Meie ihade ja unistuste võimaliku ideaalmaailma kiuste eksisteerib konkureeriv glamuurist ja särast toituv ning stripparitest, selgeltnägijaist ja sõjaveteranidest koosnev vikerkaarevärviline autsaiderkultuur.

Dj Heiki. Foto: kaader muusikavideost

Esimene advent 2019. Keedan hommikukohvi ja ühendan telefoni internetiga. Sõber on saatnud video, kus Arnold Oksmaa teeb Tartu kultusbaaris Sodiaak strippi. Peagi saadab teine sõber video, kus seesama Arnold lõpetab alasti oma esinemist Tallinna Helitehases kontserdil „Poeg on kodus”. Varsti lähevad paralleelselt lahti jutulõimed sotsiaalmeedias, kus rahvas asub nimetatud etteasteid agaralt kommenteerima. Eelmisel õhtul viibisin sünnipäeval, kus kultuuriajakirjanikust kolleeg nõudis, et mängitaks Marco Tasase ja DJ Heiki lugu „Vanaisa lõbutare”. Kui see lõpuks varahommikul peale läks, hakkas sooviloo tellija keelega sülearvuti kaant limpsima. Ja siis järgnes jõulukuu magnum opus: Moonika Helme pühadelaul riigikogu jõuluistungil, lõõtsal saatmas EKRE fraktsiooni liige Riho Breivel. Kui uskuda, et ajalugu on tsükliline, siis on Moonika Helmest oodata uut Sõnajalgade vaimus kristlikku popstaari. Abikaasa Mart Helmel on musatööstuse kogemus olemas ja ta saaks olla Moonika promootor. Vähe on neid korteripidusid, kus ei jõutaks pärast Talking Headsi, Moodymanni, Playboi Carti või muidu pigem viisakaks peetavate lugude ketramist ürituse lõppfaasis muusikalisse süvakosmosesse, kus hõljuvad sellised obskuursused nagu Mati Nuude „Jambalaya” dubstep’i-versioon või üllitise „Aiiaaa bljääd sa nahka teed” trummi ja bassi remiks. Kui oled ennast mugavalt oma hoolikalt poleeritud kunstilisse penthouse’i sisse seadnud, siis aeg-ajalt tekib ikkagi vajadus sealt ilma langevarjuta alla hüpata. See on nagu uni, kus oled sattunud Vabaerakonna valimisreklaami ja taustaks mängib kollektiivsest rallipsühhoosist sündinud euro-reggaeton „Ott Tänak The Song”. Enne kui maad puudutame, peatume neljal korrusel.

Moonika Helme pühadelaul riigikogu jõuluistungil, lõõtsal saatmas EKRE fraktsiooni liige Riho Breivel. Foto: kuvatõmmis

4. korrus: teatavate piiride poorsusest

Piirid, mis peaksid justkui eraldama peavoolu selle harujõgedest, on igavesti poorsed, need lasevad mõlemas suunas läbi. Nüüdisaja harujõgedele mehitatakse piirivalvureid, nagu Mihkel Raua, Heidy Purga ja Rein Rannapi muusikakonsiilium saates „Eesti otsib superstaari”, kus Kasatšoki-Jüri viis korda edutult kandideeris, või „Eesti laulu” žüriid, näosaate „eksperdid” jne. Ometigi pääsevad ka säärasest mehitatud valvest läbi sellised lood nagu viimase „Eesti laulu” poolfinalistid Viinerite „Kapa Kohi-La” ja Mariliis Jõgeva „Unistustes”. Keskajal ning varemgi võttis õukonnakultuur laada- ja talupojakultuurilt snitti ning vastupidi. Kui algas laialdasem professionaliseerumine, kasvasid need kaks muidugi üha enam üksteisest lahku. Esimene tipnes selliste riiklike supermoodustistega nagu ooperiteater või sümfooniaorkester ja endiselt käis mööda maad ringi ka vagabundist trubaduure, ent viimaste roll oli pisem ja tagasisidestusvõime „ülespoole” ajas üha ebaolulisem. Autodidaktidest muusikud, filmitegijad ja kunstnikud tegid 20. sajandil comeback’i, aga see eeldas, et keegi peavoolu uksehoidjatest teeb ukse lahti. Nüüd, digitaal- ja leviplatvormide laia kättesaadavuse ajastul seda muret muidugi enam eriti pole. Amatöörid, autsaiderid, ebastaarid ja viisist mööda lauljad on kultuurilise peavoolu jaoks piidlemise objekt või n-ö lõbutare, mida aeg-ajalt külastada, sest seal kehtivad teistsugused reeglid kui institutsionaliseeritud kultuuris.

