Taavi Eelmaa ulmeline proosapala viib meid aastasse 2125, kus ilmutavad end ka A. H. Tammsaare ja Zhuangzi.

Illustratsioon: Maris Tammer

Technopolise teise tasandi antennikompleks raksus jää paisudes, kui päike Ülemiste järve porile kaks esimest määrdunudpunast triipu vedas. Sompus, peaaegu läbipaistmatu uduvatt lipendas ja hõrenes servadest. Vaskantennid tursusid väändes. Hetkeks lahvatas kogu Technopolise ülavask punakalt nagu mälestus liikuvast, kineetilisest elust, mida pumpab edasi vereringe hüdraulika.

Kaks punast kui küüntega kraabitud verevat triipu kadusid Ülemiste järve silmapiiri taha. Korraks tundus, nagu oleks hiiglaslik Guy Fawkes kriipseldanud külmunud järvele suure V.

33. korruse klaasi taga meditatsioonitoolis vaatas telekommodoor Vidrik III CEOps Pisaratu oma pilkumatute, 360-kraadist vaatevälja haaravaks disainitud silmadega päikese kalligraafiat järvejääl, kuni ohates lamama heitis. Vasak nägemissfäär jätkas jooksujalatsite kataloogi lehitsemist, kuni jõudis varem pinnitud mudelini. Puma Leviathan. Kohandatud vastavalt kultuurilistele oludele.

Vidrik hingas paar korda sisse ja välja, et keskenduda, ja asetas käe lihtsast mustast rauast sepisele, mis kujutas ohverdatavat härga. Adrenaliin hakkas nõrguma. Igemetele valgus külma magusat nestet. Ta tegi suu veidi lahti, et nauding oleks teravam, ja avas pritseblokaatori. Ta ei kiununud, ei soigunud mõnust. Ta oli õppinud ainult pikalt ja alandlikult ohkama, viisakalt, kui nanomeedia nähtamatud kaanid ta Krause kolvikestesse tungisid.

Vidriku senzorale ilmus A. H. Tammsaare kolmeastmelisel trepil, ta maitses nagu niiske, värske leib. Lõhnas vilja ja õietolmu järele. Sünesteetiline elamus oli täiuslik – kõiki komponente võis aistida kõigi meeltega. Kirjamees istus trepi ülemisel astmel, käsi suure musta läikiva puuma tagakäpal, kes seisis kangasse mähituna maailmasfääril ja hoidis esikäppadega aegade raamatut. Aegade raamatu lehed krabisesid, maitsesid tuule ja toskaana sigarite järele. Raamatu loetud lehed põlesid, veel lugemata lehti ei olnud veel olemas. Need ilmusid sel hetkel, kui puuma käpaga lehte keerava liigutuse tegi. Aroomis oli tolmu, ammoniaaki, pisut uriini, käärivat ploomi ja väga vana, kuid sümpaatse hallipäise põllumehe õhtuhigi.

Tammsaare tõusis, kerkis pisut õhku ja jäi hõljuma. Ta pöördus aeglaselt ringi ja kõik Vidriku nägemisvälja 360 kraadi värisesid Anton Hanseni tõsise pilgu all. Kirjanik vaatas igast suunast otse Vidriku hinge põhja. See pilk võdises, katsus Pisaratu igat rakku. Katsus teda läbi. Võimas tuumajõuna mõjuv intiimsus pani Pisaratu tasa naudingust oigama. Magus nektar valgus mõnulainetega kaasa pulseerides suunurgast padjale ja sealt põrandale. Vidrik tundis end alasti, häbelikuna. Kaitset otsivana. Alistuvana. Tema leppimisel kosmosega oli õrn vanilje ja katkihammustatud huule maitse. Ta teadis järsku, kuidas tekivad süütu pisarad. Kuidas need koonduvad immateriaalsest valgusest ja kondenseeruvad esimest korda kannatusega kokkupuutuva lapse silmanurkadesse. Ta oigas ilu majesteetlikkusest ja neelas esimest korda reklaaminautimise ajal sülge.

