Rubriigis „Bassikarkass” keskendume helitehnikale, helitehnikutele ja nende rollile meie kultuurielus. Selles artiklis võtame vaatluse alla Eesti soundsystem-kultuuri. Miks ehitavad inimesed ise helisüsteeme ja kus neid kuulata saab? Räägime Kristjan Vahtraga, kes oma kätega Baltasse helisüsteemi lõi.
Muusikaüritused on meie UG-kultuuri nurgakivi. Kultuuriinimestena istume päevasel ajal omas mullis, kulutame kultuurkapitali sandikopikaid ja loome maailma lisandväärtust. Aga öösiti saame kokku Genialistide Klubis või HUNGRis, Paavli Kultuurivabrikus või Hollywoodis. Ööelu ühendab meid kõiki. Sellest tulenevalt on oluline vaadata, kes meie öiseid muusikarännakuid karkassina üleval hoiavad. Kumisevate kõlarite ja välkuvate tulede vahel siblivad varjud, muumitrollide esivanemad, kes, kaablirullid näpus, pimedusest vastu jooksevad, ruska viskavad ja tagasi juhtmete vahele kaovad. Peale kõlarite ühendavad nad oma tööga kogu meie kultuurimaastiku eri valdkonnad üheks terviklikuks kultuuriruumiks, mille kokkupuutepunktid väljaspool öiseid muusikaüritusi piirduksid esikate, näituseavamiste ja arvustusartiklitega.
Magalatornide kõiksuse jumalad
Soundsystem-kultuur on pärit Jamaicalt nagu paljud head asjad meie päikese all. Tegu on tõenäoliselt parima näitega sellest, kuidas suurim loominguline tõuge on tingitud vahendite puudusest. Eelmise sajandi keskel polnud Jamaica reggae-muusika entusiastidel ligipääsu monopoliseeritud muusikatööstusele, mistõttu pidi muusika kuulamiseks ja levitamiseks ise võimalusi leiutama. Terminid „DJ”, „MC”, „soundsystem” on kõik pärit Jamaica reggae-skeenest. Tegelikult on sealt väga palju pärit, kui võtta arvesse, et askeesist sündinud tänavapeod, kus isetehtud helisüsteemidest vinüülplaate lasti, panid aluse tänapäevasele DJ-kultuurile. Sisuliselt loodi nullist formaat, kus inimesed tulevad muusikaüritustele kuulama plaate, mitte live-bände, aga eks aastatega keerati sellele omakorda vinte peale. Mingid vennad hakkasid ju räppima! Fookus jäi aga suurtele kõlaritele, mille ümber kogunenud rahvamassid end läbi kümnendite tantsisid.
Soundsystem-kultuur pani aluse tänapäevaste klubide tegutsemismallidele, mille osana on meil kujunenud ürituste vankumatuteks komponentideks helisüsteem, DJ ja plaadid (failid). Lisaks kasvasid samast skeenest välja produktsioonitehnikad, mis panid aluse kaasaegse klubimuusika loomisviisidele. Riburadapidi jõudsid reggae, dubplate’id ja suured kõlarid üle mere ning tõid endaga Suurbritanniasse kaasa uue hingamise, mis kulmineerus 90ndate alguse klubirenessansi, jungle’i, garage’i ja kapuutsiga pusadega. Soundsystem-kultuur sirutas oma käed antennide kombel taeva poole, piraatraadiosaatjad siginesid Londoni magalate katustele umbes samamoodi nagu termomeetritest ehitatud „Knight Rideri” vastuvõtjad Lasnamäele. Kuidagi oli vaja uut muusikat maailmaga jagada, mis sest et peavoolu muusikatööstus seda pärssis. Kõik loop’ib edasi, innovatsioon ja vahendite puudus. Võiks öelda, et ajalugu kordub, aga sel korral pole mängus tragöödiaid, farsse ega Korsikal sündinud keisrit. UG on kordumatu ja aegadeülene, universaalne ja omanäoline. Seesama soundsystem-kultuur on oma originaalsel kujul jätkuvalt alles, isegi Eestis.
