„Roosihullu päevaraamat” võib tulevikus olla kliimakriisi tüvitekst ajast, mil kõik pöördumatult pekki hakkas minema.

Mudlum „Roosihullu päevaraamat”
Toimetanud Liisi Rünkla, kujundanud Allan Appelberg
Strata, 2024
239 lk

Kadunud Marju Lepajõe meenutas portreefilmis  „Päevade sõnad” üht hiina vanasõna: „Kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo ennast purju; kui aasta aega, võta naine; kui aga tahad olla õnnelik terve elu, raja aed.” Ent pärast Mudlumi „Roosihullu päevaraamatu” lugemist usun mina, et kuue tuhande aasta vanuse Hiina tsivilisatsiooni tarkuseterad enam ei kehti.

Inimene mesoajaloo tõmbetuultes

Kasutan Mudlumi teosest rääkimiseks kauglugemist, mille all ma ei mõtle mitte kuulsat Moretti masinlugemist, vaid nimetan selle sõnaga isiklikku lähenemisviisi, mille põhireegel on rääkida kõigest muust peale kõnealuse. Niiviisi – otsekui pliiatsiga õrnalt kritseldades, et paberialuseid reljeefe välja meelitada – ilmub nähtavale otsitav: see, kuidas teos laiemasse konteksti sobitub, ja lugu, millele sel enim lisada on.

Tuimalt lihtsustades nõustute vast, et kirjandus on veel inimnäoline (ja see kirjatükk ei räägi robotitest). Kultuuri, sh kirjandust loome meie, sapiens’id ja loovad meid mõjutavad mikroajaloolised sündmused, mis toimuvad kehades, vaimudes, nahkade pinnal, kodudes, perekondades, see tähendab, meie lähedal. Niisamuti jõuavad inimkultuuri ka mesotasandi tõmbetuuled: sõjad, majanduskriisid, looduskatastroofid, terroriaktid… Vrd Kaali meteoriit, millest on eestikeelse suulise kirjanduse vanemais kihtides lauldud üle viie sajandi, või näiteks tööstusrevolutsioon, kõikide ismide ema. Mesodimensiooni suurt pilti, näiteks indiviidi ja ühiskonna vastastikmõjudes toimuvaid muutusi suudame 20. ja 21. sajandi kultuuris juba päris hästi vaadelda tänu sellele, et salvestamine on jõudnud kõrgtasemele ning inimesed elavad üha vanemaks. Aja jooksul on asjaoludel ikka kombeks maheneda, muutuda, uusi mullistusi kasvatada, saada ümber hinnatud ning kogeda tõuse ja mõõnu.

Näiteks on väärikalt pika karjääriga 85 aasta vanuse Margaret Atwoodi viimases lühiproosakogumikus „Vanad beibed metsa sees” (2023, ee 2025) lugu, mis otseselt lugu ei olegi, vaid pigem kirjanduslik trikk, mille abiga teise maailmasõja künnisel sündinud võitlev progressiiv saab värske võimaluse oma seisukohad 21. sajandi lugejate ette tuua. „Intervjuus surnuga” võtab jutustaja proua Verity nimelise selgeltnägija vahendusel ühendust Eric Arthur Blairi, kirjanikunimega George Orwelliga, selgitab tollele praeguse maailma valupunkte – kliimasoojenemist, jätkuvat võitlust naiste õiguste eest ja internetti – ning kuuleb, kuidas surm on Orwelligi vankumatuid seisukohti (vähemalt seoses nurjatu eliidi ning esoteerikaga, olgugi et mitte kommunistidega) mahendanud: „Jäikus on piiratud mõistuse sümptom, ja kaugelt liiga tüüpiline paljude minu aja niinimetatud intelligentide seas. Nad ajasid kivistunud ideed mõtetega segi.” (eestikeelses väljaandes lk 95) 

Üks Mudlumi roosiraamatust kirjutatud arvustus pani mõtlema, ega me ise, tolerantse ja paljuse praegusaja intelligendid, ometi mingis mõttes jäigad pole.

