Iga mõõdukas loodusteadlik lugeja, kes haarab kätte mõne Linkola teksti, seisab paratamatult silmitsi vastuoluliste tunnetega.

Pentti Linkola „Teisitimõtleja märkmed”
Tõlkinud Priit-Kalev Parts, toimetanud Triin Truuvert
MTÜ Rahvusliku Ehituse Selts, 2021
96 lk

Möödunud aastal surnud tsivilisatsioonikriitik Pentti Linkola (1932–2020) oli üks viimase aastasaja olulisim ja vastuolulisim soome kirjamees. See ei ole mitte niisama siinkirjutaja hinnang, vaid ka ta enda rahvas on nimetanud Linkolat eri küsitlustes korduvalt oma maa üheks mõjukaimaks mõtlejaks ja suurimaks soomlaseks. Seega on mõnevõrra üllatav, et tänavu meie raamatupoodidesse jõudnud sajakonna leheküljeline tekstikogumik „Teisitimõtleja märkmed”, mis on pandud kokku kolmest teosest, on pärast 1997. aastat alles teine raamat, mis eesti lugejale tervenisti Linkola kirjutisi tutvustab. Tõsi, juba sel sügisel on oodata järge.

Kui reaalsus looduses kipub aina sarnanema tragöödiaga, võivad Linkola-suguse tekstid pakkuda lohutust.

Asjaolu, et Eestis on selle suure soome mõtleja vastu huvi tärganud, võib olla osaliselt seletatav meie inimeste (eriti haritlaskonna) kasvava murega metsade, looduse ja keskkonna pärast. Nagu kirjutavad nii tõlkija Priit-Kalev Parts kui ka Kaido Kama raamatu eessõnades, olid silmapiirini laiuvad kännustikud Eestis erinevalt Soomest veel 1990. aastatel võõrad. Kuigi Nõukogude võim lagastas ja saastas, oli mets sageli see koht, kuhu minnes ei paistnud masendavad olud ja poliitiline tegelikkus. Nüüd oleme oma demokraatlikus rahvusriigis meiegi selles valdkonnas Põhjamaadele järele jõudmas. Pole üllatuslik, et ka meie kultuuriväljal ilmub sellistes oludes sagedamini keskkonnakriitilist kirjandust. Kui reaalsus looduses kipub aina sarnanema tragöödiaga, võivad Linkola-suguse tekstid pakkuda lohutust.

Ent Linkola ei valuta südant ainult metsade pärast. Tema mõtteraamistikus on langevad puud ainult üks paljudest sümptomitest, mida põhjustab moodsa inimese, ühiskonna ja kultuuri suisa haiglaslik tung seada ennast mugavalt maailma keskele ja toimida keskkondlikele tagajärgedele ning teistele elusolenditele mõtlemata. Tema silmis vaevab progressihaigus kõiki riike ja ühiskondi, mis usuvad inimliigi absoluutsesse hegemooniasse. Pidagu nad ennast kommunistideks, liberaalideks, konservatiivideks või fašistideks – selline mõtteviis viib varem või hiljem inimkonna katastroofi ning viletsuseni.

Pühendusega terroristidele

Sellest kogumikust leiab Linkola argumenteeritud seisukohad pea iga teema kohta, mis on rohelise ideoloogia kandjatele südamelähedased: veganlus, rohepesu paljastamine, loodushoidu õpetav haridus, tööstuslik loomakasvatus, puurikanade vabastamine, energia- ja loomulikult metsanduspoliitika. Ent liberaalne lugeja peab olema valmis selleks, et iga Linkola väljaütlemine ei pruugi talle meeldida või võib isegi frustratsiooni tekitada. Linkola tekstides taganevad kõik liberaalsed ja demokraatlikud väärtused keskkonnahuvide ees. Kuna ta pole aga mõni lahmiv onu Heino, on ta tekstid väga hea materjal, millega (rohe-)liberaalsed lugejad saavad oma seisukohtade ja argumentide tugevust kontrollida. Pealegi on seda meeldiv teha, kuna raamatu ideed on kergesti haaratavad ja loetavad. Tõlge on hästi õnnestunud.

Mis siis on Linkola sõnum 2021. aasta lugejale? Mis on tema lahendus (üldistavalt öeldes) moderniseerumisprobleemidele? Kas ta on Greta Thunbergi (keda ta kusjuures austas) järgses maailmas endiselt teisitimõtleja? Pentti Linkola oli ja oleks endiselt oma vaadete poolest äärmuslane. Tema hinnangul igasugused keskmised (üksmeelt otsivad) ideoloogiad ja lahendused meie keskkonnaprobleemide puhul lihtsalt ei toimi. Need on kõik üks rohepesu. Iga mõõdukas loodusteadlik lugeja, kes haarab kätte mõne Linkola teksti, seisab seega silmitsi vastuoluliste tunnetega. Kui nõustuda Linkola diagnoosiga, siis kas nõustuda ka tema raviga? Kas sellele diagnoosile saabki muud ravi olla?

