Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Sel korral mõtiskleb Gregor Taul ERMi uuest hoonest, mis on korraga nii absurdne kui ka täiesti funktsionaalne.

Eesti Rahva Muuseumi uus hoone linnulennult. Foto: Tiit Sild (katus.eu)

1

Eesti Rahva Muuseumi (ERM) uus hoone on saanud laialdase tähelepanu osaliseks nii kodu- kui ka välismaises meedias, esinedes sageli E(e)esti metafoorina. Tõik, et ehituskunstist kõneldakse riigi (auto)biograafia võtmes, viitab, et arhitektuurikirjutus võib olla väärt materjaliks kultuuri autokommunikatsiooni uurimisel. Elulugusid kirjutatakse nii eksperimentaalselt kui ka entsüklopeediliselt.

2

Kas mäletate KUMU avamist? Üliteravat kriitikat pälvisid nii püsinäitus (stalinismiaja ülekaal), ruumiplaan (kumerate seintega koridorlikud saalid), maht (väike), tööruumid (pimedad) kui ka institutsioon ise (protestina KUMU kui kolmepealise rahvusgalerii, moodsa kunsti muuseumi ja kaasaegse kunsti muuseumi vastu avati EKKM). Ilmselt olid ERMi inimesed negatiivse stsenaariumi võimalusega arvestanud, kuid „nõiajaht” jäi nägemata. Hoolimata Eesti Päevalehe „köögikampaaniast” ja Neitsi Maarja fopaast on üleüldine vastuvõtt olnud kiitev.

3

Kui arhitektuurivõistluse järel küttis kirgi küsimus rahvusmuuseumi ja nõukogude sõjalennuvälja ühendamisest („abiellumine vägistajaga”), siis nüüd võis jääda mulje, et ühiskond on arhitektide loosungi – „Mälestuste väli” kui väljakutse mäluga tegelemiseks – omaks võtnud. Kui 2006. aastal väljendati avalikult pahameelt, et projekteerijateks on välismaalased, siis muuseumi avamise järel ei tulnud see kordagi jutuks. Ajad (rollid?) näikse olevat sedavõrd muutunud, et kui 2016. aasta mais omistati itaalia-juudi päritolu Dan Dorelli, prantsuse-liibanoni juurtega Lina Ghotmehi ja jaapanlasest Tsuyoshi Tane Pariisis asuvale DGT arhitektuuribüroole ERMi eest prantsuse arhitektuuri ekspordiauhind, siis siinses (sotsiaal)meedias esitleti uudist eesti ehituskunsti võidukäiguna. Kõrvutades kümne aasta jooksul avaldatud arvamusi tekib vägisi tunne, et diskussioon on normaliseerunud, muutunud mõistlikumaks ja kaasavamaks, ühesõnaga minu haabituse seisukohalt paremaks.

4

Samal ajal ei ole välistatud, et kosmopoliitsel ja neoliberaalsel Eesti eliidil on läinud ühes Helme & co’ga korda häbimärgistada ja naeruvääristada tervet rahvusliku uhkuse diskursust ning vaigistada see. Mitmed intellektuaalid, kes 2006. aastal „Mälestuste välja” kritiseerisid, on nüüdseks avalikust debatist resigneerunud. Irooniline olukord, sest rahvusmuuseum, mis tavaarusaama järgi peaks väestama konservatiivset maailmavaadet, on kujunenud liberaalse e-Eesti lipulaevaks. Ehk osutus arhitektide mantra mäluravist klantsis ja deklaratiivses kuues – Ivar Sakk võrdleb ERMi Sirbis Euroopa Liidu esindushoonetega – pelgalt sõnakõlksuks?

5

Viimast argumenti toetavad välismaalaste arvamused. Lääne arhitektuuriajakirjades ja -portaalides avaldatud artikleid lugedes võib tekkida mulje, et muuseum ei ole ehitatud mitte kollektsiooni tarbeks, vaid ettevõtliku rahvusriigi imago väljendamiseks. Autorid sepistavad müüti Eestist kui eduka majandusega optimistlikust IT-riigist, kus väärtustatakse looduslähedust ja energiasäästlikkust. Tuleks uurida, mil määral peegeldavad need artiklid – mille autorid pole tõenäoliselt kunagi Eestis käinud[1] – DGT lansseeritud pressitekste ja büroo enesekuvandit. Arhitektide ideaalne kujutluspilt projitseerub omakorda globaalsele ja elitaarsele arhitektuuri-establishment’ile.

6

Sümpaatselt ja läbinägelikult kirjutab ERMist Ingrid Ruudi[2], kes leiab, et selle uus hoone asetub ennekõike Eesti kui eksistentsialistliku absurdiprojekti raamistikku. Mitte-Tartus jooksevad binaarsete opositsioonide tavapärased hierarhiad rappa. Väärtuslik on Ruudi viide poola kunstiteadlase Piotr Piotrowski eristusele traumafiilsete ja -foobsete Ida-Euroopa muuseumide kohta. Ruudi väldib artiklis hinnangute andmist, kas tulemus on hea, ilus või toimiv. See-eest heidab ta valgust diskursustele, nagu globaalne kultuuritööstus, elitaarne minimalism, kunstimuuseumide estetism, mis on ERMi juures määrava tähendusega.