Metamängud meeldivad ju kõigile, kuid autori (kelle asi pole, olgem ausad, meile midagi ette kirjutada!) juhtnööride järgi toimides võib laiem kontekst küll märkamata jääda.

Orwelli roosid

Mitte et ma tahaks öelda, et kolleeg Saara Liis Jõerand, kes Vikerkaares kirjutada võttis, on piiratud mõistusega, otse vastupidi! Terane isik on kauglugejale töö lihtsaks teinud, andes otsa kätte: „Võib valida, kas toimidagi nii, nagu raamatus ette nähtud, ja öelda, et „Päevaraamat” on igavene jama, või neelata sööt alla ja püüda kasvõi puhtalt trotsist selle kõige alt siiski mingit kvaliteeti leida, misjuhul on raamat omaenda sõnastatud eesmärkide järgi muidugi ebaõnnestunud.” Metamängud meeldivad ju kõigile, kuid autori (kelle asi pole, olgem ausad, meile midagi ette kirjutada!) juhtnööride järgi toimides võib laiem kontekst küll märkamata jääda. Ja tõtt-öelda ma isegi ei vaidleks Jõerannale hiiglama palju vastu, et „Roosihullu päevaraamat” on „nii Mudlumi senise loomingu kui ka laiemalt eestlastele praegu südamelähedase mõtteuiukirjanduse kaanoniga võrreldes igavam, mõttekude kuidagi hõredam, tähelepanekud natuke kulunumad, üldistused lihtsakoelisemad”. Võib aga juhtuda, et mesotasandi vaatlused kinnitavad: ajad ongi sellised – kurnavad, kuumad, hirmuäratavad, igavad. Nii ka kultuur, pole parata. Ja mis jääks alles, kui rookida meie kirjandusest täienisti välja igavus, väikesed mured ja elud? Üksnes krestomaatilised tüvitekstid ja ei midagi muud? Lubage kahelda. Millest need tekkida saaksid, kui puuduks materjal, mille pinnalt ja millest kirjutada: substraat, huumus, olgu või põhk – elatud, kirjeldatud ja kirjutatud kogemus. 

Ja eks tegemist olegi ühe aiapidaja päevaraamatuga, nagu nad ikka on. Nõustun, ja nõustub kindlasti ka toimetaja Tammjärv, kelle sõnul Mudlumi tekstid tihtipeale pealtnäha muud ei olegi kui nimekirjad. Tehtud ja tegemata töödest, esemetest, mis kuurides ja tubades ladestuvad, inimestest, seltskondadest, raamatutest, roosidest, roosidest, roosidest. Mudlum ise arvab, et ainus käsikirjaline pärand, mis tast järele jääb, on lõpmatud taimenimekirjad (lk 35).

Ent täpselt samasuguseid nimekirju – asjadest, mida osta, tegemata töödest, lähitulevikuplaanidest – koostas Orwell, kes nähtavasti oli samuti kirglik roosiaednik, selgub Rebecca Solniti 2021. aasta esseeraamatust „Orwell’s Roses”, millest Atwood vanameistrile traadi tõmbamiseks tõuke saigi. Solniti sõnul on nimekirjad kollektsioneerimise vorm, vähemasti kujutlusvõimes käepärast oleva inventuur, teinekord küünitamine kinnituse järele, et vaatamata käesolevale kitsikusele eksisteerib veel mingisugune küllus. Karmides olukordades – sõda, ekspeditsioonid, vanglad ja muud institutsioonid – viibivad inimesed sukelduvad mõnikord unistustesse pidusöökidest või muudest igapäevaelu naudingutest. Nad teevad nimekirju, et saavutada mingitki kontrolli tuleviku üle.[1]