Linkola tekstides taganevad kõik liberaalsed ja demokraatlikud väärtused keskkonnahuvide ees.

Linkola maailmas on kõige parem meede loodushoiuks inimeste arvu piiramine. Mõistagi nõustume me kõik, et mida rohkem on maailmas inimesi, kes tahavad elada nagu keskmine eurooplane, seda raskem koorem on see ökosüsteemidele. Kuid mida me oleme valmis rahvastiku kasvu takistamiseks tegema või isegi sallima? Abort, eutanaasia ja surmanuhtlus on Linkola vaimus leebed ja ilmsed meetmed, mida ka peavool oleks (olenevalt erakondlikust eelistusest) valmis toetama. Kuid kuidas oleks, kui mõjukad valitsused lubaksid veidikenegi looduslikul valikul n-ö vabalt tegutseda? Laseks põua käes kannatavatel inimestel nälga surra, ei raviks kroonilisi haigeid, ei lubaks vaktsiine luua, ei aitaks loodusõnnetuste küüsis virelevaid inimesi jne. See tähendaks, et loomulikud populatsioonipiirajad saavad teha oma tööd. Selline on Linkola moraal. Tema arvates oleks see praegustes oludes õigustatud. Koroonaviiruse peale, mille pandeemilise leviku ta oma elu viimastel nädalatel jõudis ära näha, lausus 87-aastane mees ainult: „Abiks ikka.” Kuid Linkola äärmuslus läks veel kaugemale. 1979. aastal esimest korda ilmunud „Teisitimõtleja märkmed” pühendas mees Andreas Baaderile ja Ulrike Meinhofile, kahele Rote Armee Fraktioni vasakäärmuslasele, kes viisid oma äranägemise järgi ellu surmavaid terrorirünnakuid, mille eesmärk oli raputada kapitalistlikku süsteemi. Ka Al Qaeda terroristide tegevusele kiitis Linkola takka. Vähemalt jäi inimesi vähemaks.

Linkola kassiviha

Ahjaa, Linkola jälestas ka kasse, seda inimeste poputatud nuhtlust, kes valimatult nõrgemaid loomi hävitab ega ole kuidagi loomulik osa põhjamaa loodusest. Ta leidis, et nende uputamine on täiesti õigustatud. Võib-olla on mõne jaoks just see seisukoht viimaseks piisaks karikasse, et Linkola äärmuslasena hukka mõista.

Kuigi Linkola elas nähtavasti oma sõnade järgi (tal oli küll kaks last!) tagasihoidlikku elu kalamehena, kipub kergesti keelele küsimus, miks selline mees üldse elu valis ja miks ta terroristide kiitjana ise endale pommivööd ei meisterdanud. Küllap see küsimus vaevas teda. Ajakirjanikule vastas ta kord, et temas pole olnud piisavalt võimekust ega vaprust, et ise mõni eneseohverduslik kuritegu ellu viia.

Linkola maailmas on kõige parem meede loodushoiuks inimeste arvu piiramine.

Kuidas siiski saab selline mees olla rahumeelsete ja abivalmis soomlaste silmis nõnda austatud ning hinnatud? Kas see on mingisugune kognitiivne dissonants? Kas Linkola ütles välja tõe, millest kõik mõtlevad ja aru saavad, kuid mida ei julgeta ise tunnistada? Nagu mõni religioosne figuur. Küllap vist. Näib, et erinevalt enamikust ei murdunud ega korrumpeerunud Linkola au, kuulsuse ja tähelepanu all. Ta jäi iseendaks ning Soome rahvas austas ja imetles seda.

Igatahes on selge, et kliimasoojenemine, ökoloogiline kriis, ületarbimine ja muud keskkonnaprobleemid nõuavad meie ühiskondadelt ebamugavaid muutusi. Linkola pakub välja oma uue moraali ja visiooni, kuidas inimkond peaks elama, et püsima jääda. Julgel lugejal, kes on üldse söandanud raamatu kätte võtta, ei jää üle muud kui see arvesse võtta ning mõelda, millistesse äärmustesse ta on ise valmis minema, kui palju Linkolat on temas endas. Suure soome mõtleja argumentide ja ideede üle on iga inimene sunnitud sel sajandil juurdlema. Hea on see raamat juba täna kätte võtta.

Robert Varik püüab äratada ellu Tartu vaimu ja õpib ülikoolis ajalugu.