Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Jaak Tomberg avaldas oma loo Pariisi postkaartidest esmakordselt #17 Müürilehes 2011. aasta sügisenumbris.

Postkaart: CC-by-2.0

Ma olen väga kaua oodanud ja mõelnud, millal ja kuidas seda lugu kirja panna. Oodanud ning mõelnud seepärast, et ei ole lihtne sellele loole au teha: see lugu juhtub minuga ja see on võib-olla kõige hämmastavam lugu, mis minuga kunagi on juhtunud. Pean sellest kirjutama, sest mul ei ole enam muud võimalust.

(Tinglikult) tagantjärele paneb see ka mõtlema, kui harva üldse juhtub inimesega tegelikult lugusid kui midagi väljamõeldut — selliseid lugusid, mis tõesti on väga lähedal fiktsioonile, selliseid, mille puhul võib kindla peale öelda, et tegu on millegi tegelikkusele vastanduvaga tegelikkuse enese pinnal. Järgneva kategoriseeriksin tõepoolest „minuga juhtunud loo” valda selle väljendi kõige tõsisemas mõttes: juhtunu otsekui kutsub ennast jutustama, ei anna asu ega rahu, ei ole kodustatud enne, kui selle „toormaterjal” on (sõna kaudu) lukku pandud.

Lisaks paneb see mind mõtlema sellele, et vajadus midagi loostada tabab mind tegelikult õige harva ning see saab olla ainult kahe tõsiasja sümptom: minuga kas ei juhtu kuigipalju jutustamisväärset (ma näiteks ei tunne neid asju sellistena ära) või pole mul erilist loojutustamissoont, kalduvust või tõmmet oma elu lugude järgi seada või korrastada, või korrastada end lugude kaudu, mida ma välja mõtlen. Aga sel korral ei ole mul valikut.

Ehkki selle loo algne saamispaik on tegelikult Pariis, on see sellegipoolest minu Tartu-lugu — sest see „juhtub minuga” Tartus, sest just Tartus juhtub selliseid peaaegu maagilis-realistlikke asju, mille vältel harilik tegelikkus muutub ülepeakaela hoopiski millekski muuks, mis tundub ühtaegu nii uskumatu kui ka ainuvõimalikuna. (Tartu on kindlasti mõni Imedemaa, kuhu mõni Alice kindlasti mõnikord on sattunud — omaenese Ärtuemandate, märtsijänesete, seente ja piipupopsutavate ussidega ning kassideta naeratustega isetoimiv karneval, millele keegi kindlasti kunagi ka väljastpoolt tunnistajaks satub.)

Minu sõbrad Anti ja Eik sõitsid 2009. aasta suveks Pariisi — mis eesmärgil või mida tegema, seda ei oska ma täpselt arvata, äkki tõlkima või kirjutama või niisama olema ja ringi vaatama. (Ja Anti ja Eik on kahtlemata vähemalt väga natuke samuti ühed Lewis Carrolli tegelased.) Enne ärasõitu küsis üks neist, vist Anti, et mida nad võiks mulle Pariisist tuua. Kuivõrd olin tol ajal palju välismaal viibinud ja seetõttu palju postkaarte kirjutanud, siis kostsin nii muuseas, endaga õieti arugi pidamata, et saatku postkaart. Ja nad sõitsid Pariisi.

Peaaegu kaks kuud ei kuulnud ma neist mitte midagi, ja ega ma õieti ka õhinaga postkaarti oodanud, sest too episood ununes õige kiiresti, või õigemini polnudki piisavalt episood, et see kuigi märkimisväärse jõuga meelde peaks talletuma. Siis aga, augusti alguses leidsin ühel päeval oma postkastist postkaardi, öine, tuledes särav Eiffeli torn peal ja suur kiri „PARIS” selle all. Mõtlesin: kindlasti Antilt; ja alles tagantjärele: tore ju, kui oled öelnud, et saada parem postkaart, ja tema äkki saadabki.

See oli kõige parem postkaart, mille ma eales saanud olen. See oli turistlik meistriteos, kõikide turistipostkaartide invariant ja ema — ning iseäranis nende postkaartide invariant, mis võiksid saabuda Pariisist. Kirjutan uhkusega selle teksti siia ümber:

„Kallis sõber!

