„Põrgu Jaan” (Eesti, 2018), 104 min. Režissöör Kaur Kokk, stsenaristid Kaur Kokk ja Anti Naulainen, operaator Mart Taniel, kunstnik Matis Mäesalu, produtsent Katrin Kissa. Osades Meelis Rämmeld, Andres Lepik, Pääru Oja, Peeter Volkonski, Adele Taska jt.

Stseen filmist. Fotod: Gabriela Liivamägi

Filmi „Põrgu Jaan” tegevus toimub kõige varem 1710. aasta kevadel. Katku veel pole, aga vili on ikaldunud ja tungaltera täis. Vastanduvad idioodistunud, viimsepäevaootuse nägemustes ja metsade vahele surutud küla ning vanadest varudest elatuv mõis. Mõisateenrid leiavad mererannalt teadvusetult oma mälu kaotanud tohtri Jaan Niemandi („Eikeegi”) ja viivad ta lagunenud mõisa, mida juhib parun. Mälu meditsiiniraamatute varal taas leidnuna asub arst aadlirahva hingehaavu ravima.

Kasina kevade tühjus

Kaamera on näidanud troostituid varakevadisi maastikke, kust puuduvad traditsioonilised sirged künnivaod. See film ei toeta rahvusromantilist müüti Kõue-Taadist või Kalevipojast, kes kõnnib nurmele ja heidab kuldse tera sõmerasse mulda. Vilja külvatakse siin püdelasse ja korpas massi; arvestades asjaolu, et ümberringi on veel kevadine kulu, võiksid viljasortideks olla nisu, läätsed või herned. Meie esivanemad hoiavad pilke maas, kõnnivad raske sordiini all ja mõnikord kaagutavad. Püha Antoniuse tuli tekitab neis paiseid, ängistust, paistetust ja kõrvetisi. Mõisateenijate seltskond on kümneid kordi väiksem kui edukates mõisates sada viiskümmend aastat hiljem. Nii mõis kui ka talud on lagunud, rannad on tühjad ja isegi meri näikse seisvat. Künnivagudele on poodud toonekurg, keda on küllap kahtlustatud seemne nokkimises vagude vahelt. Taustal seletab mõisavalitseja Tiidriku hääl, et kalendri järgi oleks aeg juba külvata ning et must lind ei saa kalu merest kätte, sest need ei koe.

Mõisa teenijatüdruk on surnud. Jaan veendub ise, et ta põsk on külm. Ometi viivad külaelanikud ta tagasi oma armetusse hütti, kus ta ellu ärkab ja kirjeldab kõigile oma põrguskäiku. Patused vaevlevat seal tules. Veeuputuse eel käivad taevased ratsanikud ja nende suust ilmuv tuli hävitab kõik. Põrgus on eeskätt saksad. Plika väriseb oma nägemustest kõneldes ja tema pead tuleb kinni hoida. See meenutab 1741. aasta Saaremaa taevaskõndijate kummardamist. Külarahvas viskab hernhuutlaste kombel lõkkesse oma uhkuseasju, sealhulgas kana, kuid veidra toimingu taustaks ei kuule me vagasid riimitud kirikuviise, vaid ikka vana regilaulu. Kuna küla on taltsutamatu, ei ole siin siiski tegemist kristliku hingepalangu, vaid püha hullu kummardamisega, kes käib allmaailmas ja toob sealt teateid ähvardavast veeuputusest. Mäletagem siinkohal Läänemaa pastori Salomo Vestringi kirja pandud ning ühe ta koguduse liikme jutustatud vaimulugu, kus räägitakse sellest, et 1710. aastal katku surnud Karinõmme „nõia” Ralli Hansu hing väriseb 1727. aastaks ikka veel põrgus kuradi lõugade vahel.

Viies ratsanik

Küla, kuhu on ilmunud dr Jaan, on rannaäärne. Niisuguse põrguskäija plika vasteid me aga tolle ajastu Eestimaa randadest ei leia, vähemalt ajalooallikate järgi. Nägemuste kuulutajad olid kas täis vimma oma ülemate vastu või siis, vastupidi, läbini religioossed ja alandlikud. Plika meenutab pigem ungari „öönaisi”, kes just sel perioodil tegutsesid ja kellest Carlo Ginzburg on kirjutanud oma teoses „Ajaloo ööpoolel. Nõiasabati lahtimõtestamine”, aga ka Éva Pócs oma uurimuses „Elavate ja surnute vahel”. Öönaised magavadki pikka surmaund ja käivad vahepeal „ära”, et sellest hiljem pajatada. Vestluses paruniga vaikib neiu peaaegu kuulekalt, kuid tema kuulekus ei ulatu palvemajas käimiseni, sest seda niisuguses kolkas polegi. Iseäranis veider on, et peaaegu juba surnud külas on võimu haaranud tugev ja kiilas androgüünist naine, kes annab tohtrilegi maksahaagi. Naine ilmub süngete tormituulte saatel ja pärast seda on vaid lausvihm. Kevadel kuivus ja talirukki külvi ajal paduvihmad – see meenutab 1708. või 1709. aastat.

Ilmastikunähtused ajavad aga külaelanikke üksteist marginaliseerima. Marginaali ossa satub algul Jaan, seejärel parun, kes on sulgenud kanade kõrvale aita taevaskõndija.

Eelkooliealine noorparun on tüüpiline ergootik. Tungalterarikas leib on jõudnud temagi lauale, ehkki selles ei olnud ilmselt aganaid ega linaluid. Võib-olla on see ergotismi gangreenne vorm ja sellega kaasneb deliirne stuupor – poisike käib ringi kui kuutõbine. Ema vägivaldse surma tõttu on ta kaotanud mõistuse. Tohter talitab õigesti, et asetab ta seljale ja kaelale kaanisid. Tol ajastul polnud teistsuguseid ravivahendeid.

„Mina olen viies ratsanik,” kuulutab Jaan end paruni naise surmas süüdi tunnistades. Seda teeb ta alles pärast kohtumist naisprohvetiga ning see on usutav, sest oli hetk, mil tal polnud mälu. „Ratsanik” sealses pruugis on rööviv mõrvar, ohtlik murdvaras. Apokalüptiline visioon viienda ingli raevukausist on selline: „Viies valas oma kausi välja metsalise trooni peale, ning tema kuningriik mattus pimedusse ning nad närisid oma keelt valu pärast.” (Ilm 16:10) Oma keelt võib närida näiteks tungaltera ohver.

„Põrgu Jaan” on kiitust vääriv ja tõsine ajalooline film, mis näitab meie rahva minevikku ilustamata ja kenitlemata. Need on tõsised asjad ja ei ole vaja ilkuda selle kallal, et talupojad mõisast midagi varastasid ja rehepapid kratte taltsutasid.

Aarne Ruben lõpetas aastal 2008 Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse eriala ja on Tartu Raatuse Kooli emakeele ja kirjanduse õpetaja.