Tammsaare hõljus astmestiku kohal paljajalu. Ta tõstis jala ja kirjutas suure varbaga õhku: SEE, MIS OLLAKSE! Monitor näitas, et Vidrik III isiklik valiksegment, väga lähedased sõbrad, 180 000 üle 50-aastast Eesti e-residenti, kultuuritoodetele aastas vähemalt 11% sissetulekust kulutavat meest ja naist, sai sel hetkel orgasmi, mis kestis täpselt 64 sekundit. Olenemata ajavööndist või asukohast digisfääris.

„Purskavad nagu metssead…” jõudis ta veel mõelda, enne kui Tammsaare varbaga kirjutades teise orgasmi vallandas, astudes trepi kolmandale astmele, jättes mõistatuslikult vahele teise astme. Kui ta astmest üle astus, olid ta silmad salapäraselt ja ainiti sellele kinnitunud.

Tekst ilmus hõbedasena, ilus pikk varvas tantsis erilise tundlikkusega õhus ja hõbedased täpikesed helisesid külma prosecco mullidena. SEE, MILLEKS SAADAKSE! Orgasm kestis topelt nii kaua kui eelmine.

Järsku tabas telekommodoori kurbus. Või mitte kurbus – keha nukrus. Isegi igatsus. Tammsaare läbitungiv vaade ei erutanud enam üldse. Kuidagi liiga ilmekas oli see nägu. Teatraalne. Ebausutav. Ta tajus meeleolu kõrgelt kukkumist väga teravalt. Kiiresti keris ta skinne ja vahetas Tammsaare Zhuangzi vastu. Aga ka see ei aidanud. Ta stoppis. Zhuangzi jäi seisma, üks valges sokis jalg alumisel, teine ülemisel astmel, ja põrnitses liikumatu, aga väga nõudliku ilmega Vidrikule otse silma. Telekommodoor pööras pilgu seina poole, sulges nägemisväljad ja sosistas:

„Assistent. Maksimaalne lähedus. Maksimaalne hoitus. Meeleolu vaikimisi „Kahekesi tühjuses”.”

Kostis vilinat, kui kõik kehalised augmentatsioonid downshiftisid, langetades telekommodoori katatoonilisse tuimusesse, millele lihtsameelne disainer oli pannud retrostiilis, kuid sobiva nime „Meelerahu ja Päikest!”. Nime taga hõljus telekommodoori senzorale tänuteade: „Õnn on meeleseisund! Auväärsele Pisaratule lõpmatuks kasutamiseks. Tervise ja Moraali Arengu Järelevalve Instituut.”

„Huvitav, kas mul ei olegi avaliku sektori tootenäidised vaikimisi junki saadetud?” jooksis läbi ta pea.

„Kuulan sind, Vidrik.”

Telekommodoor lamas nüüd looteasendis ja torkas pöidla suhu. Ta ei öelnud tükk aega midagi. Nautis võrguvälist kehalist meelerahusimulatsiooni. Konnoisseeris. Mekutas natuke. See on vist nagu… kõht tühi? Rustikaalsed, natuke isegi barbaarsed tunded, aga… omamoodi rahustavad. Peaks kirja panema päevikusse… „Nälg tühjuses hõljudes” – mõnus sültjas tuimus kombituna väikese valu ja kerge tuksuva paanikaga.

„Kuulan sind, Vidrik.”

Telekommodoor ei võtnud vastates pöialt suust. Assistendi naeratav kuunägu hõljus galaktikate taustal.

„Ema, mis tunne see on, kui sulle tuleb pähe mingi mõte, sa räägid seda kellelegi ja ta ütleb, et see pole hea mõte?”

Vaikus.

„Ma nägin halba und.”

„Jah?”

„Ma nägin, et Suur Iseostja tuli mulle järele.”

*

Kõigepealt ilmus tasane tuksuv valu, voolas veresoontesse, soojenes. Rüümet hakkas tundma oma keha piire, marrasknahka vastu taassünnikauna õhukest membraani. Ta istus, pea kummargil, parem jalg vasakust tunduvalt lühem. Ümber tema liibus kauna õhuke kest.

„Imelik…” mõtles ta, vaadates, kuidas jalg tasakesi oma enam-vähem tuttavasse suurusesse kasvab ja varbad pisut sissepoole painduvad.

