„Kfc” (Vietnam, 2017). Režissöör ja stsenarist Lê Bình Giang, osades Ta Quang Chien, Tram Primrose, Hoang Ba Son jt. 69 min.

Kaader filmist

Ma valetaksin, kui ütleksin, et Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivalil näidatakse ainult maitsekalt tehtud psühholoogilisi õudusfilme, millele on olnud eeskujuks „Vaimude väljaajaja” („The Exorcist”, 1973), „Surmahotell” („The Shining”, 1980) ja teised olulised teosed hirmutavas žanris. Igal aastal leiab programmist ka sedavõrd iseäralikke ja ebameeldivaid friigifilme, et mitmed vaatajad lahkuvad poole seansi pealt ning ülejäänud raputavad pärast saalist välja jalutades üksteise poole vaadates päid, üritades mõista, mida paganat nad just nägid. Paraku jäävad just sedalaadi linateosed tükiks ajaks meelde, samas kui traditsioonilised tondilood, millest HÕFFil samuti puudust ei tule, ruttu ununema kipuvad.

Vägivald mitte ainult vägivalla pärast

Mullu osutus üheks sügavalt mällu sööbivaks veidruseks muusiku Flying Lotuse tülgastav eksperimentaalne šedööver „Kuso”, tänavu aga kostitatakse teravama kino austajaid Vietnamist pärit teosega pealkirjaga „Kfc”, mille võib kategoriseerida otsekoheste kannibalismi, nekrofiiliat ja piinamist kujutavate stseenide tõttu ekstreemfilmiks. Kuna suurtes ämbrites kanakoibi serveerivad restoranid pole Eestisse jõudnud, ei pruugi esialgu kokkugi viia, et pealkiri viitab kiirtoiduketile Kentucky Fried Chicken, mis ulatub ka Hanoisse, filmi tegevuskohta. Kanaliha on režissöör Lê Bình Giangi äärmuslikus debüüdis aga teisejärguline – tegelased tunnevad ennekõike huvi inimliha vastu, mida süüakse toorelt ning isukalt, ja ööpimedusest püütud ohvrite küljest lõigatakse väikseid tükikesi kõhklusteta. Jäledamaid stseene pole tõtt-öelda vaja detailselt kirjeldada.

Sellised filmid nagu „Kfc”, mis nii tugevalt vägivaldsetesse äärmustesse kalduvad, ei suuda pahatihti oma olemasolu õigustada ning jätavad mulje, et lavastaja eesmärk on lihtsalt šokeerida. Ei ole siiski palju ekstreemfilme, mis kujutavad vägivalda lihtsalt vägivalla pärast. Näiteks 1980. aasta „Kannibalide holokaust” („Cannibal Holocaust”, 1980) näitab tsiviliseeritud inimeste ootamatut julmust inimsööjatest džunglielanike vastu, sundides meid imestama, kes on selles loos tegelikud kannibalid. Mitmes riigis keelatud „Serbia film” („A Serbian Film”, 2010) on aga agressiivne kommentaar Serbia sotsiaalse olukorra ning sealse „poliitiliselt korrektse” filmikunsti aadressil. Ekstreemfilmide autorid peavad pigem kannatama, sest need kipuvad publikut peletama ning langevad erinevates riikides keelustamise ohvriks – niisama šokeerimiseks pole nende tegemisel lihtsalt mõtet. Sügavalt ebameeldivate filmide väntamisega kaasnevad lavastaja jaoks kompromissid ning „Kfc” noor stsenarist ja režissöör pole siinkohal erandiks – ta ei saanud filmikooligi lõpetada, kuna ainuüksi filmi stsenaarium mõjus eemaletõukavalt.

Kaader filmist

Lugu, mida pole kunagi juhtunud

Olles seda kaitsvalt öelnud, pean tõdema, et „Kfc” kui film ei võimalda saada endast täielikult sotti, sest see on suhteliselt põgus (umbes tund aega pikk), narratiiv pole väga sidus ja pidevalt tutvustatakse uusi tegelasi, kellele ei anta kandvat rolli. Filmi lõppedes tekib tunne, et osa stsenaariumist jäi lihtsalt üles võtmata, sest lugu serveeritakse väikeste juppidena, mida tuleb siis oma peas funktsionaalseks tervikuks siduda. Vormiliselt ja sisuliselt meenutab „Kfc” kartmatu jaapani režissööri Takashi Miike kõige häirivamat linateost „Külaline Q” („Visitor Q”, 2001), vägivaldsed stseenid on aga üles võetud umbes samas stiilis nagu Lõuna-Korea sarimõrvarifilmides, kus kaamera jälgib lähedalt ja pikaldaselt nii tapjat, kannatajat kui ka terariista. Julged viited Kentucky Fried Chickenile ja üle maailma tuntud karastusjookidele ning mõned teised veidrad momendid muudavad loo seejuures kergelt absurdihõnguliseks.

