Paralugude varamust võib leida arvukalt jutustusi, kus aknaklaaside klirisemise või nugade iseenesliku seinalendamise esilekutsumises kahtlustatakse just kasvueas tüdrukuid.

Väidetavalt poltergeisti küüsi sattunud Tina Resch, kelle juhtum hiljem küll pettuseks tunnistati. Foto: The Dispatch Printing Company

Mälupilt nr 1. Pikutan umbes 10-aastasena hommikul elutoas diivanil ja loen ajalehte (või, okei, ilmselt koomikseid). Teised magavad. Käib vali pauk, kui lambikuppel lendab laest alla põrandale kildudeks. Saan killuga vastu pead.

Mälupilt nr 2. Sündmuste ajateljel teineteisele piisavalt lähedal, et neid kahte lugu omavahel seostada. Teeme perega köögis süüa. Laelambis põleb tuli. Järsku keegi meist avastab, et põlev pirn vajub lambist välja. Ema püüab selle metallist sõelaga kinni.

„Meil on poltergeist,” võtab umbes tol ajal vabastava hingamise ja reiki juurde jõudnud kindlustusagendist ema sündmused kokku.

Naksutaja vaim

Endise psühhoterapeudi ja portaali Psychic Science looja Michael Danielsi (PhD) sõnul tähendab sõna „poltergeist” saksa keeles lärmakat vaimu ning seda mõistet kasutatakse näiliselt paranormaalse, spontaanse füüsilise fenomeni kirjeldamiseks, millele ei leita teaduslikku selgitust. Noh, nagu seda on kildudeks kukkuvad lambid ja muud ebanormaalselt käituvad esemed.

Ajakirjas Smithsonian ilmus lugu 1848. aastal New Yorgis elanud 17-, 15- ja 11-aastastest õdedest Foxidest ja nende emast, kes kuulsid oma majas kahtlaseid mütse. Ühel õhtul otsustasid õed eeldatava vaimuga suhelda, proovides saada vaimu sõrmenipsudele vastama, ja vaim vastaski. Kui vaim naksus küsimise peale välja kõikide õdede vanused, kutsuti kohale naabrid ja paari päeva jooksul said ka nemad tunnistust, et küsimustele vastusega „jah” või „ei” reageerib vaim naksudega.

Õed Foxid

Tüdrukud saadeti kodust eemale, aga naksuvad helid järgnesid neile ka sinna. Nooremad õed peatusid kveekeritest paari juures, kes aitas neil oma radikaalsetest kveekeritest sõprade seas sõna levitada ja pani sellega aluse varajasele spiritualistide liikumisele. 1849. aastal demonstreerisid õed Foxid vaimuga suhtlemist avalikul üritusel Rochesteris, millest kasvas välja spiritualistlik traditsioon: inimesed maksavad raha, et meedium suhtleks nende eest vaimude või hingedega.

Kahest nooremast õest said tuntud meediumid. 1850. aastal jälgis üks arst õdesid tegutsemas ning pani tähele, et koputused ja naksud tulid nende jalgade alt või sealt, kus õdede kleidid puutusid lauda. Kahtlejaid oli aastate jooksul teisigi ning aastal 1888 tunnistasid ka selleks ajaks alkohoolikuteks saanud õed, et kui nad kodust ära Rochesteri saadeti, õppisid nad sõrmenukkide ja varvastega naksatusi tegema – kõigepealt ühega, siis mõlemaga. Paari aasta jooksul surid mõlemad vaesuses. Spiritualistlikku liikumist pettuse väljatulek ei mõjutanud.

1849. aastal demonstreerisid õed Foxid vaimuga suhtlemist avalikul üritusel Rochesteris, millest kasvas välja spiritualistlik traditsioon: inimesed maksavad raha, et meedium suhtleks nende eest vaimude või hingedega.

Üks teine kuulus USA vaimujutt on lugu Columbuse poltergeistist. 1984. aastal äratas laialdast meediatähelepanu 14-aastane Tina Resch, kelle pere nägi pärast seda, kui tüdruk oli vaadanud Tobe Hooperi filmi „Poltergeist”, oma majas esemeid ringi lendamas. Asja käis uurimas parapsühholoog, kes ütles, et psühhokinees tõesti toimus, kuid ta ei näinud ühtegi eset ise liikumas. Näiteks kukkus ühes ruumis seinalt maha pilt, aga parapsühholoog vaatas parajasti eemale. Enne kukkumist oli Tina samas ruumis üksinda aega veetnud.

Hiljem käis sündmusi salvestamas ka televisioonimeeskond, kelle kogemata tööle jäänud kaamera jäädvustas Tina laualampi ümber lükkamas ning seejärel hirmununa kiljumas. Varasema fotomaterjali analüüsi käigus tõestati lõpuks, et Tina nihutas ise jalaga diivanit ning väidetavalt purunenud klaas pildiraamis oli juba varem katki olnud, mistõttu kogu juhtum nimetati pettuseks. Tina Reschi elu varjutasid lisaks kodust väljaviskamine ja vägivaldne abielu ning 1994. aastal mõisteti ta süüdi oma väikelapse tapmise eest.