Vabaerakonna telereklaam. Foto: kuvatõmmis

Eesti autsaider-popkultuurist ja seal figureerivatest kangelastest on tehtud mitmeid dokfilme. Nimetada võib Arbo Tammiksaare lavastuslikku „Magusaid unelmaid” (2001), kus ta täidab Hillar Kohvi unistuse mehega voodis hullata, Urmas Eero Liivi ekspluatiivkino esindavat „Teist Arnoldit” (2002) või Eret Kuuse „Tabamata ime” (2017), mis keskendub Leo Lehepuu ja sodiaagikamba intriiginelinurkadele. Kuigi „Tabamata imele” võiks heita ette vähest empaatiat oma tegelaste suhtes, on Kuusest saanud mitmete artistide muusikavideote autor. Siia nimistusse võiks lisada veel kõik reality show’d, kolumnid ja telesaated, mis on seda institutsioonitut massi võimendanud või kajastanud. „Võsareporteri” elukurioosumid, kus sotsiaalporno kohtub absurdiga, nagu „Isa käskis”, „Desperado ehitus”, „Lasnamäe puuküürnik” jne, on muutunud 21. sajandi digitaalseks folklooriks, mida on sadu kordi remiksitud ja meemistatud. See on Eesti Rahva Alternatiivmuuseum. Marihuaana tõttu vangi läinud „Võsalaulu” finalist DJ Footon, kelle autotune’iga laulusalmis kõlab mõte „Mida halba olin teinud ma, et karistuse välja teenisin?”, või joomakaaslase pussitamise eest seitsmeks aastaks vabaduse kaotanud ebaräppar Tobikoer loos „Miks tema”: „Jee rahvas nagu kord ja kohus lubatud sai – Tobikoer ei kao kuhugi.”

Räppar Tobikoer. Foto: kaader muusikavideost

3. korrus: ärge unustage oma päritolu

Nii Tallinnas kui ka Tartus on legendaarsed baarid, mis seisavad gentrifitseerumise tulipunktides: Aparaaditehase all tegutsev Sodiaak ja Kopli tänava Kolm Lõvi, kus alternatiivmuusika heeros Florian Wahl lõuga sai ja sellest ka loo tegi. Kolmes Lõvis saab nahkvestiga DJlt paari euro eest soovilugu tellida, samal ajal kui helkurvestis onkel teeb postitantsu. Tartu Sodiaagil on aga täita kultuuriliselt märksa suurem roll.

Marco Tasane papa Jannseni monumendi kõrval raha lugemas. Foto: kuvatõmmis

Hiljuti kirjutas üks isik Sodiaagi Facebooki seinale: „Ärge unustage oma päritolu.” Seda, mida see krüptiline sõnum tähendada võib, on raske öelda, aga eks mõlemas baaris nähakse ohtu hipsteristumises, kus võõrad jõud tahavad hoolikalt hoitud katakombi sisse tungida. Sodiaagis on tulnud ette pidusid, kus DJ Heikil on täismaja tõttu püksid tooli külge sulanud. Sodiaagimaffia artistide nimekiri on pikk: DJ Heiki (kultuuriajakirjaniku Janar Ala sõnul Eesti Scott Walker), Dark Velvet, Neiukesed, Afganistani veteranist endine kooliõpetaja PopStaar Raits, Jüri Sonberg alias Kasatšoki-Jüri, kellele „Kuuuurija” tiim muusikavideo tegi ja kelle lugu „Raudrohi” kuulub kodumaise ebapopi kullafondi, strippar Marco „päevitab kanaalis” Tasane jne. Kuigi meediaväljaannetest kajastab nende tegemisi regulaarselt Õhtuleht, siis ka ühemehe-meediakonglomeraat Hillar Kohv praalib, et tema KohvMeedial, mis on „ainus kõigi ja kõikide tähelepanuväärsete nähtuste, persoonide kajastaja”, on 40 000 lugejat kuus.

Filmi „Õiglus” plakat

2. korrus: selgeltnägija filmiproov

Selgeltnägija Toomas Aria sai möödunud sügisel maha täispika mängufilmiga „Õiglus”, mis ametlikult kinolevisse ei jõudnudki. Peale esilinastuse Apollo kinos toimus veel linastus endises Nõmme kinos Võit, kus mitmetes eesti filmides ja sarjades statistina üles astunud Toomas avaldas lootust, et filmile tuleb ka järg. Ehk saame me sedasi oma kodumaise kärbeskaalus „Visa hinge” triloogia. Montaažihüpete põhjal võiks ju arvata, et tegemist on prantsuse uue laine kinoga, aga tegelikult esindab see amatöörkino kogu selle haldamatus elujõus. Arusaamatud dialoogid, kodused eriefektid ja enam kui ebaloogilised süžeepöörded tekitavad ka B-filmide purgatooriumis karastunud vaatajas eufoorilise väsimuse seisundi. Kuigi ka kohaliku rämps- ja autsaiderkultuuri svengali Urmas Eero Liiv tegi juba enne „Õiglust” oma madalaeelarvelise õudukaga „Kiirtee põrgusse” otsa lahti, siis viimases polnud seda autentset loomisiha, mis oleks ristatud oskuste puudumisega, mis on film brutti puhul kohustuslik.