Kaun rebenes plaksuga ja vajus lahti.

Ta istus alasti põranda külge kruvitud lavatsil ja vaatas ringi. Ta ei mõelnud midagi, miski ei omanud mälust tõusvat lisatähendust. Siin oli see, mis siin oli. Lavats ja Rüümet. Pisike ruum oli tühi, aknata. Seinale, käeulatusse oli kinnitatud majapidamispaberi rull. Alles nüüd märkas ta, et on üleni ligane. Platsenta rippus üle voodiserva. Rüümet lükkas selle jalaga eemale ja kuulas, kuidas tasane plartsatus ruumis kajab. See tundus armas. Ta küünitas majapidamispaberi järele. Keegi oli platsentase sõrmega joonistanud paberirulli kohale seinale irvitava kolba, all kiri „Terekest, sõbramees!”.

Rüümet pühkis suurema liga näolt ja ronis lavatsilt alla. Koridori lõpus, väljaregistreerimisluugi taga istus kõhn pruunide tunkedega mees ja itsitas lakkamatult. Kollane hoiatustuluke randmetablool näitas, et tunkemees suhtles simultaanselt üle viiesaja virtusõbraga, korraga, mitte järgemööda. Kui tuli punasesse läheb, hakkab augmentatsiooniäpp kehafunktsioone aeglustama. Nende jaoks oli mehel jala juures liitrine plastpudel, kusemiseks toolilt tõusmata.

Õhus hõljus värske ja väga kvaliteetse indica sõbralik lõhn. Kollase tasandi suhtlemissimultaan tähendas umbes tuhandet makstud tähelepanu risthõivet sekundis kõigi meelte ulatuses. Ehk ülekantud tähenduses ütles iga tunkemehe virtusõbra sõna, näoilme, meeleolu, lõhn ja heli lisaks veel „ära mõtle sellele, millele sa just mõtled!” või lihtsalt „prääks!”, mille taustale pudenes muu jutt. Aga „prääks!” ei öelnud sõber. Seda ütles telekommodoor sõbra näoga. Kõik, mida räägiti suhtlusäppide vahendusel, kuulus telekommodoorile. Sõnad suhtlusportaalis ei kuulunud suhtlejatele. Nende keel ja mõtted ei kuulunud neile. Veel enam, ka need tunded, mida nad keele vahendusel jagasid, ei kuulunud neile. Need kõik olid telekommodoori omad. Ja nende tunnete vahele ilmus nende senzorale reklaam, uudis või muu tähelepanuhõive. Õigemini, ilmusid kõik need korraga ja suurandmete analüütika abiga just siis, kui vastuvõtja oli kõige tundlikum. Kõige kallim on armunute, depressiivikute ja kiremõrvarite senzoraaeg, see on eksklusiiv. Potentsiaalseid armunuid ja kiremõrtsukaid ei seira sotsiaalmeedias mitte perverdid või moraalijärelevalve, vaid high-end-toodete ja -teenuste müügimehed. Koos tugeva emotsiooniga on ostuotsus kindel ja jääv.

Asi ei olegi niivõrd kauplemises või suhtlemises, libises läbi Rüümeti pea. Mõlemad on sama iidsed ja õiglased tegevused kui veetlemine või kaastunne. Asi on selles, et tänu tähelepanu lakkamatule hõivele ei ela ükski loomuomane tunne või, kui lubate, hingeline protsess oma sünnihetkest kauem. On see hea või halb? Ei tea…

