Tommy Cash ja Rick Owens „Süütud ja neetud” (03.05.19–15.09.19, Kumu). Kuraator Kati Ilves.

Tommy Cash on toonud Kumusse nii saiapätsist jalanõud, õlimaalid, skulptuurid kui ka lilla ratastooli. Foto: Kertin Vasser

Kes mõtles välja sõna „hapukurgihooaeg”, mida armastatakse kasutada ajakirjanduses suvekuude kohta, kui millestki pole raporteerida? Õudne sõna, hapukurk on kõike muud kui vaikus ja tühine käärimine, hapukurk on intensiivne, gaasiline, plahvatuslik. Kumu suvi tuleb hapukurgine, aga ilma hooajata, sest vastavatud Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäitus „Süütud ja neetud” kui mitte ei ületa, siis jõuab ilmselt publikuarvult väga lähedale Michel Sittowi eelmise aasta menukile (65 000 külastajat). Pole põhjust silmi pööritada, Tommy Cashil on Instagramis rohkem jälgijaid kui Tallinnas inimesi ja Rick Owensil pea sama palju kui Eestis elanikke. Mõlemad on suutnud tekitada oma loomingule fanaatilise järgijaskonna või hõimu, teismelised tüdrukud, kes värvivad endale pliiatsiga vuntse, ja täiskasvanud, kes kannavad ainult Owensi riideid. Tommy Cashi muusikavideoid on vaadatud YouTube’is umbes 40 miljonit korda. Kõige kuulsam eestlane, nagu tal on kombeks öelda. Vaielge omaette, kui te nõus pole.

See pole esimene kord, kui Rick Owens eesti artistiga koostööd teeb. 2013. aastal esines tema moedemmil Pariisis Winny Puhh oma selle tarvis pikendatud Põlva-core’i looga „Meiecundimees üks Korsakov läks eile Lätti”. Samal ajal kui androgüünsed modellid tutvustasid järgmise aasta monokroomseid rõivamudeleid, tõmbasid Põlva karvikud lae all rippudes bandžo ja megabalalaikaga timukariffe. Kuigi Tommy Cashi jaoks on antud näitus debüüt galeriiseinte vahel, siis visuaalne lähenemine on olnud keskne tema loomingu algusest saati – nii sotsmeedias kui ka muusikavideotes. Nii nagu Owensi partner in crime on 75-aastane prantslane Michèle Lamy (Eha Komissarovi gooti kaksikõde), oli Cashil aastaid kaasamõtlejaks Anna-Lisa Himma, kellega koos Cashi singulaarset artistikuvandit ja Gesamtkunstwerk’i ehitati. Instagramis aitavad tal olme- ja kehamodifikatsioone ellu viia peamiselt fotograafid Dmitri Gerasimov ja Kertin Vasser. Tommy Cash meenutab väljanägemiselt korraga nii Marcel Prousti kui ka Peeter Esimest. See peen vunts, mis aitab ta rahvahulgast üles leida…

Rick Owensi kollektsioone võiks kirjeldada kujundiga „beduiinid Marsil”. Foto: OWENSCORP

The hip hip a hop, and you don’t stop*

Räpikultuur on alates selle plahvatuslikust algusest 80ndate New Yorgis olnud tugevalt seotud nii moe- kui ka kunstimaailmaga. Materiaalselt ilmajäetud vaesemate linnaosade noored on pidanud võimendama oma rõivaid ja väljanägemist kättesaadavate vahenditega, olgu selleks kaelas rippuvad mersumärgid või ülekullatud prilliraamid. Ei läinud ka kaua aega, enne kui grafiti, mida nähti algul avaliku ruumi sodimisena, New Yorgi galeriidesse jõudis. Tommy Cashist rääkides on huvitav vaadelda ka hiphopiartistide sooliste tunnuste rõhutamist läbi aastakümnete. Kui Grandmaster Flash and the Furios Five kandsid kitsaid nahkpükse ja narmastega nahktagisid, justkui nad oleks just põrandaalusest geiklubist välja astunud, siis 90ndatel muutus räpiesteetika üle võlli maskuliinseks. Laiad rebadel teksad (nagu vanglas, sest pogris ei tohi püksirihma olla), Timberlandi beežid tanksaapad, misogüünsed tekstid jne. Nüüd, postnullindatel on jõutud ringiga jälle ebamääraste sootunnuste, androgüünsete häälitsuste, friikide ja misfit’ide kummardamiseni à la Young Thug. Kuigi Tommy Cashi räpiarmastus sai teismelisena alguse Eminemist, kuulub ta ideeliselt post-macho „koolkonda”.