„Kfc” vändanud Lê Bình Giang on igal juhul tahtnud, et ükski vaataja ei tunneks, nagu lugu oleks võinud leida inspiratsiooni reaalsetest sündmustest, sest film algab vaimukalt põhjaliku teadaandega: „Kõik tegelased ja asukohad on täielikult väljamõeldud! Seda lugu pole kunagi juhtunud, ei juhtu praegu ja ei saa juhtuda ka tulevikus! Veelkord, lugu ei ole mitte kuidagi inspireeritud reaalsusest!” Teades, mida sõgedat on oma ohvrite peal korda saatnud kurikuulsad kannibalismi harrastanud sarimõrvarid, nagu Jeffrey Dahmer, ei saa endale sellegipoolest lubada, et ükski teoses „Kfc” kujutatud koledus kunagi päriselt sündinud pole. Tõenäoliselt on algusesse poogitud tõotuse eesmärk mõista anda, et Hanoi ei ole nii koletu paik, kui seda filmis mööndusteta kujutatakse.

Kaader filmist

Õõvastav lastetuba

Kitsastes piinakambrites sündivatest veretöödest hulga elutruumalt mõjuvad filmi lapstegelased, kes tänavatel muretult suitsetavad ning kaklustesse satuvad. Žiletiterade kasutamine enesekaitseks pole ebatavaline ning laste vahel puhkenud löömingud lõpevad alles siis, kui keegi meelemärkuseta asfaldil pikali on, kusjuures täiskasvanud pigem vaatavad kaugusest pealt, kui üritavad üksteist peksma hakanud lapsi peatada. Filmi teises pooles näeme lähemalt surnutega keha kinnitava ja neid vägistava sadisti ülekaalulist poega, kes on hakanud toituma samamoodi nagu isa ega suhtu kehaosade söömisse kui millessegi ebanormaalsesse või õõvastavasse, sest teistsugust reaalsust ta ei tunne. Tema ainsaks süütuks rõõmuks on Pepsi ja Coca-Cola kokkusegamine, mis inimlikustab teda läbini ebainimlikus keskkonnas. Ometi väljendab film konkreetselt, et ohutu välimusega poisist kujuneb hilisemas elus roimar ja sadist. Ei ole saladus, et suure osa inimese mõttemaailmast ja käitumismustritest kujundab tema lapsepõlv. Paljud pedofiilid on kogenud lapsena seksuaalset väärkohtlemist, peaaegu kõik tuntud sarimõrvarid on puutunud juba lapsena tõsiselt kokku vägivallaga, alkohoolikute lastest saavad suure tõenäosusega alkohoolikud ja nii edasi. Omal ekstreemsel moel peegeldab „Kfc”, kuidas vägivaldne käitumine toimib nagu omamoodi haigus, mis nakatab ka lapsi, aga väljendub tõsisemalt alles hiljem. Kui inimesed oleksid joonistused, siis just lapsepõlv seaks paika värvitoonid. Arvata võib, et Vietnami raske lähiminevik mõjutab tagantjärele ka praegu sirguvaid lapsi.

„Kfc” on oma kindlate ideedega film, aga teostuselt jääb ta napiks ja poolikuks. Ilmselt seetõttu, et 1990. aastal sündinud režissöör Lê Bình Giang on noor algaja, ei ole tal õnnestunud luua kindla struktuuriga teost, millel oleks selge algus, keskosa ja lõpp, pigem seovad stseene kokku nende morbiidsus ja tegelaste ühetaoline loomus. Pidades silmas, et Vietnamis valmivad peamiselt üleloomulikke nähtusi käsitlevad õudusfilmid, mõjub „Kfc” vähemalt sünge anomaaliana, ja omaette kiiduväärt on tõsiasi, et filmi eesmärk pole kritiseerida kiirtoidukette (nagu esmapilgul tunduda võib), vaid uurida vägivalla tsüklilisust riigis, mis on pidanud reaalselt palju vägivalda nägema.

Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival toimub sel aastal 27.–29. aprillil. „Kfc” linastub 27. aprilli südaööl Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis.

Ralf Sauter (snd 1991) hakkas teismeeas aktiivselt blogisse filmidest kirjutama, viimastel aastatel on ta arvustusi ilmunud erinevates väljaannetes, nende seas Postimees, Sirp ja Teater. Muusika. Kino. Uutest filmidest räägib ta praegu iga nädal Raadio 2-s – pühapäeviti kell 17 „Kinovärgiga mandariinis” ning neljapäeviti „Agendas”.