See ei kurvastanud Rüümetit hetkel üldse. Ta keskendus, eraldas end oma tundmustest nii palju, kui suutis. Hoidus mõtetest, libistas pilku rahulikult siia-sinna. Hingas sisse ja välja. Ning siis vaatas kella. 15.06.2125. Sada aastat tsirkumambulatsioonis! Pesumasinas, Müüris – kes kuidas kutsub. Elementaarosakestena universumis laiali, universaalsel kasutusel. Milleks? Kõigeks! Kvantarvutist plasttopsikuni. Tsirkumambulaator arendati välja Eesti Töötukassa, CERNi ja Rahvastiku Elulaadi Stabiliseerimise Instituudi ühinemisel. See aitas vähematel vendadel ja õdedel iseenda aatomitega kaubeldes pisut elamisväärsemat elu elada. Lühemat, aga, kui lubate, õnnelikumat. Kes julgesid, ostsid enda senzora siin elu lõpul isegi premiumiks. Täiesti uudiste- ja reklaamivabaks. Aga neid oli vähe ja see polnud sugugi soositud – nagu ostetud, mitte päritud aadlitiitel. See mõjus kuidagi ebaloomulikuna, liiga sihikindlana, peaaegu eputamisena. Premium senzorad olid ikkagi kõrgema kasti inimeste teema. Natuke odavaid uudiseid ja reklaami talub iga lihtne inimene ära. Lisaks võis tsirkumambulatsiooni valida ka tsiviilrikkumiste korral aresti asemel, aga see tähendas pärast taassündi mingiks ajaks kõikide reklaamifiltrite eemaldamist. Kogu reklaami said oma senzoradele need, kelle kohta vanasti öeldi „on veega alla läinud”. Nüüd oli sellistel pangakaardi kiip laubas ja viipemakse raadius piiratud viie sentimeetriga. Kummardamine makseterminali ees õpetas väidetavalt alandlikkust kogukondlike väärtuste suunal. Vähe oli neid, kes sealt uuesti jalgadele tõusid. „Mina tõusen,” mõtles Rüümet. „Kindlasti tõusen.” Ei. Ei mõelnud. Teadis.

„Musipill? Musipill, Rüümet? Tere tulemast tagasi!” korrapidaja keeras end tooliga ringi. Parem nägemissfäär sirvis faile.

„Mida me siis ära kustutasime? Ohoh, kultuuriline tähendusrikkus! Seda eriti keegi ei blokeeri, seda pigem ostetakse. Mis sul plaanis, sõbramees? Metsa elama minna või? Ja ostsid üheksakümne tasuta eluaasta eest 10 premium senzora-aastat koos õigusega pikaks primaarväljalülituseks? Mees… Ma peaksin sinu kohta julgeolekusse raporti saatma.”

„See poleks esimene kord.”

„Mees, kahju on sind kadalippu saata. Kõik primaarväljalülitust soovivad peavad tegema ära oma 360 meeleparanduse sammu korrektsioonilüüsis – 360 meetrit infrahelisagedusel audioreklaami ja tasuta uudiseid kolmes vööndis. Kuulda midagi pole, aga keha õpib. Sulle situtakse otse hinge. Teadvus kaob kuskil kahesaja meetri peal, aga sealt edasi läheb liikuv kõnnitee. Ilma ajukahjustuseta sa ei pääse. Räägitakse, et on lisatud veel üks salajane meeter äriühingutele, kes midagi keelavad, et avalikku raha oma eelarvesse saada. Pakuvad keelamisteenust. Need on eriti ilged, keelavad ükskõik mida – suitsetamist, keppimist, haigeksjäämist, rikkust, rõõmu, surma. Ainult ütle ja nad räuskavad, mida ei tohi.”

„Võtan riski.”

„Milleks! Tahad kiipi laupa saada? Sellel pole mõtet.”

„Olla värske ja vaba.”

Korrapidaja kummardus lähemale ja lülitas end offlaini.

„Mis?”

„Värske ja vaba,” kordas Rüümet.

Valvur võttis tunketaskust hästi lõhnava jointijunni ja klõpsas selle põlema. Tõmbas. Hoidis. Puhus. Ulatas siis Rüümetile.

„Doktor Koit oli esimene DJ, keda ma kuulsin hardcore technot mängimas. Kunstiinstituudi reivil, peaaegu sada kolmkümmend aastat tagasi. Räägitakse, et ta kloonis end ja elab nüüd kuu tagumisel küljel. Oma rantšos.”

„Ma olin ka seal.”

„Kuu peal?”

„Ei. Kunstiinsta reivil.”

Nad vaikisid. Lõhnav suits lehvis kauni geomeetriana ümber meeste peade.

„Tõmba veel, see võtab valu vähemaks,” ütles korrapidaja ja avas korrektsioonilüüsi. Teist väljapääsu ruumist ei olnud. „Ma saan tegelikult esimese vööndi helikardinaga summutada. Parem ikka kui mitte midagi. Õnn kaasa.”