Ja tulevik on praegu. 1984 oli nelikümmend aastat tagasi! Elle-Mari Talivee, Loomingus Mudlumit arvustanu näiteroosid Marie Underi ja Elo Tuglase aiapidamistest jäävad varsti kaheksakümne aasta tagusesse aega, samas hakkavad Orwelli 1936. aastal Wallingtoni maja ette istutatud roosipõõsad 90-aastaseks saama. Jõeranna näide humoorikamast, informatiivsemast ja innustavamast aianduspäevikust on Karel Čapeki „Aedniku aasta”, kuid seegi ilmus juba aastal 1929. Pea sajand tagasi, ajal, mil maailma rahvaarv oli äsja ületanud alles kahe miljardi joone, kliima oli veel külm mis külm ning Eestis vaevalt kastekannude, veevoolikute ja roosidele varikatuste ehitamisega nii palju pead vaevati kui vaene Mudlum Muhu saarel aastal 2024. „Millal on enne olnud Eestis suvesid, kus praktiliselt pidevalt 30 kraadi kuuma ja vihma ei saja? Aga nüüd on, ja juba mõned head aastad. See tähendab, et aiapidamine tuleb ära unustada,” ahastab ta oma päevaraamatus (lk 67) tulevastele roosiaednikele.

Mis jääks alles, kui rookida meie kirjandusest täienisti välja igavus, väikesed mured ja elud? Üksnes krestomaatilised tüvitekstid ja ei midagi muud?

Kliimakriisi tüvitekst

Või nagu mõtleb Winston Smith „1984-s”: „Aga kellele ta seda päevikut üldse kirjutab, tekkis tal korraga küsimus. Tulevastele põlvedele, neile, kes pole veel sündinud… Kuidas üldse tulevikuga suhelda? See oli juba loomuldasa võimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, millisel juhul see ei võta teda kuulda, või siis erineb sellest ja tema häda jääb seega mõistmatuks.”[2] 1984 pidi Orwelli nägemuses olema viimane hea kliimaga aasta.

Nüüd on inimesi neli korda rohkem kui sajand tagasi. Kliimamuutus on tõsiasi ning mõjutab inimkonda järgneva aastasaja jooksul märkimisväärselt. Hakkab paistma makrotasand, mida kirjanduses harva tähele paneme, sest planetaarsed skaalad on meie tajule lihtsalt liiga suured. Kliimamuutuse eitajate põhiargument on ju see, et Maal on ennegi olnud külmenemise aegu ja kütmist, et need käivadki tsükliliselt, praegune olukord on normaalne. Kõik võib olla (kuigi teadlased seda muidugi ei arva), ent naiivne on uskuda, et inimtsivilisatsioon peab roosiaedu rõõmsalt kuni järgmise jääajani, mis, kui see temperatuuri tõusule vaatamata üldse toimub, peaks algama umbes 11 000 aasta pärast. Selleni on, ma rõhutan, veel umbes sada kümme kõrvetavkuuma sajandit, mil igasugune iluaiandus saab vaid ülirikaste või purulollide pärusmaaks. Mudlum muidugi soovib kõigile „neetud kliimaeitajatele, et neil kraanist vesi lõppeks, et nad oleks suures janus selle „hariliku nii mõnusa sooja rannailmaga”” (lk 69).

Kujutlegem siis, kuidas seitsmekümne viie aasta pärast on Mudlumi loomingust alles jäänud vaid see veidike igav nimekiri ekstensiivsest roosiaiandusest ning Läänemere ümbruse kõrbeoaasidesse on rajatud klaasist ja biopolümeeridest nutikasvuhooned. Ropprikkad Hiina VIP-turistid imetlevad museaale-roose ega oska neist arvata palju enamat kui meie praegu dododest või stegosaurustest. Poleks sugugi üllatav, kui kõigil neil oleks „Roosihullu päevaraamat” lugeriekraanidel lahti löödud kui üks krestomaatiline kliimakirjanduse tüvitekst ajast, mil kõik pöördumatult pekki hakkas minema.

[1] Solnit, R. 2021. Orwell’s Roses, lk 239. Viking Press.
[2] Orwell, G. 2021. 1984 (tlk Kepler, R), lk 28. Rahva Raamat.

Kaisa Ling on kirjandusteadlane, kes näeb suuremat pilti.