„Portugal” (Allfilm 2018). Režissöör ja stsenarist Lauri Lagle, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Kamilla Kase, kostüümikunstnik Liis Plato, helilooja Taavi Kerikmäe. Osades Mirtel Pohla, Margus Prangel, Taavi Eelmaa, Jarmo Reha, Anne Türnpu jt.

Mirtel Pohla Karina rollis. Kaader filmist

Ebaoriginaalne remark, kuid infost küllastunud õhustikus üha enam omal kohal: mida vähem teate filmist enne selle vaatamist, seda mõjusam saab tõenäoliselt olema vaatamiskogemus. Nii ka antud kinopala puhul. Tõsi, filmisõbra jaoks võib see võimalus osutuda ahtaks. Kodumaiste linalugude puhul eeldaks see vähemalt osalist väljalülitumist meediaruumist ja võib-olla täielikku boikotti kultuuriskeenele. Keeruline. Küllap siis teate üht-teist Lauri Laglest, tema rollitäitmistest näitlejana teatrilaval ja filmides, tunnustatud lavastajatöödest. Võib-olla sedagi, et tegemist on ta esimese mängufilmiga, mis Šveitsis Locarno filmifestivalil tunnustust leidis. Aga see selleks, räägime filmist.

„Portugali” keskne tegelane Karina (Mirtel Pohla) elab koos kaaslase ja pojaga turvaliselt väljakujunenud ja konventsionaalses mõttes igati meeldivat argipäeva. Elad ja oled, teed asju, mida elus tehakse ning tunned sest kõigest rõõmu, kuni ühel hetkel… enam ei tunne. Kuidas mõista, kas ja mis on puudu ja eristada mõistlikku leppimist allaandmisest? Hetk, kui avastad end ühtäkki oma enese punutud elus lõksus olevat, kui see näiliselt mõistusevastaselt samal ajal käest libiseb. Mis teha, kui valikuid ei ole? „Portugal” tegelebki murega, kuidas minna edasi, kui enam edasi minna ei saa.

Linalugu ei poe just nahast välja, et vaatajale põhjendusi, õigustusi või taustaseletust kõrist alla suruda, kuivõrd lammutab laia ampluaaga tunnetuslikult. Film hakkab lugu jutustama sirgjooneliselt, kuid võtab pärast mõningast edenemist hoopis ettenägematu suuna. Rännak ei pea tingimata füüsiliselt realiseeruma. Ilmnevad sürrealistlikud elemendid ja fantaasiaga mängivad montaažid ning üks kirev karakter teise järel, mis annab näitlejatele ruumi toimetada oma tuntud headuses. Näiteks Taavi Eelmaa tumedate, kui mitte öelda nilbevõitu vibratsioonidega Aare – kindla peale minek – või Elmo Nüganeni tabavalt kehastatud Ülemus, kelle heatahtliku olekuga siirusest kumab andresjakatrinmaimikliku filmikarakteri loomulikkust. „Portugal” pakub nii mõnegi pärli – dialoogis leidub nutikaid repliike, ent kõnekas on ka ridadevaheline, palgeilt loetav.

Kaader filmist

Tegelaskujudele annab vunki juurde linaloo üldine detailitundlikkus. Kui tuleb juttu kostüümikunstist filmides, on neil võrdlemisi harvadel juhtudel sageli rambivalguses just ajastukeskne kostüümidraama või muul moel kitsama niši toode, aga „tavaline” rõivastus saab olla niisama võimas kommunikaator. Karina läbinisti maitsekas garderoob, Anne Türnpu põhimõttekindla poemüüja Reene sätendav kampsun või nüansid, nagu sinine lainerijoon tema silmalaul, annavad tegelastele ja õhustikule äraseletatult iseloomulikku maiku. Samuti pisiasjad pildis ja ruumis, olgu selleks eriskummalised esemed või taksojuhti kehastava Lauri Kaldoja silmad auto tahavaatepeeglis välkumas, mida võib lugeda Liis Nimiku ja Hendrik Mägari) montaaži teeneks. Monteerimisega on õnnestunud ellu kutsuda muidki vigureid. Pildirida magusrõvedast peoööst Tallinna vanalinnas eksponeerib rutiinselt tuttavat paika (ja olukorda) värskes valguses.

Anne Türnpu Renee rollis. Kaader filmist

Klassikaline lakmuspaber, kas linateos on läbimõeldult küps, on karakterite väljaarendatus ning arengukaar. On nad punktis B teistmoodi, kogenenumad ja ehk targemadki kui punktis A. „Portugalile” lisab isikupära, et Karina areng polegi arendus kõige tüüpilisemas mõttes, progress madalamalt kõrgemale. Mis tas avaneb, on temas endas alati olemas olnud. Siksakitava arengukõvera jälgimise asemel on publik tunnistajaks üldinimlikult äratuntavale suletud ringis rapsimisele ja kohati nii haavavalt, samas joovastavalt sellest priiks murdmisele. Karina on uudishimulik, ennast ja maailma analüüsiv, haarab aktiivse rolli suhetes ja paistab, et elus üldse. Suhete dünaamika loomisel on taktikepp tema käes. Kordagi ei kangastu, et ta tegutseks totaalselt vastutahtsi. Niisiis, kui midagi ei meeldi, tuleb selle osas üht-teist ise ette võtta. Kuigi keskeakriisis vaevleva mehena on elukaaslasel Martinil (Margus Prangel) võitlemiseks oma deemonid, leiab ta end siiski oma päris mugavast fluidumist välja kistuna. Piltlikult öeldes ei jää üle muud kui tummalt õlgu kehitada ja mis saabki välja öeldud, jääb peade kohale mõrult rippuma. Ühist keelt on omavahel juba raske leida. Filmis markeeritakse mitmeid liine, kuid eelkõige jääb pinnale Karina lugu. Naine on küll eksinud ja jalgealuseta, kuid mitte arg või ebakindel indiviid. Kui enesehävituslikud meetodid selgust ei too, ei heitu ta edasi puurimast. Karinas on elujanu. Pohla on kaadrites kohal, isegi kui ta selle kinnitamiseks midagi väga tegema ei pea.

„Portugal” rohkem näitab kui annab hinnanguid. Selles valguses ühtlaseks täisringiks jupid ei põimu, kuid arvestades filmi uudishimulikku lähtepunkti ja õhulist kulgemist see töötab. Teos veereb puhta julgusega ning on enda suhtes aus. Ühes filmi turundustekstis võrreldakse seda suveööga, nõnda sügav ja sume. Võib nii öelda küll: Portugalis on ju enam-vähem kogu aeg soe ning märksõnad ka haakuvad. Teisalt annab filmi pakitsev ja otsiv vaim aimu esimestest soojadest kevadpäevadest. Umbes sellistest, nagu just praegu ongi. Midagi on teoksil: saab juba kopsud sooja õhku täis tõmmata, päike paitab põski ja hõlmad ripuvad avali, las olla…Varjus aga on jahe ja muru veel ei roheta. Kuid kuskil ja varsti on juba päris-päris, eks?