„Tänan.”

„Mis tunne see on? Olla värske ja vaba?”

Rüümet kehitas õlgu ja astus kadalipu süngesse koridori. Tunkemees tõstis pöidla üles. Betoonseintel võdisesid hiigelsuured bassikõlarid. Korraks tundis ta, kuidas soolikad pahupidi pöördusid ja söögitoru mööda kurku tõusid. Valusähvatus sügavalt somast lahvatas korraks silmaiiristeni, kuid siis tuimenes ega kasvanud enam. Helikardin oli sisse lülitatud. See oli Marc Acardipane’i „Don’t touch that stereo”. Rüümet naeratas läbi valu. „Kuradi naljamees…!” Kui lugu esimese refräänini jõudis, saabus õnnis teadvusetus.

Liikuv kõnnitee lohistas lõtvunud keha päästvasse pimedusse. Robotkoristaja vurises Rüümeti kõrval ja imes voolikusse tema kõrvadest nirisevat veretriipu.

*

„Suur Iseostja on folkloor, väljamõeldis. Suust suhu leviv meelelahutus. Sarnane Pantokraatorprotsessori müüdiga. Need ilmuvad ikka ja jälle, kui Saturnil universaalset kvantserverit katsetatakse,” sosistas assistent Vidrik III senzoral. „See on popkultuuri mullistus, seda ei maksa nii tõsiselt võtta.”

„Ennustus ütleb, et siis kui kõik ostud on üks ost ja kõik müügid on üks müük, tõuseb Saturni serverist Suur Iseostja ja teeb kõik need ostud ja müügid iseendale.”

„See on madalama haridustasemega kodanike populaarne arusaam plokiahelast. See on emotsionaalne moonutus. Seda ei ole vaja uskuda.”

„Ma ei usugi,” ütles telekommodoor. Lülitas assistendi välja ja jätkas reklaaminautimisega nagu inimene, kes on korraks tähtsa töö ajal tukkuma jäänud ja järsku ärganud.

Zhuangzi seisis endiselt samas poosis, üks valges sokis jalg trepi ülemisel, teine alumisel astmel. Jalgade vahel oli üks tühi aste, millele Zhuangzi silmad tähendusrikkalt viitasid. Astmel hakkas kuju võtma paar Puma Leviathani jooksujalatseid. Zhuangzi tegi järsku õhus kimonovarrukaga äkilise, kuid elegantse liigutuse ning kogu kompositsiooni kohale ilmus ainsa pintslitõmbega maalitud kiri: SEE, MIDA VAJATAKSE.

Vidrik Pisaratu tegi ostu enne, kui orgasm kubemest lainetena voogama hakkas. Ta oli ülekehameediast korraks väsinud. Aitab praegu. Kabinetinurgast kostus printeri klõbinat, kui jooksujalatsipaar koos „Tõe ja õiguse” kinkeväljaandega emaneeruma hakkas. Järsku ta tardus. Vasak nägemissfäär registreeris vaevunähtava vilksatuse. Ta uuris nägemissfääri, eimidagi.

„Viimane toiming augmentatsioonis,” käsutas ta. Esile tõusis üks rahaline ülekanne, Puma jooksujalatsid. Sissetulek. Ta võttis selle tagasi.

„Nüüd viimane toiming augmentatsioonis.” Jällegi tõusis esile üks rahaülekanne. Väljaminek. Puma jooksujalatsid. Ta vaatas, kuidas raha liikus tema enda kontolt tema enda kontole. Kui veider! Ta liigutas summat edasi-tagasi, nalja pärast. Kas tõesti müün ma spordirõivaid ka? Talle tuli meelde üks totter meloodiajupp noorusest, ilmselt kuskilt reivilt.

„Na-naa-naa-nana-nananaa…” ümises telekommodoor enda ette ja loksutas summat meloodia rütmis omaenda kontodel edasi-tagasi. Siis tõusis, läks alasti üle toa printeri juurde, pani uued Puma Leviathanid jalga, läks tagasi meditatsioonitooli ja lasi pooleli jäänud orgasmil kogu päevase veidra meeleolu minema uhtuda. Siis ta uinus. Ta küll ei näinud midagi unes, magas rahulikult, aga tema psüühe sügavustes oli Suur Iseostja oma kuju võtnud ja ootas.

