Müürilehe noorte filmikriitikute konkursi peaauhinna pälvis Nele Volbrück itaalia teledraama „Noor paavst” arvustuse eest.

„Noor paavst”. Kaader sarjast

„Noor paavst” („The Young Pope”, Itaalia, Hispaania, Prantsusmaa, 2016–…). Režissöör Paolo Sorrentino, stsenaristid Paolo Sorrentino, Stefano Rulli, Tony Grisoni, Umberto Contarello, osades Jude Law, Diane Keaton, Silvio Orlando, Scott Shepherd jt. 46–60 min.

Kuigi seatud katoliku kiriku institutsionaalsesse südamesse, ei paku itaalia maksimalisti Paolo Sorrentino teledraama „Noor paavst” religioonist kantuna eeskätt lunastust ega ka võimalust kahjurõõmsaks jälestusvaatamiseks. Veidra huumori ja absurdi poolest hiilgava teose kesksed teemad on maine üksildus, kahtlused ja võim, mida sobib edukalt harutada ka ilmalikus taustsüsteemis.

Lausa nii ilmalikus kontekstis, et tähelepanelikud vaatajad on märkinud paralleele peategelase ja Donald Trumpi vahel. Võimalikud kokkulangevused on Sorrentino sõnul siiski juhuslikud. Tõepoolest, vähemalt välimuse põhjal ei saaks punetavast Trumpist olla kaugemal Jude Law’ õnnestunud paavstikehastus, laitmatult nägus kui marmorkuju, paigas iga pähe istutatud juuksekarv.

Tervet ilma vapustab paavsti mõjuvõimsasse positsiooni valitud noorevõitu, alles neljakümnendates ja Vatikanis tundmatu suurus ameeriklane Lenny Belardo. Ihaldatud hea karjase asemel ilmutab end pantokraator – kõigevalitseja, karm kohtumõistja. Paavstina nime Pius XIII kandev Belardo on mõistatuslik, arrogantne ja kapriisne. Tema tahab olla piitsa-, mitte präänikumees, ning seda teatraalse demonstratiivsusega. Eesmärk on saavutada vägevus heidutuse, hirmu ja ähvarduste kaudu.

Särav mees on renessansiaegsete müüride vahel intrigeeriv, ebaharilik. Igati loogiline nurgakivi Sorrentino helde käega, kuid hoolsalt konstrueeritud filmiloos, mida läbivaks punaseks niidiks võib nimetada vastandlikkust. Ilmutab äärmuslikult range paavstki sarja edenedes isikliku taustaloo valguses helgemaid toone.

Meemivabrikuks tituleeritud sari võiks kanda vabalt pealkirja „The Dope Pope”, eksponeerides vastandustel ja üllatavatel nihetel tuginevaid silmakommistseene. Valem ise on ju lihtne. Juba kõrvutus „paavst ja meem” paneb ilmselt alateadvuse salakavalatest keerdkäikudest johtuvalt kulmu kergitama. Tahaks öelda, et olge nüüd, nii banaalsete nippidega mind õnge otsa ei saa, aga ometi need kaadrid toimivad. Koni hambus, uitab tagurlik paavst palees, üll valge dress, mis võiks olla stiilinäiteks Paris Hiltoni ja Juicy Couture’i jagatud hiilgehetkedest. Kus, näidake mullegi!

Sellegipoolest pole õiglane väita, et sarja WTF-faktor püsib ainuüksi Jude-Law-ja-Rooma-paavst-kontseptsiooni õlul. Üksikelemendid küündivad esile ikka taustsüsteemist. Sarjas figureerib arvukalt liine ja tegelasi, kelle tausta rohkemal või vähemal määral järgemööda avatakse. Vastukaaluks Law’ hollywoodlikule lihvitusele kehastavad Vatikani vennaskonda Euroopa näitlejad, kelle karismaatilised näod on kui maalidelt näpatud.

„Noore paavsti” ilmne tõmbenumber on Sorrentino ja tema ihuoperaatori Luca Bigazzi saavutatud hunnitu visuaalne vaatemängulisus. Kuldmehikesega pärjatud „Kohutavast ilust” („La grande bellezza”) tuttavad veatu kompositsioonitaju, valgusmängud ning suurejoonelised kaadrid ei anna tunnistust juhuslikkusest, kuivõrd mõjuvad värske ja loomingulisena nagu seeläbi ka sari tervikuna.

Kuid mida „Noor paavst” lõppeks öelda tahab? Kohati kipub sari korraga ehk liigagi arvukates suundades kappama. Rikkalik ja sujuv, libiseb see surmtõsistele tumedatele aladele ning liugleb sealt niisama ühetasaselt edasi. Publikule esitletakse tegelasi, juhtumeid, killukesi siit-sealt, mis ei saa selget lahendust. Justkui paavsti kaudu säilib ka vaatajas teatud distantseeritus. Teisalt teritab see nüanss kujutlusvõimet ning avaldab koos poeetilise visuaalse kulgemisega unenäolist mõju. Unenäolisus aga lepitab ja enesele märkamatult ei otsigi ma selgeid vastuseid, vaid võimalust ulmades edasi konnata.

Nele Volbrück on Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala vilistlane. Praegu tegeleb ta Rahvusarhiivis vanade fotode kontseptualiseerimisega ja hoolitseb galerii eest. Vabakutseline kirjutaja, kirglik sarjade ja filmide vaataja ning podcast’ide kuulaja.


Alustavate filmikriitikute inspireerimiseks ja helgemate sulgede tunnustamiseks toimus selle aasta aprillis taas Sõpruse ja Müürilehe noorte filmikriitikute konkurss. Konkursile laekus rekordiliselt üle 50 arvustuse, millest kuueliikmeline žürii valis välja kolm parimat. Tekstides hinnati ennekõike loomingulisust, sõltumatut vaimu ja oskust asetada linateoseid tabavasse taustsüsteemi. Täname võistlustöid hinnanud žüriid: Emilie Toomela, Edith Sepp-Dallas, Tristan Priimägi, Tiina Savi, Rain Tolk ja Aro Velmet.

Konkursi peaauhind on 400 euro suurune stipendium Eesti Filmi Instituudilt ja tasuta pääs aasta lõpuni kõigile kino Sõprus ja Elektriteatri filmidele. Teise ja kolmanda koha pälvinud kirjutajad saavad nautida kino Sõpruse kinkepileteid. Siinkohal avaldame koos õnnitlustega konkursi esikolmikusse kuuluvad arvustused.