ei suhtle kunagi ka omavahel – või kes teab. Nõnda olen vahel veetnud tunde rahulikult vaimudega ühes toas istudes. Kõik on vait, keegi ei sega kedagi. Vaid mina vaatan neid ning aina mõtlen ja mõtlen, kes nad sellised on.

Kuidagi ma olen kindel, et nad on seotud tulevikuga, nad on vaimud tulevikust. Aga see ei saa olla nii lihtne, et tegu on lihtsalt nende konkreetsete elanikega, kes neis majades, kus ma neid näen, tulevikus elama hakkavad. Üldiselt peaksid ju tulevased elanikud praegu juba kuskil elus olema, kuidas nad siis samal ajal kummitada saavad?

Ehk nad tulevad kaugemast tulevikust, on inimesed, kes praegu veel sündinudki pole. Aga nad ju kannavad tänapäevaseid riideid ja soenguid, mis mõnel juhul juba viie aasta pärast on tuntavalt vanamoodsad! Nojaa, võibolla neil on selleks oma kummaline põhjus, näiteks mingitlaadi mimikri. Ja see ülikonnas ja arvutikotiga mees ongi mees tulevikust, kes kunagi aastakümnete või -sadade pärast siia elama satub. Kuid see ju tähendaks, et kogu tulevik on juba valmis, juba ette teada. Mitte mulle, vahest mitte ka vaimudele, aga vähemalt potentsiaalselt on tulevik kuskil – võibolla ka kellelegi – olemas. Sellisel juhul on ka tulevikuvaimude teod – õnned, vaevad, valud ja vihkamised – juba kuskil teada või kirjas. Aga miskipärast ei taha ma seda versiooni eriti uskuda. See tähendaks, et nad ei erineks millegi põhilise poolest tavalistest mineviku-vaimudest.

Minu tuleviku-vaimudel pole ilmselgelt ühtki painajat hingel, ühtki jõledat pattu, vaevavat mälestust ega aega ja surma võitvat armastust. Ma ei tea, kas neil on üldse midagi hingel. Aga nad ei ole hingetud, nad ei ole virtuaalsed 3D-vaated minu poolt fetišeeritud kinnisvaraprospektidelt. See on nende juures kõige põhilisem. Miskipärast täidavad vaimud mind seletamatult puhta õnnetundega. Tuleviku-kummitused pole minevikutaaga, vaeva, hirmu, viha ja õuduse kummitused, tuleviku-kummitused on õnnekummitused.

Mulle tundub, et mu vaimud on küll olendid tulevikus, kuid keha ja välimus, mida nad siin, neis peatselt valmivais hoonetes esitavad, ei oma seost nende reaalse kehaga tulevikus. Sest seda „õiget” keha lihtsalt pole veel olemas. Mitte kuskil.

Näiteks tollel antiikse kitooniga naisterahval poe halli aimugi, et tulevikus ta on võibolla vanapoiss, kes kunagi, aastal 2081 saab siia majja soodsalt sotsiaalkorteri üürida ning elab siin vaguralt oma elupäevade lõpuni. Ja arvutikotiga mees on tegelikult tüdruk, kes sünnib siia majja oma vanemate ainsa lapsena. Vanemate kooselu pole õnnelik, mees hakkab jooma ja läheb minema. Emal on pikad tööpäevad, ta on vaene, pahur ja tige, tütre lapsepõlv on õnnetu. 16-aastaselt jätab ta kooli pooleli… Võibolla.