Mirjam Parve debüütluulekogu „Varjukeha” käsitleb, nagu pealkirigi osutab, kehas ja kehana olemist, valgustades inimkogemuse hämaralasid sõnatundliku huumoriga.

Mirjam Parve „Varjukeha”
Toimetanud Tõnis Vilu, kujundanud ja küljendanud Triinu Kööba
Kirjastus Puänt, 2023
95 lk

Teinekord mõnele pooltuttavale inimesele, ütleme näiteks keeleteadlasele või näitlejale mõeldes ei tule järsku silme ette tema nägu, vaid meenuvad mingid üldised objektiivselt vaadeldavad tunnused. Näiteks see, et tal on sirged tumedad kulmud, või siis see, et enamasti kannab ta kõrvarõngast ainult paremas kõrvas. Nägu ja selle omanik ise ei anna end kätte. Ka interneti otsingumootor toodab üksnes segadust juurde: nüüd on otsija ees kümned fotod inimesest, kes on kõikides kaadrites kahtlemata äratuntav, kuid näib igal neist siiski päris nõutuksvõtvalt erinev. Fotosid silmitsedes ei fikseeru kuidagi see, mis on kõikide nende kenade ja tuttavate inimeste ühisosa, nende pärisosa.

See meenub mulle Parve raamatut lugedes esimesena, ainult et siin on tegu suhtega iseenda mina (või, ütleme, mina-substraadi) ja selle avalduste, ka keha ja vaimu vahel. Teose avaluuletuses, mis on ühtlasi ka nimiluuletus, sedastab ta: „mu keha ongi mu varjukeha / aga ma ei tea / mis jääb ta taha” (lk 4). Järgmises tekstis (lk 6) kirjeldab, kuidas „vahel näen kuidas kellegi näos / kerkib pinnale tema nägu”. Ta pruugib siin võrdlust sõnadesse pandud mõttega. Lähedal, kuid mitte päris kohal, siiski mitte päris see. Isikusamasus ei ole Parvel midagi elementaarset ja antut; isik peab aina otsima oma samasust – „mu näos on igal hommikul uus elanik” (lk 11) või „inimese sees / on rohkem inimesi / kui elu sees / jõuab ära kasutada” (lk 37).

Ühe parima kirjelduse selle kohta pakub minu meelest luuletus „Ootamatu kohtumine” (lk 8), mis räägib omis mõtteis kulgenud ja järsku tuttava pilgu ette sattunud inimesest, kes „kobab enda põhjas ehmunult” ega ole veel suuteline alustama vestlust – „ei või veel esitada isiklikke küsimusi / sest isik alles keerab end ette”. Ärge olge liiga varmad inimestega hommikuti (ega üldse) hoobilt vestlema!

Täpsustuda ja/või hajuda

Niisiis on isik keegi seal sees hämaras, ja vähe sellest, et ta end välismaailmale kuigi hästi kätte ei anna, vilksab ta eest ära ka iseendal. Ja paneb küsima: „miks ma alati usun / et suudan end / välja mõtelda / et suudan end / kõigest välja mõtelda” (lk 7). „Välja” näib siin tähendavat lõpetatut või lõpuni mõeldut, ent ka enese kõigest väljapoole, eemale asetamist.

Isik tahab oma kuju võtta, tahab kooruda ja täpsustuda, saada elujõuliseks, oma kihid kohakuti ajada. Kuid sageli tahab ta ka justkui vastassuunalisi asju: lahustuda, kaduda, „libiseda une rohelisse tiiki / ja jätta endast vee peale ainult / märkamatu hingamise” (lk 10), näha männi und – „und mida näeb mänd” (lk 70). Isik voolab nagu Herakleitose jõgi, tema (varju)nimi võib jääda samaks, kuid temas voolavad aina uued meelemuljed, mõtted ja elamused, uued minad.

