Eesti paviljonist Veneetsia arhitektuuribiennaalil ei saa kirjutada ilma korra pilku heitmata biennaali rollile kui sellisele ja eesmärgipüstitusele, miks seal osaletakse.

Veneetsia kunstibiennaali on korraldatud alates aastast 1895 ning see kevad on ees ootamas juba 58. suurnäitus. Eraldi arhitektuuribiennaal loodi 1980. aastal kuigi juba 1968. aastast alates oli see kunstibiennaali osa ning 2018. aastal toimus järjekorras 16. ekspositsioon. Eestlased on arhitektuuribiennaalist osa võtnud alates 2000. aastast ja kunstibiennaalist alates 1997. aastast.

Läbi saja aasta on kunstibiennaali formaat, ootused ja toimemehhanism vägagi paika loksunud ning sellest on kujunenud kunstivälja üks mõjukamatest sündmustest, kus esindatud pea sada rahvuspaviljoni, mida külastab kunstiprofessionaalide kõrval ligi pool miljonit inimest. Tihtilugu armastatakse biennaali formaadilt võrrelda olümpiamängudega, kus riigid võistlevad autasude ehk Kuldlõvide nimel ning konkureeritakse külastajate ja meedia tähelepanu eest, et tõmmata enda juurde Veneetsiast lühiajaliselt läbitormlevad professionaalid ja kunstihuvilised.

Nii kunsti- kui arhitektuuriväljal on korduvalt tõstatatud ka küsimust osalemise mõttekusest, kuna tegemist on aegunud rahvuspõhise formaadiga ja megalomaaniat tootva vaatamiskogemusega, kus külastajalt eeldatakse paari päeva jooksul süvenemisvõimet sadakonda erinevasse projekti. Sellegipoolest on biennaali tähtsus säilinud ja nüüdisajal pole tegemist pelgalt rahvusesindustega, sest kaasaegne kunst ja arhitektuur on oma olemuselt rahvusvahelised ja sealses dialoogis kaasarääkimiseks on vajalik pildis kohal olla. Biennaalidel on oluline roll diskursuse arendamises ja mõtestamises, kui ka uute ideede risttolmlemiseks. Kaasaegse biennaali formaat ei peaks võtma suunda riigi brändingu ja messiboksilikule eduesitlusele vaid võiks julgeda kaasa rääkida intellektuaalsemas sfääris ning jätta eelpool nimetatu messide ja expo-de pärusmaaks.

Biennaalil osalemise lähteülesanded

Mis on arhitektuuribiennaali eesmärk kui selline, kas seal osaletakse, et tutvustada eesti arhitekte maailmale – leidmaks neile uusi „kliente” ning koostöövõimalusi, eksponeerida kohalikke edukaid arhitektuurinäiteid või soovist rääkida kaasa diskursuse arengus laiemalt? Kas rahvusvahelisel arhitektuuripildil figureerimiseks on biennaalil sama oluline koht kui kunstis? Tundub, et arhitektuuribiennaalil osalevate riikide lähteülesanne pole ehk nii üheselt sõnastatav kui kunstis ja sellevõrra on ka väljakutse suurem nii osalejale kui publikule. Kunstibiennaali formaadis on teatav koherentsus ehk seetõttu, et näitus ongi kunstniku jaoks peamine loomingu esitamise viis, arhitektuuribiennaalil oled sa tihti silmitsi projektide presentatsiooniga, mis on aset leidnud kusagil mujal ning millest esitletakse dokumentatsioone, makette ja jooniseid ning töötatakse vähem kontekstualiseerimise, näituseruumi ja vaatajakogemusega.

Ühtpidi on ruumiga töötamine arhitekti jaoks elementaarne, seega väljakutse näituse ruumi osas ei tohiks teistsugune olla. Kui töötada näituse formaadis, siis on vaja astuda samm kaugemale oma igapäevapraktikast ja läheneda näituseruumile kontseptuaalsemalt, et luua platvorm mõne mõttesuuna läbimängimiseks, küsimuste esitamiseks ja fookuse suunamiseks.

