Aprilli keskpaigas jõuab kinodesse uus kodumaine film „Portugal”, kus on peale filmi- ja teatrimaailmast tuntud näitlejate ja režissööri mängus ka monteerija Liis Nimiku (snd 1979) käsi.

Oled olnud mitme Eestis peaaegu kultuse staatusesse tõusnud filmi monteerija: „Roukli”, „Risttuules”, „Free Range”. Milliseid ühisosi eesti nüüdisfilmidest välja tuua saab?
Eks me oleme keskendunud mineviku kaudu oleviku mõtestamisele, tulevikku või nüüdisaegseid teemasid väga lahkama ei kipu. Praegu on selline aeg. Oleks huvitav näha, mis juhtuks, kui oma isiklik minevik korraks ära unustada ja protsess tagurpidi pöörata – teha filme üldinimlikel teemadel ja sellega kultuuri nn uuesti luua, kasutada filmi kohtumiseks endaga. Fookus on praegu selgelt draamal, ei ole ulmefilme, vähe tehakse sotsrealistlikke asju ja häid kriitilisi komöödiaid. Õnneks on meil teatav eksperimenteerimisvabadus – „Risttuules” oli suur eksperiment, „Roukli” samuti. Katsetamine on väga tähtis – see on kurb, et maailmas valitseb skeemifilmide või nn peavoolu väärtkino. Kui režissöör ei ole vaba, on tulemus alati millegi varasema koopia, ja koopiaid tuleb praegu nagu Vändrast saelaudu. Olen uhke, et meil on arthouse-režissööre, kes püüavad ise oma tuuma tabada, oma juurikat maas hoida. Tulemas on palju häid filme.

Kuulutasid naistepäeval, et suure osa meie ajaloolistest hittfilmidest, nagu „Siin me oleme”, „Mehed ei nuta” jne, on monteerinud üks tundmatu naine Salme Jevdokimova. Kas oled leppinud monteerijarolli nähtamatusega või leiad, et sel tööpostil on siiski ka võimu?
Võimuküsimusel ei ole autorifilmi puhul suurt tähendust. Kõik filmid, mida olen teinud, on olnud autorifilmid ja mul on sellega väga vedanud. See tähendab keskkonda, kus režissöör tunnetab ja hoiab filmi selgroogu. Tänu sellele saavad filmigrupi liikmed loovust vabalt rakendada. Sellises olustikus on mõnus tööd teha. Vaidlused käivad ikka asja juurde, nii saabki selgeks, kus on selgroog. Tõde ei ole selles faasis enam kellegi oma. Sulev Keedus ütles hiljuti „Plekktrummis” hästi, et hea film on oma tegijatest targem.

Nähtamatusega peab leppima – see on monteerija põhiülesanne. Mida haaravamaks film läheb, seda nähtamatumaks jääb meie töö. Samas on operaatori või näitleja tunnustus alati ka monteerija tunnustus. Näitlejaroll saab tihti alles montaažis valmis, operaatori ja monteerija töös on ka suur ühisosa. Nägin hiljuti Mati Põldre filmi „Kevad südames” ja märkasin, kui lahtise käe ja huumoriga see oli kokku pandud. Uurisin natuke ja avastasin monteerija Salme Jevdokimova. Temast pole terves internetis ühtegi rida kirjutatud. Olemas on ainult võimas filmograafia – ta on lõiganud kokku meie kollektiivsesse alateadvusesse sööbinud komöödiad. Peep Puksi käest sain teada, et ta on elus ja oli hinnatud monteerija. Ma arvan, et pole juhus, et paljud tema filmid on nii sügaval meie alateadvuses. Monteerija punub filmi nähtamatu niidi ja võiks olla operaatori ja kunstnikuga samas reas, nemad on praegu seaduse järgi autorid, monteerija aga mitte. Kipun arvama, et see on nõukaaja pärand. Siis olid monteerijad eranditult naised, kes istusid kuskil keldris, käärid käes. Kellelgi ei tulnud pähe tunnistada, et nad on tegelikult kunstnikud. Tsunft peaks ikka oma tegijaid märkama.

Oled lisaks mängufilmide monteerimisele ka dokumentalist. Kuidas need ametioskused üksteist täiendavad või hoopis õõnestavad? Mis sul parasjagu dokfilmimaailmas käsil on?
Dokumentaalfilm tõmbab mind väga. Kui mänguka mondist pääsen, lähen jälle doki kallale. Huvitav on dokumentaal- ja mängufilmi piir, seda avastades tuleb montaažikogemus väga kasuks – lõpuks on ju võti filmikeele valdamises. Praegu teen esimest täispikka dokumentaali viiest mikromaailmast sügaval metsas. Filmime koos operaator Erik Põllumaaga 16 mm filmilindile, rulle on vähe ja see on üks suur eksperiment – kuidas koondada digiajastul oma ideed ja elulised sündmused päevas ca 20 minutile filmilindile.

Millised on su enda vaieldamatud lemmikfilmid, mis sobiksid hästi praegusesse varakevadesse?
Alma Har’eli dokumentaal „Bombay Beach”. Minu totaalne lemmik, see on üks neist dokkidest, mis kombineerib vägevalt mängu- ja dokfilmimaailma.

Foto Liis Nimikust: erakogu