„Õigluse” peategelane on kui Tobikoera ja DJ Footoni ristand, tundlik ja reedetud macho, kes küsib maailmalt, miks tema. Dressipükstes kõrend ärandamas Pelgulinnas autosid, madistamas Aafrika palgasõduritega ja võrgutamas Mall of Tallinna vaaterattal „Prooviabielu” Helenit. Unistuste ja ihade tulevärk, mis on sündinud kusagil popkultuuri ajatutel väljadel, et läbi selgeltnägija filtri mängufilmiks vormuda. Toomas Aria YouTube’i kanalil on võimalik vaadata ka lühifilmi „Kusagil galaktikas”. Pole aimugi, kelle töö või tellimus see on, aga pealtnäha paistab Mustamäe linnaosa ulmelise reklaamfilmina. Filmis, kus segunevad erinevad ajastud, reptiilid ja üliõpilased, teeb rolli ka Aria ise, kes 1986. aasta Mustamäel garaaži ees žigulli putitab, samal ajal kui naine jalgsi sisseoste peab tegema. Kohustuslik vaatamine kõigile tema fännidele.

1. korrus: ühismeedia ja mõmina-trap

Eesti ametlikult populaarseimat muusikastiili ehk mõmina- või SoundCloudi räppi võib vaadata ka kui suurt kobrutavat DIY-pada, kus techne’st tähtsam on oma loomingu ja tagasipeegelduste maailma paiskamine. Nagu juhtub igasuguse populaarse vooluga, tekivad sinna omad perifeeriad, kannatajad, uudishimulikud ja naljaninad.

Kaader LIL Tilli „Getter Jaani” muusikavideost

Kui eespool mainitud tegelaste galerii koosneb valdavalt keskealistest, kes tegutsevad kusagil postpäkapikudisko ajatus maailmas, siis mõminakultuur on pigem alaealiste universum, kus kujutlus naisekehast muutub köhasiirupiga üle kallatud Paul Kondase või Aivar Kurvitsa maaliks. Aastatagune superhitt-kaver „Pael” on juutuuber Madise (SHWAM!) „Laulukarusselli” vääriline solberdis, kuid ometigi on seda vaadatud praeguseks 1,3 miljonit korda. Tema teine katsetus „Kalvi Kalle”, kus ta laulab, et Putin on „Prooviabielu” Kalvi-Kalle, kukkus hitina läbi ja on nüüdseks videokeskkonnast eemaldatud. Teismeliste elufantaasiad ei asu väga kaugel sodiaagimaffia omadest: YUNG YALA$€€Ne „roogitava räime” riim „türa paks tont ja peas sul on täid” või LIL Tilli „Getter Jaani” riim „tuss nagu kummikommid” toimetavad sarnase tööriistakastiga, erinev on muusikaline arhitektuur. Nüüdisaegseim digibiit ja globaalsesse trap’i-maatriksisse istuv flow ei suuda varjata, et regionaalhaigla asemel oleme sisenenud nurgaarsti kabinetti. Trap’i-trubaduur LepΛste võiks aga õppida üht-teist laulusõnade kohta Annelinna maestro ja inimskulptuuri Marco Tasase käest.

Aukohal tuleb muidugi mainida ka DJ Tiinet Rotti, kes on terve Tallinna oma rotisümboolikat täis sodinud ja tuleval rotiaastal kindlasti veel suurema hooga avalikku ruumi tag’ima hakkab. Paraku pole samaväärsel tasemel tema muusikaline produktsioon, mis pakub küll oma noores tooruses (nt „Eliitkooli litad” ft. Yung Nu$$) keel-põses-momente, kuid kuulub oma vinnilises misogüünsuses eelmisesse sajandisse.

Kelder

See base jump läbi korrusmaja on kestnud vaid viivu, oleme näinud silmanurgas vilksamisi mööda vuhisemas mitmeid kommunaalkortereid, langevari ei avanenud, oleme keldris, on 31. detsember. Käimas on ETV aastavahetuse programm, „Õnne 13” oma tundmatus headuses. Laine (Luule Komissarov) näeb unenägu, kus ta on Eesti kuninganna. Ühes stseenis astub alasti kuninganna mullivanni, kus temaga ühineb ülimalt kiimas Raivo (Veikko Täär). Teises stseenis mängib Contra näärivana, kolmandas räägitakse viinaimpeeriumist jne, aastalõpu kulminatsioon, mis on teispool camp’i. 90ndate legendaarse autsaidertelevisiooni ALO-TV tänavust aastalõpu-show’d vedas koomik Mattias Naani juhatusel pilabänd The Multinektar Boys (lisaks Tigran Gevorkjan ja Johannes Naan), kes proovisid tuua iroonia vahendusel uude aastatuhandesse „Wigla show” sarnast teleanarhiat, kuid jäid eespool kirjeldatud tegelaste galerii kahvatuks varjuks. Saan taas aru, et kogu Eesti meelelahutuskultuur kannab endas asjaarmastuse matsakat pitserit.

„Õnne 13”. Foto: kuvatõmmis