Selles mõttes on Eesti osalused Veneetsia Arhitektuuribiennaalil olnud minu jaoks paeluvamad, et on rõhutud teoreetilisemale ja intallatiivsemale suhestumisele, kus on mitmeid väga huvitavaid ja poliitiliselt laetud näiteid. Olgu siis selleks tugev skulpturaalne installatsioon „Gaasitoru”, mille autoriteks olid Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm ja Ingrid Ruudi või mitmekihiline ja uurimuslik Eesti-Läti-Leedu ühsprojektina valminud näitus „Balti paviljon”, mille Eesti kuraatoriks oli Johan Tali. Nimekirja tuleks kindlasti lisada ka selleaastane projekt „Nõrk monument”.

Nõrga monumendi kõnekas keel

„Nõrk monument” on algusest peale olnud väga huvitava ja kaasaegse teemapüstitusega projekt, kus kuraatorid Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha toovad keskmeks esialgu vastandlikena kõlava sõnapaari nõrk ja monument, seades fookuse pigem linnaruumis tihtilugu nähtamatuks jäävatele elementidele ja arhitektuuri poliitilisele potentsiaalile.

„Nõrk monument” kutsub poliitilisuse üle mõtlema veidi teise nurga alt ja läheneb ka monumendile kui sellisele ebaharilikul moel, seades klassikalise ideoloogilise positsiooni küsimuse alla. Tegemist on põhjaliku uurimusliku projektiga, milles on mitmeid kihistusi ja mõttesuundi. „Nõrk monument” keerab fookuse heroiliselt arhitektuurilt n-ö pisiarhitektuurile, omistades ja märgates selle tähendust just tavapäraselt varju jäävate detailide läbi, mis võivad radikaalselt muuta koha kasutust, nagu nt madaldatud äärekivi, tänavasillutis, trepikoda jne. Projekt uurib, kuidas monumentideks võivad muutuda ka kohad, sest inimesed võtavad need märgiliste sündmuste ajal kasutusele, ja mis poliitilist potentsiaali nad kannavad.

Monumendid on juba eos poliitiliselt laetud, nende püstitamine ja mahavõtmine võib tekitada ühiskonnas intensiivseid võnkeid, mida on meil võimalik tajuda ka Eesti lähiajaloost.

Kuraatorid väidavad, et nende projekt saab võimalikuks, kuna Eestis puudub tugev monumendikultuur, mis justkui lubaks arvata, et me elame ühiskonnas, mis tegeleb aktiivselt oma tähtsate sündmustega ja ei pea vajalikuks eraldi esiletoomist. Olgugi, et kohalikus linnaruumis ei ehi igat peaväljakut mõni ratsaskulptuur, siis monumendiihalus on Eestis suur ja kahjuks viimase kümnendi kogemusel tuleb nentida, et tegemist on läbikukkumisega, kus monumentide püstitamine ja majade lammutamine on eksperte ja mitmeid huvigruppe totaalselt ignoreeriv võimuinstrument, olgu siin näideteks Sakala keskus või Vabadussammas.

Nii visuaalkeel kui teoreetiline raamistik, mis monumentidesse puutuvat diskussiooni ümbritseb on ajale jalgu jäänud ning seal puudub avatud lähenemine. Seda enam on Linsi, Reemaa ja Říha kaasaegne monumendi mõtestamine väga asjakohane meie pigem konservatiivses monumendikultuuris.

Näitust saatev kataloog on täis väga huvitavaid näiteid tugevatest ja nõrkadest monumentidest, mille tähendus ajas on pidevas muutuses. Välja on toodud võluv näide Torma külas 1923. aastal püstitatud Kalevipoja kujust, mis oli Vabadussõja mälestussammas ja kelle nägu suunati vastavalt siis itta või läände, olenevalt sellest, kes parasjagu võimul oli. On mitmeid näiteid kohtadest ja sündmustest, millest on kujunenud monumendid.