Tervitan Sind võrratust maailmalinnast Pariis!
See on imeline kultuuride paabel! Ilm on võrratu!
Olen külastanud rohkeid vaatamisväärsusi!
Mulle on osaks saanud võimalus praktiseerida kohalikku keelt, prantsuse keelt!
Ütleme näiteks „Bonjour” – see tähendab: „Tere, kallis sõber!”
Võõrsil on hea, kodus veelgi paremgi! Ootan pikisilmi taaskohtumist kallite sõpradega Eestis, kodumaal!
Suudlen sind kahele põsele.
Sinu ustav sõber Anti”

Äge postkaart, mõtlesin, tõeline turistipostkaartide paroodia. Panin ta laua peale ja sinna ta jäi ja ununes — lõppudelõpuks jääb postkaardi saamisest küll eriline tunne, kuid mitte nii eriline, et seda jalamaid kõigile kuulutama peaks. Ütlesin kunagi nii muuseas Antile, et saatku mulle postkaart, ja Anti saatiski — see on lihtsalt tore väike seik, mis olekski ju sinnapaika jäänud. Aga kahe päeva pärast saabus uus postkaart. Eiffeli torn peal, „PARIS” ülaservas. Seekord Eigult.

„Kallis kaugver!
Tervitan Sind võrratust maailmalinnast Pariis! See on silmipimestav kultuuride paabel! Olen külastanud hulganisti vürtspoode, mille atmosfäär on olnud võrratu, nagu ilmgi! Mulle on osaks saanud võimalus praktiseerida kohalikku keelt, prantsuse keelt! Ütleme näiteks: „Bonjour!” – see tähendab: „Tere, kallis sõber!” Võõrsil on hea, kodus siiski paremgi! Ootan kinnisilmi taaskohtumist kallite sõpradega Eestis, kodumaal!
Suudlen Sind kahele põsele,
Sinu ustav sõber,
Eik”

Seega justkui sama postkaart mõne minimaalse, teravmeelse detailierinevusega. Ma ei osanud siis veel kahtlustadagi, et olen kaasatud mingisse suuremasse ja hämaramasse, enesest sõltumatusse mängu. Kahe päeva pärast saabus juba kaks uut postkaarti, kummaltki üks. Samamoodi struktuurilt samasugused, aga minimaalsete detailierinevustega. („Olen külastanud rohkelt avalikke käimlaid, mille atmosfäär on olnud võrratu!”) Nüüd hakkasin aimama, et kõik pole sugugi lõppenud — Anti ja Eik olid minu kevadist nii-muuseas ütlemist väga tõsiselt ja sõnasõnaliselt võtnud. Postkaardid hakkasid tulema, mõnikord paaripäevaste vahedega, mõnikord iga päev, nii Antilt kui ka Eigult. See, et nad struktuurilt samaks jäid, aga detailiti erinesid („Kallis kauge kaim”, „Oleme külastanud paljusid rekreatsioonikeskusi, mille atmosfäär on olnud võrratu”, „Ootan pungilsilmi taaskohtumist kallite sõpradega”) tekitas kummalist muigvelsui ootust ja tegi sellest väga hea nalja.

Augusti lõpuks oli kohal tosinkond postkaarti ning ma mõtlesin, et hea küll, kohe tulete te Tartusse tagasi, siis ma veel teen teile selle nalja eest. Ja nad tulid, ja ma ei jõudnud mõne päeva möödudes nendega sellest veel juttugi teha, kui sain juba aru, et postkaartide laekumine sellega ei peatu, ning see sulges mu suu — kuidas adresseerida vääriliselt niisugust žesti, iseäranis kui on tunda, et tegu on ühtaegu nii suurejoonelise nalja kui ka tõsise viitsimisega? Nii et ma otsustasin, et ma ei räägi sellest nendega, isegi mitte kõige vähimatki, kuniks postkaarte enam ei tule. Aga postkaarte muudkui tuli ja tuli. („See on hüperboolne kultuuride taimelava”; „Olen külastanud arvukaid pesumaju, mille atmosfäär on olnud võrratu!”) Oktoobri keskpaigaks vedeles neid juba üle kogu mu korteri, kirjutuslaual, elutoa põrandal, esikus aknalaual. Kui keegi külla sattus, küsis ta mult imestades, miks mul nii palju Eiffeli torniga Pariisi-postkaarte on. Harva, kui võtsin vaevaks seletada. Neid muudkui tuli ja tuli.

Postkaardid hakkasid elama justkui omaenese elu. Kui talve saabudes neid suuremas koguses võrdlesin, jäi mulje mingist isetoimivast ja isepaljunevast risoomist või seeneniidistikust, mis endale minimaalse erinevusloome kaudu lisa toodab. Järk-järgult hakkasid neisse sugenema formaadivälised, mahakriipsutatud teisendid. („Mulle on osaks saanud võimalus praktiseerida kohalikku keelt, prantsuse keelt. Mõtlesin, muide, just sellele, mida sa tookord rääkisid. Ütleme näiteks: „Bonjour!” — see tähendab „Tere, kallis sõber!”) ning aeg-ajalt vahetus ka Eiffeli torn millegi muu vastu: nõukogude aegse maalisketšiga kunagisest EPA peahoonest Riia tänaval, fotoga Vilde ja Wilde’i skulptuurist, ning (iseäranis märkimisväärselt) kuninganna Elizabeth II peaga. Aastavahetuseks hakkasin mõtlema, et kui palju neid kaarte veel tuleb.