*

Rüümet Musipill libises madalal lendavas herilasekujulises droonitaksos üle Tallinna kesklinna rohelise vööndi poole. Pea kumises, kõrva juures kestendas kuivanud veretriip. Rüümet sulges silmad ja kujutles, kuidas kinniste suhtlusgruppide klannid linnatänavatel üksteist tümitasid, ökoloogiliselt puhaste kanepiköitega Vabaduse platsil võlla tõmbasid ja üksteise kummikutesse kusesid. Ta oli kustutanud kõigi oma suhtlusportaalide kontod tagasituleku õiguseta. See klassifitseerus esimese astme elektrooniliseks puudeks. Ta kujutas puulatvade kõrgusel lennates ette all käratsevaid inimesi, kes ei tea veel, et on andnud käest võimaluse sooritada viimane vaba tahte akt, nagu seda mõnesaja aasta pärast käsitlema hakatakse – kustutada vabatahtlikult oma sotsmeediakonto. „Mis siis, et sümboolne akt, aga ikkagi,” mõtles Rüümet. Ta sulges silmad. Linna piir oli ületatud, all tumendas mets.

„Siin!” ütles ta droonile ja see laskus herilase kombel tagaotsa enda alla tõmmates. Uks avanes ja Rüümet veeretas end jääkirmega kaetud samblale. Droon tõusis, punased tagatuled vilkusid kuuseokste vahel ja siis kadusid. Ta libistas käe kuklale ja tegi senzora primaarväljalülituse. Ööpimedus tuksatas korraks. Vaikus. Rüümet hingas rahulikult ja hingeaur lehvis külmas õhus ümber ta põskede. Mitte keegi ei kuulnud teda, mitte keegi ei teadnud ta asukohta ja tema ei teadnud korraga mitte midagi mitte ühestki inimesest. Ta oli täiesti üksi.

Külmad puhtad veetilgad kukkusid lõhnavatelt kuuseokastelt Rüümeti kapuutsile. Udu roomas ümber tumedate krobeliste tüvede ja elav vaikus nagises okstes nagu nõidus.

„Rüümet…” ütles ta tasakesi iseendale. „Rüümet… Praegu ei kuule meid mitte keegi siin maailmas. Mitte keegi ei tea, mida me hetke pärast teeme. Keegi ei tea, et me olemaski oleme. Ma olen tahtnud sulle kaua aega ühte asja öelda, aga ma teiste kuuldes ei saa. Rüümet… Ma armastan sind. Ma armastan sind! Sa oled tore mees ja sinuga on hea aega veeta. Ära põe nii palju selle pärast, mismoodi see maailm kokku on pandud, las ta olla. Eks ole, Rüümet? Head ööd!”

Rüümet jäi vait. Talle tikkus nutt peale, see oli õnnetunne, mis nutma ajas. Puhta vihmavee tilgad kukkusid kapuutsile ja voolasid rinnaesisele.

„Homme lähen Telliskivi Tsitadelli ja lasen mõnes tätoveerimissalongis senzora uuesti tehaseseadetele sätestada,” mõtles ta. „Miinimumi peale. Siis lähen ayahuasca-ravile ja lasen aju korrektsioonilüüsi kakast puhtaks teha. Kuu ajaga peaksin kombes olema. Siis… siis? Siis otsin kellegi, kellega bändi teha. Kümme aastat puhast senzorat üheksakümne tasuta elu- ja senzora-aasta vastu, mis oleks tulnud koos kohustusliku tähelepanu risthõive, uudiste ja reklaamiga. Esimeseks looks teeme „The man who sold the worldi” kaveri. Täpselt.

Hele täiskuu kummardus hatuste pilvede vahelt Rüümeti kohale ja suudles teda ahnelt üle terve näo.

Aga Rüümet magas juba.

Taavi Eelmaa on Von Krahli Baari & Salongi baarmen.

Maris Tammer on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallase maalingute osakonna, töötab teatris kunstnikuna ja on vabakutseline illustraator.