Kui üks geenilaine hakkab tasapisi hääbudes rannale laksuma, siis kerkib ikka ilus küsimus: „Millised me olime?” Just „millised”! Mitte „kes me olime”, vaid „millised”.
Rainer Jancis „Idioodipass”
Toimetanud Kristjan Haljak, kujundanud ja küljendanud Cloe Jancis, illustreerinud Aadu Lambot
;paranoia, 2025
114 lk
Paljudele on kindlasti tuttav selline inimene, kes ainult endale teadaoleva tungi tõttu soovib olla iga Messengeri vestluse lõpetaja, lisades alati selle viimase „OK”. Sama tüüpi inimene soovib lõpetada ka eravestluseid või koosolekuid kokkuvõtva fraasiga „nii, mis me nüüd teada saime…”. Põnev on siis, kui seda tüüpi inimesi juhtub koosviibimisel olema mitu ning mitmeks sekundiks tekib võitlus punktipanija staatuse pärast.
Makroskoopilisel skaalal laieneb see ka generatsioonidele. Kui üks geenilaine hakkab tasapisi hääbudes rannale laksuma, siis kerkib ikka ilus küsimus: „Millised me olime?” Just „millised”! Mitte „kes me olime”, vaid „millised”. Küsimusele „kes me olime?” ei ole nagunii vastust. Ja need, kes me tahtsime olla, oleme iseenestes nagunii, kuni selle viimase OKni välja. Nii on seatud ja sellest ei maksa heituda.
Iga põlvkonna rolle jaotatakse kuni päris viimase rollisooritaja lahkumiseni. Värvikamate ja kõvemate figuuride pagunid ja ametirõivad jagatakse loomulikult välja kõigepealt. Päris hakatuses. Jõud, võimekus, haare ja sarm ei vaja kunagi õigustamist. Aga nagu ikka, läheb pinge võistluse lõpupoole suuremaks. Paljud neist, kes endale ninameherolli haarasid, on selleks ajaks häbiväärselt põrunud. Tõusnud on rahulikuma arenguga karismaatilised tegelased, kellel on olnud võimalus eesminejate vigadest õppida. Ja ka need, kellele kunagi kott pähe on tõmmatud, on sellest lõpuks lahti saanud ning ajavad end sirgu, sõrmenukid valged ja pilk kavala naeratusega vanu kamraade otsimas. Mitte selleks, et öelda: „Tere, vanapoiss, pole ammu näinud!” Ei maksa ennast petta – selleks vanuseks on kõigil nii mõnigi vana sõber, kellele hea keretäie tappa tahaks anda, ja nii mõnigi sõbratar, kelle ees põlvili andeks paluda. Ega siis armas kõige-kõvema-kärbse-mäng ei kao kuhugi. Ei poiste ega tüdrukute seltskondades. Olekski väga igav, kuigi egosurma-coach’id räägivad vastupidist.
Isegi siis, kui on üldteada, et iga kala taga varitseb alati pisut suurem kala, lasevad peaaegu kõik kirjanikud peast läbi soovi asi enne unustusse vajumist kokku võtta.
Nii ka kirjanduses. Isegi siis, kui on üldteada, et iga kala taga varitseb alati pisut suurem kala, lasevad peaaegu kõik kirjanikud peast läbi soovi asi enne unustusse vajumist kokku võtta. See on väga ilus soov. Tundeline, õiglane ja armas. Õigus võtta endale ühe geenilaine mõtestaja ja terminaatori roll on vaieldamatult ihaldusväärne. See soov on ka läbinisti popkultuuriline nagu kõik arhetüüpsed motiivid.
Pean popkultuuri ainsaks tegelikuks, demokraatlikuks kultuuriks, mis meid ümbritseb ja mille saatel me sünnime ja sureme. Ta on tervik, mis sisaldab hulka sättumusi ja pakkumiste iseärasusi, ja pole isegi oluline, kas näeme seda sügavama või pealiskaudsemana. Oluline on jumalike erisuste hulk, mis ümbritseb meid võrdsel moel. Nii ERSO, Arvo Pärdi, Hillar Kohvi, Mihkel Kleisi, DJ Tiine Roti, Jürgen Rooste, Tõnu Õnnepalu, limonaadisea Limpa ja Rainer Jancisega. Ja teistega ja teistega. Olen kaugel sellest, et nende vahele võrdusmärki tõmmata. Aga neil on üks ühine joon: nad kõik inspireerivad meid, mähivad ideede linikusse, milles pole üldse vahet, kas meid üks või teine fenomen ärritab või rõõmustab. Nagu on öelnud lugupeetud Tõnis Kahu (tsiteerin mälu järgi): „Kultuuri olemus ei seisne sugugi ainult inimeste ühendamises. Samavõrra on kultuuri ülesanne ka inimesi üksteisest lahutada.” Ja see ideede linik ongi popkultuur – õiglaseim kultuuridest. Kerge, kuid mitte pealiskaudne. Kättesaadav kõigile, kuid mitte lipitsev. Heatahtlik, kuid neutraalseks jääv. Popkultuuri teeb õilsaks tema suutlikkus hõljuda kuristiku kohal sellesse langemata. Anda soovijatele kõik ja taluda naeratades ära igasugust põlgust.