7

Kriitikakunstile omaselt hinnanguline on The Observeri arhitektuuritoimetaja Rowan Moore, nimetades ERMi üllatavaks edulooks – ehkki asudes „in the middle of nowhere”, tuleb see lootusetust olukorrast välja mitmekordse võitjana. Moore kiidab DGT võimekust äärmuste (rahvuslik vs. rahvusvaheline, folkloorne vs. moodne, traumaatiline vs. cool) ühendaja ja ületajana. Artikkel lõppeb veidra, ent kõneka võrdlusega: muuseumihoone on justkui ekspositsioonis leiduv nõukogudeaegne iseehitatud muruniiduk – igati originaalne, täiesti funktsionaalne ja sündinud kohalikust vajadusest. Just lokaalsus on see mantra, mida DGT arhitektid paljudes intervjuudes enda töö kohta kasutavad – mõelda globaalselt, tegutseda lokaalselt. Tundub, et sellele pealiskaudsele vormelile toetudes püüavad loomeinimesed kõikjal maailmas lati alt läbi joosta. Globaliseerumine on keeruline küsimus ja eriti ERMiga seoses oleks mitmetahulisem debatt ülioluline.

8

Väärib märkimist, et Ruudi ega Moore ei pööra tähelepanu hoone suurusele ega maksumusele, mis varieerub teistes artiklites posttõeliselt 57 ja 75 miljoni euro vahel. Lisaks olen täheldanud, et anonüümsete kommentaatorite kõrval on ERMi „gigantomaaniat” nii eravestlustes kui ka sotsiaalmeedias kritiseerinud just kultuurisfääri juhtfiguurid. Miks nii, väärib omaette uurimist.

9

ERMi enda arhitektuuriraamatut ma autorina kommenteerida ei saa, aga seal leiduvate Paul Kuimeti fotode kohta ütleksin, et neil esineb arhitektuur inimtühja, vaat et inimese-eelse monumendina, mis alles ootab tähendustega täitmist. Kuimeti representatsioon erineb põhjalikult jaapanlase Takuji Shimmura ülidramaatilistest ülesvõtetest, mida DGT kasutab oma loomingu ametliku kuvandina. Shimmura rohkelt retušeeritud fotodel mõjub Raadi ulmeliselt, tema maastikuvaadetel – pildid on kadreeritud nii, et muuseumihoone esineb pigem efemeerse maakunstiteose kui mahuka monoliidina – domineerivad stiihilised rünkpilved. ERMi enda fotograafi Arp Karmi (aero)fotod on eelkõige dokumenteeriva väärtusega, milles iga klõps asetub „objektiivselt” tuhandete teiste jäädvustuste jadasse, mida ta Raadil teinud on. Mitmeid artikleid ilmestavad arhitekti ja hobipiltniku Tiit Silla droonifotod, milles väljendub autori kirglik entusiasm Raadi ja ERMi suhtes. Ühelt tema „meemipotentsiaaliga” droonifotolt näeme, et muuseumi raamistavad kaks oja meenutavad ülalt vaadates inglitiibu.

10

ERMi avamisele pühendatud 30. septembri Sirbist leiab palju huvipakkuvat Eesti (oma)eluloolisuse kohta. Sealjuures võrdleb Andres Kurg haaravalt kolme spetsiaalselt muuseumiks ehitatud maja (ERMi kõrval veel KUMU ja Okupatsioonide Muuseum) ning resümeerib: „ERMi arhitektuur on projitseeritud vana lennuvälja teljele ja keskse ruumi või koondumispunkti asemel saab siin rääkida trajektoorist, mille külastaja peab läbima, et jõuda lõpuks tühjale kaugusesse suunatud lennurajale.” Kas pole mitte siiski nii, et seal kauguses toimuvad sündmused, millest kirjutatakse Eesti elulugu? Leegitseval Sidrunil oli ehk õigus, kui nad laulsid, et Raadi-tagusesse kadunud Tartu merre suubub nii laulev revolutsioon kui ka kõik muud vood.


[1] Eriti masendav on seejuures Le Monde’i arhitektuurikriitiku Jean-Jacques Larrochelle’i artikkel, mille puhul tundub, et ta pole arhitektide intervjueerimise kõrval isegi fotosid vaadata viitsinud. Autor on küll Google Mapsi uurinud ja leiab, et baltlased on oma betooni kindlalt lääne suunas valanud.
[2] Ruudi, Ingrid 2016. Eesti Rahva Muuseum kui eksistentsialistlik arhitektuur. – Vikerkaar, nr 9, lk 81−85.