Ruum, kus Rick Owensi ja Tommy Cashi maailmad kohtuvad. Foto: OWENSCORP

Tänapäeva räpparid proovivad oma muusikaga saavutatud sümboolset kapitali sagedasti ka kunsti-, kuid eelkõige moeväljale üle kanda. Jay-Z „Picasso Baby” ja The Cartersite möödunudaastane muusikavideo „Apeshit”, mis filmiti tervenisti Louvre’is, ASAP Rocky ja Rihanna collab’id moebrändidega ning muidugi Kanye Westi „transtsendentaalne” moeliin YEEZY, mis on otseselt püüd Rick Owensi esteetikat matkida. Owens on üldse üks paljudest name-drop’idest peavoolu räpitekstides. Näib, justkui meelelahutustööstuse kiiresti mööduv valgusvihk jääks alati liiga piskuks, vaja on ikkagi ka institutsioonide tunnustust, olgu nendeks moemajad või kunstimuuseumid. Vaja on ajaloolist pitserit kõrgemalt poolt.

Popkultuuri mausoleum ja popkunsti tagahoov

Cash proovib mängida Kumus n-ö päris kunstnikku – kedagi, kes loob püsivaid füüsilisi artefakte, mitte fragmente kusagil digitaalsel platvormil. Mõtteliselt on siin esindatud kõik tema persona’s domineerivad suunad: postsovetlikkus, keha- ja soomoondused, viited hiphopikultuurile. Kõige parem osa näitusest ongi kindlasti tema kui popstaari imaginaarne mausoleum: pimp’itud ratastool, tuunitud kargud ja kuulikindlas kastis külmutatud sperma – kõik ilusasti popmuusikaveidrikku mälestamas. Mida muud see popmuusika on kui üks pidev nekrofiilia. Siin tekib reaalne ning lõbus dialoog Cashi praeguse karakteri ja esemete vahel. Kujutlen inimesi külastamas 50 aasta pärast Tommy Cashi majamuuseumit, kus see lilla ratastool nurgas seisab.

Foto: OWENSCORP

Ülejäänu on juba igav ja erutusevaba allatulek, mis meenutab pigem koolitööd teemal „Kuidas teha popkunsti?”. Ei üleelusuuruses kõrvaklapid, ei täis kritseldatud batuut, ei „No oota sa!” läikivad skulptuurid ei suuda luua mingit suuremat kihti kui asi iseeneses. Pigem tundub, justkui Tommyle oleks jäänud kätte mõni Tascheni Jeff Koonsi pildiraamat, mida ta on püüdnud omas soustis edutult matkida. Kui foto- ja videomeediumis tuleb tal igasugune moondamine ja võõristamine hästi välja, siis Kumus see enamiku asjade puhul ei tööta. Näiteks videos „X-Ray”, mis on filmitud osaliselt Linnahallis ja Kaarel Kurismaa näitusel Kumus, toimib kõik nagu õlitatult, sest see on meedium, mida ta valdab. Hoopis teine väljakutse on aga täita pool kaasaegse kunsti galeriist füüsiliste objektidega.

Owenscorpi showroom

Tänapäeva brändipoed pole enam lihtsalt ruumid, kust asju soetada – need on ruumiinstallatsioonid. Kui vaadata pilte Rick Owensi erinevatest esinduspoodidest Hongkongis, Tōkyōs, New Yorgis või Milanos, siis riidestangede eemaldamisel võiks need vabalt Owensi Kumu näituseosaga ära vahetada. Mööbel, mannekeenid, rangelt arhitektooniline segunemas biomorfsete vormidega jne. Kaubandus kui kunst ja vastupidi. Owenscorpi enda nimigi on justkui pärit pahaendelisest ulmeromaanist.