Tegemist on laiapõhjalise ja huvitava uurimusliku materjaliga, mis annab näitusele põhjalikuma sisendi.
„Nõrga monumendi” puhul on tähelepanuväärne just keelekasutus ja mõttesuunad, mis ta kätte annab. Nii nagu monumendi mõiste on kollektiivselt kivistunud teatava konkreetse tähendusväljaga nii eeldatakse „kindlat kõneviisi” ka arhitektuurilt ja kui rääkida nõrgast või pooleliolevast, siis on sel pigem negatiivne konnotatsioon.

Mõned aastad tagasi documenta14 ettevalmistavas seminaris rääkis Ateena arhitekt ja kunstnik Andreas Angelidakis queer-arhitektuurist ja mõistetikust, kus majadel lastakse aegamööda valmida ja pooleliolek ei ole nõrkus vaid üks etapp. Hoonetelt oodatakse peale ehituse lõppu kohest valmisolekut, kuid Angelidakis tõi näite läbi Ateena poolvalmis ja juba lagunevate majade, nähes seda mitte läbikukkumisena, vaid maja loomuliku valmimisprotsessina, kus ehitatakse konstruktsioon ja ehk ka üks korrus, siis saavad rahad otsa või on selle taga mingid kahtlased äritehingud ja nii seisavad need juba eos varemes sõrestikud linnaruumis. Inimesed võtavad nad siiski kasutusele, aegamööda valmivad ka järgmised korrused ning hoone leiab oma funktsiooni. Majanduslikus mõttes läbikukkunud projektid asetusid tema mõistestikus orgaaniliseks linna valmimise osaks, kus majal lastakse laiemate huvigruppide osalusel loomulikult kasvada.

Pooleliolek kui teatav väärtus omaette on üheks läbivaks liiniks ka „Nõrga monumendi” projekti puhul. Kataloogis olevast Toomas Paavre intervjuust tuleb välja, et ta on Eesti arhitektuuri omapäraks pidanud poolikust, väiksust ja vaesust ning näinud seda potentsiaalina. Nõrkus kui tugevus. Läbi materiaalse vaesuse on tekkinud arhitektuuriline mitmekesisus ja ruumiline kihistus, mis laseb, ilma ühe domineeriva jõujooneta, kooseksisteerida mitmetel eri ajastutel.

Idee tõlkimine ruumi

„Nõrk monument” oma füüsilises installatiivses vormis suutis välja kanda projekti teoreetilise sisu ja ei mänginud selle vastu. Tegu oli intelligentse ja tundliku ruumiinstallatsiooniga, kus Veneetsias asuvasse Santa Maria Ausiliatrice kirikusse oli püstitatud esialgu neutraalset tänavaruumi meenutav keskkond, mis on lähivaatlusel väga detailne ja läbimõeldud.

Julge valikuna liiguti kiriku ruumidesse, mis on juba monument ning tugev mälukandja iseeneses, kuid Linsi, Reemaa ja Říha näitus sulandus sinna orgaaniliselt ning isegi „betoonaltari ehitamine” ei mõjunud blasfeemiliselt. Projekt jäi ellu ja isegi aktiveerus, madalatud äärekivi, mis ühendas sajandite vanuse marmori kaasaegse unikiviga sai oma märgilise tähenduse ja laetuse. Asukohaga suhestumine, teema representeerimisvõime ja huvitava tõlkeprotsessi tekitamine vormus mitmekihiliseks ja põnevaks näituseks, mis pakkus nii intellektuaalset kui emotsionaalset ruumikogemust.

Kindlasti pole tegemist näitusega, mida samas vormis on võimalik taaseksponeerida, kuid oma järgmise eluetapi saab 16. rahvusvahelise Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljon „Nõrk monument” alates 21. veebruarist Eesti Kunstiakadeemia galeriis.

Raamat „Nõrk monument – pjedestaalialused arhitektuurid” on saadaval Arhitektuurimuuseumis, PUÄNT raamatupoes ning Rahva Raamatus.

Näitus „Nõrk monument” on avatud EKA galeriis 22.02 – 21.03 2019.

Maria Arusoo on Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhataja.

Facebooki pildil: „Nõrk monument”. Foto: Tõnu Tunnel