Lugusid kummituslikest kiusamistest on viimase 150 aasta jooksul nii Euroopas, USAs kui ka Austraalias sadu ning mitte kõik neist pole nii mustvalgelt pettused nagu kaks eespool kirjeldatut, kuigi teaduslikus mõttes pole tõesti tegemist tõsiseltvõetava fenomeniga. Ka kahe eelneva loo puhul on uskujaid, et tegelikult ikkagi olid ka siin paranormaalsed jõud mängus, mis sest, et asjaosalised ise on mõnel juhul pettust tunnistanud. Aga kui oluline on üldse jõuda üksmeelele ühises tões? Inimesed, kelle juuresolekul on juhtunud midagi, mida nad ei oska ratsionaliseerida, võivad isegi vajada paranormaalsust.

Tuul või deemonid?

Michael Daniels jagab poltergeistlikud sündmused neljaks: need, mida on võimalik põhjendada looduslikult, spirituaalselt, psühhokineetiliselt ja psühholoogiliselt. Looduslik seletus poltergeisti fenomenile on see, et tavaelu tõlgendatakse üle – näiteks müra seina taga võivad tekitada närilised või tuul.

Spirituaalne selgitus on ühtlasi ka kõige traditsioonilisem – kodus tõepoolest tegutsevad riukalikud vaimud, kummitused või deemonid. Võib juhtuda, et nimetatud tegelased võtavad ohvri üle ja temast saab poltergeisti agent ehk tema juuresolekul hakkavad juhtuma kummalised seigad. Sellest selgitusest kasvas 19. sajandi keskel välja spiritualismi liikumine (nt mainitud Foxi õed), mille põhiidee oli see, et poltergeisti teod on lahkunud hingede püüdlused elavatega suhelda, ning sellest on saanud alguse ka meediumiseansid, ouija-lauad ning poltergeistluse populariseerimine.

Kuidas saab mõttejõust füüsiline energia, pole veel päris täpselt kokku lepitud – viidatakse kvantmehaanikale või energiale, mida juhib meie alateadvus ja mida realiseerivad inimese tšakrad.

Kolmas levinud selgitus on Michael Danielsi järgi psühhokineetiline, mis tähendab, et mõni inimene suudab mõttejõuga füüsilisi protsesse mõjutada. Ka selle lähenemise juures on oluline faktor poltergeisti agent, kelle stressitaseme tõus võib võimendada tema psühhokineetilist energiat, kuni see realiseerub poltergeistliku tegevuse kaudu.

Kuidas saab mõttejõust füüsiline energia, pole veel päris täpselt kokku lepitud – viidatakse kvantmehaanikale[1] või energiale, mida juhib meie alateadvus ja mida realiseerivad inimese tšakrad[2].

Viimasena toob Daniels välja poltergeistliku tegevuse psühholoogilise ja psühhiaatrilise seletuse. Enamik poltergeisti agentidest on lapsed või noored teismelised, kes ei saa hakkama oma puberteedist, pere- või muudest inimsuhetest tekkinud pingega. Sellisel juhul on pereliikmed tavaliselt tunnistajaks agendi emotsionaalsele kriisile või lausa ärevushäirele juba enne poltergeistliku tegevuse algust.

Poltergeistiskeptikud väidavad, et viited hirmu ja pahandust külvavale negatiivsele energiale on ülepaisutatud ning kõik poltergeisti agendi ümber toimuvad sündmused on pettus. Kuna peamiselt on agendid puberteediealised, on nende meelest loogiline, et kuplid kukutatakse alla või asju loobitakse tünga korras. On varateismeline siis lihtsalt ülemeelikus tujus, soovib tähelepanu või elab välja viha ja solvumist mõne pereliikme suhtes.

Poltergeistiskeptikute kriitikud jällegi väidavad Danielsi sõnul, et tünga avastamine ei tähenda ilmtingimata poltergeisti puudumist, kuna tüng ja paranormaalne nähtus võivad toimuda samal ajal. Mõni nali võib olla ka alateadlik, mitte ettekavatsetud kättemaks.

Niisiis, kas kupli elutoas kukutasin alla ma ise? Ei. Kas meil oli päriselt poltergeist? Ei huvita. Või olid lambid lihtsalt odavad? Tõenäoliselt. Aga ega kontrollida ka ei saa.


[1] Step One, Understanding Reality. howtotelekinesis.
[2] Phillips, Lesley 2011. Telekinesis – moving objects with your mind. – Dr Lesley Phillips, 15.07.

Kristi Karro on Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala magister, kes on tegutsenud peamiselt uudisajakirjanduses ja seda omakorda peamiselt Tartu Postimehes. Vabakutseline ajakirjanik on ta viimast kuud – uuest aastast asub ta tööle teenusedisaini ja brändingut pakkuva disainifirma kommunikatsioonijuhina.