Californias üles kasvanud, kuid viimased 15 aastat Pariisis ja Veneetsias resideerinud Owensit nimetatakse moemaailmas ikonoklastiks. Peamiselt monokroomseid sooneutraalseid rõivaid disainiv Owens kontrollib väga täpselt, kuidas tema looming valmib ja kuidas seda esitletakse. Tema moedemmid on dramatiseeritud ja efektsed – sealt jookseb läbi mutantlik brutalistliku ja ketserliku süntees. Sealjuures tundub perversne, et Owensile meeldib Dubais puhkamas käia. Võib-olla kõnetab Dubai kui teatav mittekoht (vt Marc Augé) temas midagi sisemiselt. Eks ole ka Los Angeles, kus Owens oma karjääri alustas, kummaline segu imaginaarsest ja tegelikust – unistuste ja unenägude valglinn, mis voolab mägedest Vaiksesse ookeani.

Vastupidi Cashi näituseosa teatavale kakofooniale mõjub Owens terviklikult, täpselt joonestatult ja voolujooneliselt. Siin avaldub kogu tema nägemuse spekter: mittekehalisus, irdumus olmekeskkonnast, uue hea ja musta ilma loomine. Tulevikuline dekadents, kui soovite.

Foto: OWENSCORP

Samal päeval sündinud laiendamas Kumu demograafilist püramiidi

Bret Easton Ellisel on üks lühijutt „The Secrets of Summer”, kus LA vampiir elab kirstus, kus tal on kaabeltelevisioon ja kassettmakk. Rick Owens oleks selle kirstu elanik ja makist kõlaks Tommy Cashi muusika. Cashi viimasel albumil on ka lugu „Mona Lisa”, mille lõpus räägib Owensi moondunud ja lõpuks glitch’itud hääl. Nad mõlemad on sündinud 18. novembril ja kui nüüd uskuda, et universum pole kaos, vaid et asjad juhtuvad põhjusega, siis võib öelda, et aja enda maatriksisse on see näitus juba ammu sisse kirjutatud. Sellisel juhul on kuraator Kati Ilves valitud kosjasobitajaks või demiurgiks. Kahe põlvkonna pikajuukselised triksterid eri mandritelt, kuid jagatud elutunnetusega, isegi kui see loomingus tingimata välja ei paista.

Kumu ja kuraator on teinud julge, kuid riskantse otsuse. Kaheldamatult saadab seda näitust välismeedia enneolematu tähelepanu ja avardub kindlasti ka külaliste üldine profiil. Kilkavad teismelised instagrammivad intensiivselt, tullakse üle lahe ja üle lõunapiirigi. Tommy Cashi populaarsus vene noorte hulgas suudab siduda Kumu lõpuks mentaalselt ka Lasnamäega, mille eesväravas meie esindusmuuseum laiub. Kuid paratamatult jääb keelele maik, et Cashi oli pisut vara Kumusse lasta, hoolimata tema ambitsioonidest kunstnikuks saada ei tohiks kellegi tuntus muusiku või artistina olla iseenesest põhjus nii mastaapse asja korraldamiseks. Sellisena jääb see pigem aasta turundusteoks.

Väike soovitus: kui lähete Kumusse, siis käige läbi ka Liisa Kaljula kureeritud näituselt „Sots art ja mood”, need kaks väljapanekut resoneerivad omavahel ja laiendavad teineteist päris hästi.

*Riim Sugarhill Gangi 1979. aasta loost „Rapper’s Delight”, mida peetakse esimeseks räpihitiks.

15.06.19 toimub näituse lisana KUMU REIV, kus näeb moodi, performance’it, live-esinemisi ja DJ-sette. Esinevad Tommy Cash, Michéle Lamy, Textasy, Olmeulmad, Laivi, Vul Vulpes, Ratkiller jt.