Usun, et sama palju kui ühe põlvkonna hääleks saada tahtjaid, on ka neid, kes seda häält kuulda soovivad. Kes tahavad leida oma iseäralikkustele leevendust. Lohutust uue põlvkonna külmuse eest. Paratamatu lahkumise eest, mis oma nukrusega toob vahel hinge sentimentaalsustki. See pole üldse häbiväärne – saada vanaks ja lahkuda koos ajaga, mida mitte kellegi teise peas enam ei eksisteeri. Ei kontekste, ei õigustusi, ei võidurõõme ega koomikat.
Pean popkultuuri ainsaks tegelikuks, demokraatlikuks kultuuriks, mis meid ümbritseb ja mille saatel me sünnime ja sureme.
Aga olemas ta oli ning on, senikaua kui see viimane rollisooritaja linnatänavatel jalutab. Isiklikult olen alati pöördunud mõne generatsiooni vaimu tabamiseks eelkõige popmuusika poole. See kõneleb kaugelt rohkem kui konkreetne kirjandusteos või isegi biograafia. On ju kirjas vanas paksus raamatuski, et tegelikkust pead sa teada saama võõra käest. Teise käest, kes ei ole sajaprotsendiliselt valideeritud omade sekka. Kes ei ole kirjanik või muu tunnustatud ajakroonik. Pöörduda tuleb liminaalsustesse, kurioosumitesse. Nende loojate poole, kes oma annet on suutnud lehvikuna eri meediumide juures hoida ja kes ei ole kartnud staatust „omadele võõras, võõrastele oma”. Mitmekülgselt kerge on alati usaldusväärsem kui kitsalt raskepärane. Süvitsi minejad, mida iganes see ka ei tähendaks, kaevavad endale tavaliselt kitsukese ja pimeda koopa. Loomulikult mitte alati, aga ühe noore geenilaine vanaks saamise kirjeldamiseks jääb sellisest suhtumisest kindlasti napiks.
Seega on Rainer Jancise „Idioodipass” kirev ja informatiivne. Ideed ja poolmõtted segunevad anekdootidega ja luuletused miniatuuridega. Ja kordagi ei kao tunne, et see kõik kostab raadiost, mis on mänginud taustal juba aastakümneid, aga alles raamatu lugemise hetkel hakkas kõrv diktori teksti eristama. Jancis annab oma killustatud moel äärmiselt tundelise ülevaate teatud tüüpi boheemliku loojatüübi olemasolemise tundest. Ühe sellise tüpaaži, keda ilmselgelt enam kunagi ei teki, aga keda on tänapäevaste hiliskeskealiste humanitaarhuvidega eesti inimeste hulgas rohkem, kui nii mõnigi tunnistab. On ju praeguseks seltskonnas sõjaväelugude rääkimine pigem piinlikkust tekitav harjumus ja teatud rublaaegse žargooni valdamine mahasalatav oskus.
Kuigi tegelikult on see ju ka võluv – et me olime korraks sellised. Eks igaüks teab, mida ta püüab varjata ja mida mitte, see puutub pigem kommetesse kui kirjandusse. Pealegi, ega idioodi ja džentelmeni vahe pole sugugi nii kardinaalne. Me kõik teame, et džentelmen kannab kaabut selleks, et sarved näha ei oleks. Ja kui ta taskuräti puudumisel taskuvoodri pahupidi välja tõmbab, saab temast liminaalsus – ta on korraga nii džentelmen kui ka totakas. Idioot, aga mitte ainult. Džentelmen, kuid midagi veel.
See pole üldse häbiväärne – saada vanaks ja lahkuda koos ajaga, mida mitte kellegi teise peas enam ei eksisteeri.
Kunagi nimetas üks hea sõber, minust poole noorem poeet, kirjeldatavat põlvkonda eravestluses mahlakalt „pu**isaatjate põlvkonnaks”. See oli ammu ja sellel pole „Idioodipassiga” mingit seost. Kuid noorel poeedil oli bravuurist hoolimata natuke õigus. Umbusklikkus, inglise keele keskpärane valdamine ja demoniseeriv suhtumine rahasse on paljude muude veidruste kõrval sellele generatsioonile omased tõesti. Loomulikult mitte kõigile, aga siiski… Kuid eelkõige on omane kergekäeliselt tulev ärapöördumine kõigest, mis tundub kas liiga ületamatu, liiga peenutsev või liiga lapsik. Teatav rohmakus asjade kokkuvõtmisel, komme uks seljataga pauguga kinni lüüa. Mingit laadi tung olla otsekohesem kui tarvis.
Kõigest sellest sõidab Jancis läbi nagu rongiga, hetkekski kauem peatumata, kui uute reisijate pealetulek ja vanade mahaminek aega nõuab. Muidugi võib sellest umbkaudu 30-aastasest perioodist ka pikemalt kirjutada. Nagu lugupeetud Mihkel Raud on teinud romaaniga „Musta pori näkku”. Aga tahan öelda, et see aisting, selle fluidumi mõjusus on sama intensiivsusega olenemata teose paksusest. Seega on Rainer Jancise mitteformaalne saavutus igati vajalik läbilugemine neile, kes seda kummalist aja kulgu ise kogenud on. Ja ka neile, kes tõesti otsivad mingit laadi aimdust ühe geenilaine elutundest. Nii selle argisuses kui unenägudes ja ka ilusates enesepettustes.
Taavi Eelmaa on poeet, libretist, dramaturg. Katzenmacher. Ambient’i-trio Apparatus&Apparata sõnade autor ja üks solist. Von Krahli Teatri veteran. EMTA lavakunsti magister. FEGAP Instituudi analüütilise psühholoogia üliõpilane. Sündinud 1971.
