Mai lõpus esilinastus Von Krahlis Mart Kangro ja EMTA Lavakunstikooli 28. lennu ühistöö „Kogudus”.

Hetk „Koguduse” etenduselt. Foto: Herkko Labi

„Kogudus” algab Krahli treppidel, kus pealtvaatajad kogutakse punase köie taha järjekorda paari-kolmepealistesse gruppidesse, kellele tuleb järele noor naeratav nägu lavaka 28. lennust – teate seda tüüpi karakterit, mida on kehastanud ka näiteks Musta Kasti liikmed, kus näitleja värsket pale ehib elu äädika unustanud pilgu all heatahtlik naeratus ning sa tead, et selle noormehe või naise kannul käies on kõik korras, lihtne ja täiesti sisutühi.

Niisiis juhitakse publik tükkhaaval treppidest üles garderoobi, palutakse vabastada ennast igasugustest raskustest nagu mantlid ja kotid ning viiakse lavaruumi, kus mööda käänulist koridori on võimalik jõuda keskmesse – valge lae ja ereda valgusega kardinatega ääristatud ruumi, kus kõik seisavad püsti ja ootavad, mis juhtuma hakkab. Vanematele inimestele tuuakse siiski toolid. Mõtlen kaaslasega, et „Kaks tundi.”

Kardinate tagant hakkab neljast seinast kostma näitlejate küsimusi üksteisele oma unistuste rolli kohta (näiteks koristaja). Noormees astub ülalkirjeldatud ilmel ruumi ja annab uusaastalubaduse ning tema järel hakkavad ükshaaval sisse-välja käima ülejäänud kuusteist näitlejat, tuues iga kord kaasa ühe metalltooli publikule ning ühe lubaduse. Lubatakse elada tervislikumalt, hakata kandma kiledresse, loobuda hirmust rääkida eesti keeles, rohkem sõpradel külas käia ja sõpru külla kutsuda ning tunnistada oma lapse olemasolu. Näitlejad kõnnivad ruumis publiku vahel ringi ning etendus jätkub sarnaste teadlikult trafaretsete stseenidega näitlejate kodude ruumipaigutustest, bingo mängimisest, hingamisharjutustest, puntrakallistusest, kitarrimängust. Etendus päädib uusaastapeoga, kus publik – või vähemalt mina ja kaaslane, kes on viimase pooltunni oodanud mu märguannet, et saalist plehku panna („Ma ei saa, ma lubasin sellest kirjutada”) – tunneb ennast nagu võõrale firmapeole sattunu. Olgu öeldud, et 28. lennu ansamblimäng on tabav ja grupitunnetus kui kruvi tüüblis, kuid trupi energia ei tõmba publikut kaasa ning omaloomingulise kava sisutühjus jätab vaakumis õhku ahmima.

Siinkohal peatub pilk „Koguduse” lavastajal Mart Kangrol, kes minu nähtud etendusel publiku selja taga kalmertennossaarena itsitas. Tema käekirja sugemed viisid möödunudaastase Made in Estonia maratonini Kanuti Gildi SAALis, kuhu Kangro esitas videoteosed, kus ta arutleb veebikaamera ees selle üle, kuidas hokit mängitakse – noh, et on kepp ja siis on see täpp ja kepiga peab täpile pihta saama. Tähendab, on kaks keppi… Samuti seostub Lauri Lagle lavastatud „Paradiis” Krahli eelmisel hooajal, kus Kangro näitlejana osales ning laval toimus samuti pigem stiihia kui narratiiv. Aga erinevus nende kahe näite ja „Koguduse” vahel oli see, et esimesed töötasid. See, mis laval või ekraanil toimus, oli küll samuti risoomne ja libises absurdihuumorisse, kuid pinge kandis, publik naeris ja oli valmis kaasa minema loo näilise suvalisusega. Ehk on asi selles, et nii Kangro kui ka tema lavapartnerid „Paradiisis” on aastakümnetepikkuse kogemuspagasiga tantsijad-näitlejad, kelle esituses on ka lihtsus keeruline. Või keerulisus lihtne. See võte on huvitav ainult küpsete näitlejatega.

Hetk „Koguduse” etenduselt. Foto: Herkko Labi

Asi võis olla ka ansambli suuruses – seitsmeteistkümne inimese ühisosadest lavastust tehes tuleb paratamatult indiviidide nurki lihvida ning tulemus võib olla hambutu. Sama jäi silma ka 28. lennu esimese avaliku lavastuse, Mart Kolditsa „Impeeriumi” puhul, kus mängiti ka n-ö iseennast. Samas nende teine, Pepelyayevi „Kaksteist” põhines Aleksandr Bloki ajahappele vastu pidanud tekstil ning tänu sellele sai seal näitlejavõimekus särada. „Koguduses” võeti aineks trupiliikmete sisemaailm (ja netikommentaarid) – õieti kompromissid, mille nad suutsid üksteise ja lavastajaga koos leida – ning tulemus meenutab pigem näiteringi „mine lavale, tee midagi” ülesannet kui kultuuri värsket või kriitilist või kas või meelt lahutavat (ümber)mõtestamist. Õnneks teeb Ingmar Jõela igas 28. lennu lavastuses tantsusoolo.

Õieti ootangi juba huviga, millal kool läbi saab ja näitlejad ei pea enam seitsmeteistkümnekesi paati mahtuma, vaid saavad mängida väiksemates truppides või üksinda ning rollides individuaalsemaid valikuid teha, sest iseseisvalt silma jäänud karaktereid oli teisigi.

Loe lavastuse kohta lisa ja vaata etenduste aegu Von Krahli kodulehelt.