Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi peaauhinna pälvis Kristjan Kuusiku 1971. aasta lühifilmi „Lõppematu päev” arvustuse eest.

Kaader filmist „Lõppematu päev”

„Lõppematu päev” (Eesti Telefilm, 1971). Režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming, stsenarist ja laulutekstide autor Paul-Eerik Rummo, laulud Tõnu Tepandi esituses, osades Jaan Tooming jt. 30 min.

„Milline mees ma olen?” üürgab Tõnu Tepandi avangardse lühifilmi „Lõppematu päev” alguskaadrite ajal. „Laske ma näitan!” järgneb ahelais hinge vabakskarje. Vaadakem siis. Vaadakem, sest seda absurdi, sürrealismi, sümbolismiga immutatud ekraaniteost kergelt sõnadesse ümber ei riieta – film on eksperimentaalne nii vormilt kui ka sisult. Sirgjoonelise süžeeta jälgitakse ühte päeva nõukogude inimese elus. Jaan Tooming, kes Virve Aruojaga Eesti Telefilmi produktsiooni kahasse lavastas, jookseb mantlisse ja läkiläkisse riietatuna, põhjatu kohver käes, linna peal ringi kui nõukogude kodaniku koondportree, tehes justkui kõike ja mitte midagi.

Omal moel on hea vaadata „Lõppematut päeva” kui Dziga Vertovi filmi „Inimene filmikaameraga” („Человек с кино-аппаратом”, 1929) vaimset järglast. Ka Vertov kujutas narratiivivabalt nõukogude linnaelu, kasutades eksperimentaalseid, uuenduslikke filmitehnikaid ja kaameravõtteid, mis on jätnud vältimatult pitseri „Lõppematu päeva” peadpööritavasse pildikeelde. Vertov oli ideoloogiliselt optimistlik – teisiti poleks lubatudki –, kuid suurlinliku tehnoloogilise progressi imetluses oli ta siiras. „Inimene filmikaameraga” kujutab lootusrikkalt kommunismi kui omamoodi eksperimendi algusaega. Paul-Eerik Rummo stsenaariumil põhinev „Lõppematu päev” peegeldab seisakut, millesse 40 aastaga jõuti.

Linnapilti ilmestavad magistraalide ja suurhoonete asemel agulid ja hurtsikud. Kommunistlikus süsteemis kasvanud paremat nõukogude inimest ei ole, vaid on lihast ja luust homo sovieticus, eksinud ning ennast otsimas. Nimetu peategelane teeb kõike: osaleb filmivõtetel, puurib asfalti, elustab kumminukku, püüab kätega jääaugust kala, viib taarat kogumispunkti, seksib. 29 minuti sisse mahub tegevust rohkemgi, tihti pealkirjale vastavalt poolikuid, lõpetamata askeldusi. Eesrindliku kodaniku sihipärase ja tulemusliku tegumoe asemel näeme näiliselt tühja eneseotsingut ja -väljendust.

Linateose mustvalge pildikeel toetub varasematele filmieksperimentidele, sürrealistide ja dadaistide katsetustele 20ndatest, ka prantsuse ning tšehhi uue laine filmidele 60ndatest. Tihe montaaž järskude kaadrivahetustega ja ekstreemsed suurplaanid rõhuvad filmilikkusele, kuid operaatorite Vello Aruoja ning Peeter Toominga käsikaameraga saavutatud värisev ning intrusiivne pidevas liikumises kaameratöö lisab naturalismi, andes loole dokumentalistliku maigu. Filmi helikeel koosneb valdavalt Tepandi viisistatud ning ekspressiivselt esitatud Rummo luulest, kuid sealgi on ruumi üllatusteks – folgi sekka leiavad tee joodeldamine, Ladina-Ameerika tantsurütm, isegi läänelik surfirokibiit. 1971. aastal radikaalne film teleekraanidele ei jõudnud, vaid võimud määrasid selle hävitamisele juba enne valmimist, sest mine tea – äkki otsides inimene leiabki end. Aastal 1990, kui Nõukogude Liit surivoodil lamas, lõpetati teos Vello Aruoja käes säilinud koopia põhjal ning sai võimalikuks selle avalikkusele esitamine. Täitsa priilt on film vaadatav ERRi arhiivi veebikeskkonnas.

„Lõppematu päev” on ideederohke teos, igale tegevusele ekraanil võib omistada hulga mõtteid. On ju eksperimentaalfilmide suurimaks vooruseks vaatajale tähendusloome teatepulk üle anda ning ajatut inimlikkust on selles piisavalt, et kõnetada iga põlvkonna esindajaid. Kommunism uut inimtüüpi ei loonud, vaevalt kapitalismgi seda suudab, ning eneseotsingud ja eksperimenteerimine on loodetavasti lõppematud.

Kristjan Kuusiku on armastanud filme hetkest, mil ta juhtus veidi liiga noores eas nägema Hitchcocki linateost „Linnud”, ning tema nõrkuseks on kujunenud giallo-žanr. Kristjani eelistatuim ajaviide on enda ümber armastuse nägemine.

***
Sel aastal juba viiendat korda ellu kutsutud Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss oli Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul just eesti filmipärandi teemaline. Konkursil osales üle 40 noore kirjutaja, kes saatsid meile arvustusi vabalt valitud eesti mängufilmidest, sarjadest ja lühifilmidest alates 1950ndate lõpust kuni tänapäevani.

Parima töö autorit ootab 400 euro suurune stipendium Eesti Filmi Instituudilt ning prii pääs aasta lõpuni kõikidele Sõpruse, Artise ja Elektriteatri tavaseanssidele. Teise ja kolmanda koha võitjatele kingime kinopileteid ning mõne erilisema eesti filmi plakati.

Konkursile saadetud arvustuste seast valisid välja parimad žürii esimees Emilie Toomela, Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi, režissöör Martti Helde ja Eesti Filmi Instituudi filmikirjaoskuse projektijuht Johannes Lõhmus.