Siis kolksatas mu postkasti tilluke klaasist Eiffeli torni replica.

Elu atmosfäär Tartus hakkas minu jaoks transformeeruma fantastilise kvaliteediga unenäoks. Aga ma ei juurelnud kunagi liiga põhjalikult selle üle, „kuidas nad seda teevad” — ise on juba tagasi Eestis, aga postkaarte muudkui tuleb. Taas kord mõtlesin, et kas peaksin selle üle mõtlema: mis mehhanismiga need postkaardid ikka veel saabuvad. Aga siis otsustasin, et kui ma „tõe üle” spekuleerima ei hakka (nad võisid neid ju korraga terve hunniku valmis kirjutada) ning neilt kinnitust ei küsi, on see lugu veel parem: ainult mitte välja selgitades ja seda kõike endaga juhtuda lastes teen ma sellele ettevõtmisele tõelist au.

2010. aasta kevade keskel, kui postkaartide sadu ikka veel lõppenud ei olnud, mõjus nende saabumine juba otsekui lõhe õhus, mille kaudu Lacani Reaalne sisse voolab. Igapäevane tegelikkus oli omandanud juba tõeliselt fiktsionaalsed jooned. Eisensteini „Ivan julmas” on stseen, kus tsaarile kallatakse kulda pähe: montaažiga vahelduvad kaadrid tsaarist, kellele kuld pähe kukub, ja teenritest, kes seda kandikust talle peale kallavad. Ent ühtäkki tekib montaažiloogikasse nihe: kandikult paistab kuld juba otsa saavat, kuid tsaarile kukub seda ikka veel ebaproportsionaalselt palju pähe. Niisugune ongi fiktsioon tegelikkuse pinnal, tõeline fiktsionaalne lugu: kandik peaks tühi olema, aga kulda muud kui kukub ja kukub. Ja nii oli see ka minu ja Pariisi-postkaartidega: Anti ja Eigu tehtu oli tõeline fiktsionaalne performatiiv.

Ühel 2010. aasta juulikuupäeval tuli mulle peale detektiivilik uurimiseufooria, mida võib võrrelda Umberto Eco „Foucault’ pendliga”, kus meeletus lugemisnäljas filosoofiaraamatute toimetajad hakkavad seostama kõiki loetut kõige muuga ja loovad oma peas vandenõudest läbistatud eraldi maailma. Ma dateerisin kõik postitemplid, et luua statistiline kuupäevajärgnevus. Leidsin paar anomaaliat: ühe postkaardi peal ei olnud ühtegi templit, üks postkaart oli saadetud Rio de Janeirost ning see kandis Brasiilia marki, ühe postkaardi peal oli Eesti Postitöötajate tempel nädal aega varasem kui Pariisi tempel, jne. Mõtlesin: võib-olla on nad kusagilt vanakraamipoest postitempleid kokku ostnud. Lugesin kõrvale Thomas Pynchoni „The Crying of Lot 49”, kus pisut skisoidse olemisega naisterahvas hakkab kahtlustama ülemaailmset postitöötajate salajast vandenõud. Postkaarte tuli ikka veel, ja eufooria läks üle. („Olen külastanud arvukaid haljasalasid, mille atmosfäär on olnud võrratu”; „Mulle on osaks saanud praktiseerida kohalikku keelt, prantsuse keelt. Ütleme näiteks: „Ütleme näiteks: „Ütleme näiteks: „Ütleme näiteks: võrratu!””””)

Ma ei küsinud, kui palju neid veel tulemas on või kuidas need küll täpselt minuni jõuavad: ma ei tahtnud teada, sest kui ma oleks teada saanud, oleks loo fiktsionaalne kvaliteet kadunud. Ja üha enam hakkas mulle tunduma, et samamoodi säästlikult peaks käituma kõige piisaval määral fiktsionaalsega, mis elus juhtuda võib: mitte seda hoobilt tasapindseks tõlgendada, mitte seda kohe tagasi tegelikkusesse maandada, vaid taktitundeliselt alal hoida. Sest elu on niimoodi huvitavam ja Tartu, ehkki ta ei ole selle loo peategelane, mõjub mulle nüüdseks kohana, kus neid fiktsioone juba heal hulgal alal hoidub.