Keha on imelik antus. Parve tekstides on see väsinud ja tunneb külma, olles seetõttu sunnitud otsima teiste soojade kehade lähedust, jookseb verd ja teeb aiatöid. Keha kaudu peab vaim toimetama selles kohas, mida iseloomustab „maailma kuradima maailmasus” ja „elu võigas reipus” (mõlemad lk 40). Keha kogeb ploomide, kreekide, naadi, õunte, hüatsintide ja mulla lepitavaid lõhnu, eluslooduse sitkuse ja elutahte märke. Valguse poole sirutuvad väädid ja idud (raamatukaanel üleelusuuruses ilutsev kartuliidu on seejuures väga oluline!), sama tahaks vahepeal teha ka inimkeha. Keha teeb tähtsaid ja tobedaid asju, sageli mõlemat ühes, nagu leheküljel 17: „päike juba kasvuhoone taga / mina maniakaalselt riisun”. Kehas-olemine on raske, tüütu ja tegelikult üsna naljakas. Kehast ja kehalises maailmas toimlemisest kõnelevates tekstides ilmutab end kõige sagemini Parve sümpaatne kuiv huumorimeel, mistõttu pean „Varjukeha” ka üle keskmise muhedaks raamatuks.

Tõlkija hääl 

Omaette äramärkimist väärivad „Varjukehas” luuletõlked, mida leidub Parve enda tekstide vahel just parasjagu, nii et ükski ei tundu hetkekski kohatu. Vastupidi, kõik nad tihendavad ja sidustavad ülejäänud tekstikude, ja olgu kõik tõlgitud tekstiga esindatud autorid siin ka nimeliselt ära toodud: Anna T. Szabó, Alice Oswald, Edna St. Vincent Millay, Marija Dejanović, Emily Dickinson, Miklós Radnóti, János Arany, Rainer Maria Rilke. Viimaselt pärinevad ka selle raamatu ühed programmilisimana mõjuvad (tõlke)read: „Tuleb teha / endast hõbelev võbelus – eks siis / kõik ärka ellu mu all, kus / kõigis asjades kõik, mis on eksi, / asub otsima valgust” (lk 57). Ja muidugi leidub ka Parve kui usina tõlkija ja lugeja enda tekstides viiteid teistele autoritele-luuletustele, kuid jäägu need mõne teise arvustaja välja noppida ja analüüsida.

Raamatu käsikirja ise lugemata on toimetaja panust alati jumalparaku hirmraske hinnata ja nii kipub toimetajatöö sageli varju (pun intended) jääma. „Varjukeha” tekstide väga orgaanilise ja samas värskena mõjuva järjestuse, voolavuse ja selguse tõttu julgen arvata, et autor on üheskoos toimetaja Tõnis Viluga tekstid kiirustamata läbi analüüsinud ja järjekorda seadnud. Raamatus on tunda kõikide selle tegijate omavahelist usaldust. See on miski, mida on väga raske võltsida.

Mida veel? Lisaks eespool väljatoodule on raamatus mitte just tugevalt, kuid siiski tuntavalt kohal keskkonna inimpõhjuslise muutumise ja hävinguga seotud mõtted ja meeleolud, mis sõnastuvad kõige selgemalt tema „Postapokalüptilise eelnostalgia tsüklis”. Viimane, tunnistan, ei pääsenud minu jaoks ülejäänud tervikuga võrreldes nii hästi mõjule, kuid omad hetked on kahtlemata sealgi – „süütunne? jah, // ja oli juba siis, kuigi / mina olen väikene inimene” (lk 62).

„Varjukeha” on ilus ja inimlik, täiesti äge raamat, lohutav ka oma lohutamatuse ja leppimatusega. Maailma kuradima maailmasusega. Just millestki sellisest olen vist juba kaua puudust tundnud.

Helena Läks töötab teatris ja elab kodus. Kirjutab praegu peamiselt teatrile, vahepeal toimetab.