„Lucky” (USA, 2017). Režissöör John Carroll Lynch, osades Harry Dean Stanton, David Lynch, Ron Livingston jt. 88 min.

Kuidas kirjeldada seda keha, mõistust, närvilõpmeid ja juuksejuuri läbistavat tunnet, kui paratamatus hingab sulle näkku oma leiget hingeauru? Kuidas sa annad edasi säärast seisundit, mida ka eksperimendi korras (veel) ju ise ei saa läbi tunnetada. Vanadus, eriti veel selline vanadus, kus sa ei saa enam mööda vaadata faktist, et seisad surma eeskojas, on keeruline materjal, millega ümber käia. Oma filmis „Armastus” („Amour”, 2012) julges Michael Haneke selle ülesande lahendada võtta ja tundub, et ta tuli ka toime, kuid selle fookus oli konkreetsem ja tegeles kahe vanainimese vahelise armastuse viimaste sammudega. Aga kui sa oled üksi ja vana, siis kas see teeb leppimise lihtsamaks või pigistab su mao kokku, nii et sa ei suuda hingata? John Carroll Lynchi debüütmängufilm „Lucky” püüab kaardistada just seda olemise lõppjaama.

Ohutud valikud

Elamise aine väljapigistamiseks filmikunsti vahenditega on erinevaid viise ja režissöör peab otsustama, missugune laad loo jutustamiseks sobivaim võiks olla. Loominguline meeskond on teinud Lynchi juhatusel selles plaanis küllaltki ohutuid valikuid. Keskkond ja roll, kuhu auväärne Harry Dean Stanton oma sisuliselt viimases rollis on paigutatud, on totaalne Americana klišee: kaktustest palistatud poolkõrb, väikelinn, kus aeg on seisma jäänud, ja siis 90-aastane Harry Stanton alias Lucky kauboimütsi ja -saabastega vetruvate jalgadega kruusa tallamas. Režii ei ole märkimisväärne, dialoogid ei ole ka kuigi märkimisväärsed ja muusikaline kujundus samuti mitte. Kuigi, kui paaritada omavahel Johnny Cash ja üksinda oma ööaknast välja vaatav Lucky, on efekt väga emotsionaalne. Mõni näitlejatöö mõjub teatraalselt, näiteks kõrvalosas üles astuv David Lynch, kes muudkui hädaldab oma kadunud kilpkonna pärast, ja statistid, kes jätavad mulje, justkui nad oleks kuskilt näitlejate workshop’ilt otse võtetele tiritud.

Kuid hoolimata kõigest on filmis see miski, see tuum, mis suudab ületada muidu domineerivat keskpärasust. Kui sa vaatad close-up’is kortsudest ja süvenditest väljajoonistuvat vana nägu, siis sel on midagi öelda, isegi kui suu vaikib. 20-aastase nägu on nagu tühi paber, mis pole eluprinterist läbi käinud, sealt peegelduva info hulk on tibatilluke, samas kui vanainimene ei saa varjata, kes ta on ja mis elu ta on elanud. Sellest hakkabki film tasapisi tööle, Lucky robotlik liikumisviis, silmavaade, napisõnalisus jms tõmbavad vaataja samm-sammult tema peamiselt monotoonsetest kordustest koosnevasse ellu. Elu koosneb niikuinii kordustest, aga kui kõrges eas muud elulised tungid aurustuvad, hakkab igasugune rutiin võimenduma ja saavutab nõnda teise mõõtme. Hetkeks võib tunduda, nagu ka filmis seda verbaliseeritakse, et elurutiinist või realismist tõuseb mingisugune universaalne tuluke, mis võiks meid valgustada, et siis igaviku tühjuse ja musta massi ees kustuda. Samas varitseb sellise filmi puhul alati oht väikeseid žeste ja detaile ületähtsustada, justkui pelgast aupaklikkusest suure näitleja viimase rolli ees. Alles see oli, kui David Bowie suri ja tema viimane album muutus kuulajatele suure meistri viimaste päevade dekrüptimisaparaadiks. Peame ikkagi arvestama, et näitleja on näitleja, mitte eeldama, et näed, ta mängib iseennast, ta tingimata tunnetab seda rolli.

Riskantne ülesanne

„Lucky” paradoks seisneb selles, et filmi probleem on ka selle lahendus. Peategelane on peretu, lastetu ja religioonitu üksik hunt. Tema side ülejäänuga on pindmine ja koosneb mõnest sotsiaalsest rituaalist, tema vastu näidatakse üles küll teatavat huvi, aga ega keegi temaga eriti oma pead ka ei vaeva.

Ühesõnaga, lugu kui sellist pole, on seisund – see lubab muidugi kogu eluloojangut puudutaval eksistentsiaalsel värelusel ja eesootavasse tühjusesse vaatamisel tugevamalt esile tõusta. Filmist vilksab leitmotiivina korduvalt läbi sõna ungatz, mis tähistab teatud itaalia-inglise dialektis eimiskit või isegi vähemat kui eimiski. See eimiski hirmutab ja sööb hinge seest ka neil, kes hinge olemasollu ei usu, aga kui sa leiad mingisuguse viisi, kuidas see eimiski omaks võtta, saad sa äkki sellele avali vastu naeratada.

Kuigi Lucky „puhta” filmina ei paku meeltele suurt töökoormust, siis viimsepäeva mõtisklusena tekitab teatud tundelihastele kindlasti nii nukrus- kui võib-olla ka kergendustunnet. Vanaduse käsitlemine kipub Lääne kultuuris üleüldiselt tabu olema, niisiis tuleb hinnata juba sedagi, kui keegi selle raske ülesande on endale valinud. Rääkimata riskist, mille tegijad võtavad, teadmata, kas filmi lõpuni välja veavad. Harry Dean Stanton surigi enne, kui film jõudis kinodes linastuda, seega jääb see tahes-tahtmata tema testamendiks, mille vastu tal ehk polekski midagi.

Pildil kaader filmist

Aleksander Tsapov (snd 1984) on vabakutseline kriitik.