Aga peaaegu iga fiktsiooniga harjub — peaaegu iga fiktsioon nakatub varem või hiljem üle kriitilise määra tegelikkusest. Ja nii hakkasin minagi järgneva aasta jooksul harjuma postkaartidega, mille saabumisest hakkas saama lihtsalt osake „minu tegelikkusest”.

*

Aga kohe, kui ma olukorraga liialt harjusin, kohe kui ma mõtlesin, et hea küll, las see siis kõik jäädagi niimoodi, muutus olukord järsult hullemaks. Postkaarte ei tulnud enam kord nädalas või paar tükki kuus, nagu hõredamatel aegadel, vaid hulganisti korraga. Ühel päeval avastasin, et postkast on pooleldi postkaarte täis. Ühel veel natuke hilisemal päeval kohtasin töölt koju tulles postiljoni, kes kurtis, et ta peab neid siia nii palju tooma, et nende hulk võrdub kõige ülejäänuga, mida ta terve linnajao peale sel päeval laiali peab kandma. Ta ütles, et niikuinii ei mahuks need enam postkasti ära. Ma organiseerisin maja ette trepi peale suure eraldi kasti ja ütlesin, et pangu need sinna. Ma ei tahtnud alla anda, fiktsiooni purustada ja Anti ja Eigu juurde minna ja öelda, et nad selle lõpetaks. Trepipealne suur pappkast täitus paari päevaga. Mul ei olnud postkaarte enam kusagile panna: kõik vabad raamaturiiulid olid neist pungil ja põrandatel vedelesid suured kaardikuhilad nagu hiiglaslikud sipelgapesad. Postiljon ei olnud enam nõus sedavõrd suurte koormatega tegelema. Siis hakkasin saama postiteatisi selle kohta, et mulle on Prantsusmaalt mitu pakki saabunud. Läksin Võru tänavale kandekeskusesse ja leidsin, et seal on viis suurt postipakki postkaartidega. Kahe nädalaga olin sealsete postitöötajate jaoks saanud linna suurimaks veidrikuks, kes oma kahtlasevõitu postkaardimassiiviga neelab kogu nende aja. Aga ma ei tahtnud mitte ühtegi postkaarti ära visata, mitte ühtegi hunnikut vanapaberisse viia. Pakke saabus iga päev ja ma tõin nad kõik kohusetundlikult koju. Minu kodu meenutab nüüd dead letter office‘it, kuhu saabuvad üksnes postkaardid Pariisist. Ma olen juba ammu minetanud võime kaardistada igal üksiku postkaardiga kaasnevaid detailierinevusi, sest mul pole selleks enam lihtsalt ei ruumi ega aega. Mitte kellelegi pole elus adresseeritud rohkem kui mulle. Ja mul on Eiffeli torni vastu tõsine allergia.

Täna hommikul sõitis mu maja ette eesti posti moodne pirukakäru, millistega nad tänapäeval inimestele kandekeskusest postipakke laiali veavad. Vaevumata mulle helistama või isegi mu uksele koputama vinnas pahur postitöötaja — noorepoolne mees — lohakalt mu majaesisele muruplatsile üle kolmekümne pappkasti postkaartidega. Kuigi palju rohkem pirukakärusse ilmselt ei mahugi. Postiseadusele sülitades ei küsinud töötaja mult allkirjagi ja võttis tassimistöö lõppedes pirukakäru kummide ehmunud viuksatuse saatel paigalt. Ma ei süüdista teda.

Ma ei tea enam, mida teha. Minu jõud on otsas ja seda väljamõeldist on nüüd juba peaaegu võimatu välja kannatada. Millal see kõik küll lõpeb?

Kallis Jaak!
Tervitan sind võrratust maailmalinnast Pariis! See on imetabane kultuuride konglomeraat. Tundub, et alles nüüd, mill hea tükk aega siin juba oldud, hakkan ma aduma, mida mõtles Haussmann ja mida Benjamin ja iseäranis veel Foucault, kui nad kirjutasid Pariisist. Ilm on võrratu. Olen külastanud paljusid kiirtoidulahvkasid, mille atmosfäär on olnud võrratu! Mulle on osaks saanud võimalus praktiseerida kohalikku keelt — prantsuse keelt. Ütleme näiteks: „Bonjour!”, see tähendab „Tere, kallis Jaak!” Võõrsil on hea, kodus siiski parem. Ootan suurisilmi kohtumist kalliste sõpradega Eestis, kodumaal!
Suudlen sind mõlemale põsele,
Sinu ustav sõber
Anti