Penthouse Zion kõrge nagu Ararat
Lõkke ümber tantsivad pööripäevaliste siluetid, karvased ja sulelised. Aga lõket pole, on ainult suits. Ja pimedus. Vilksamisi paistavad kontuurid, ühes taktis õõtsuvad kapuutsides kehad. Must, valge, punane, kollane, roheline. Pimedusest ilmuvad lamajad, kes täpselt õigel hetkel tugitoolist püsti tõustes oma pusad pudist puhtaks raputavad ja rituaaliga liituvad. Õhk liigub. Inerts, energia, impulss. Võnge, võnge, võnge. Kondid vibreerivad nagu Kauplus Aasia kõrvalmaja aknaraamid. Vaim tõuseb kehast kõrgemale, vaatab riitust teiselt korruselt, siis kolmandalt. Siis teed silmad lahti ja oled ikka veel kõlarite ees, bass mürtsub, keha õõtsub. Läbi õhu lendavad paugud ja sireenid, tuumasõda, Kuuba raketikriis, Jamaica. Kõik sulab kokku ja valgub amorfselt laiali. Suits hääbub. Esimese trammi krigin on nagu Urr, kes lõkkeõhtu ootamatult lõpetab.
Vetsu seinale on keegi isehakanud prohvet kirjutanud ettekuulutuse või siis talletanud vanematelt põlvedelt saadud suulist pärimust: „Visoko pyramid is the greatest.” Kossuplatsi tagumises otsas seisab veel üks monoliitne tsikuraat, mis kerkib jumalat teotavalt taeva poole. Kas seal kõrgustes ongi kõigevägevam või on see monoliit kummardus konstruktsioonile, funktsioonile, teaduse võidukäigule? Erinevalt Paabeli tornist, mida umbkeelsed võõrtöölised valmis ei saanud (In this house we chant down Babylon), on ehitis valmis. Ja erinevalt Paabeli legendist räägib monument universaalses keeles – helivõngetes, meloodilistes lainetes, trummilöökides. Seda tootemisammast ei ehitanud tulnukad, vastupidi. Kõik me kandi inimesed teavad seda meest.
Kuidas see helisüsteem siia tekkis?
Kristjan Vahtra, Balta helisüsteemi autor: See maja siin on selline kunstikants, kus on kõike tehtud, siinne sõpruskond on igasuguseid projekte ette võtnud. Olin ise juba aastaid linna peal plaate mänginud ja aastal 2019 tekkis mul idee ehitada tootemisammas kultuurile, suur helisüsteem. Mõtlesin mingil hetkel, et tahaks kuulata head muusikat heast süsteemist, aga linna peal oli heli suht kõigis kohtades jama, seda küll mõningate eranditega. Olin tükk aega kuulanud bassimuusikat, eriti Londoni sound’i, ja tahtsin tekitada Eestisse väikese tükikese Londonit. Üritasin siin kohalikke värvata ja mulle elati kaasa, et davai-davai, muidugi teeme kõik koos helisüsteemi. No teeme-teeme, classic. Lõpuks jäi nii, et mul oli endal tahe olemas, ressurss ka. Mõeldud-tehtud.
Esimesed pool aastat tegelesin projekteerimisega, joonestamine ja nii edasi. Otsisin netist kõlarijooniseid, aga need on tihti umbmäärased, kuskil pole täpseid mõõte ette antud. Ise peab kõik välja arvutama, et mis mõõdus see, too, kolmas asi teha. Võtsingi kindlad joonised, pidin kõik üle arvutama ja mõõtma, siis hakkasin neid jooniseid omakorda modifitseerima.
Mõtlesin alguses, et kui neist kõlareid ei saa, siis need lähevad mul fancy’de riiulitena kasutusse, saan vinüüle ja asju seal hoida.
Mingist foorumist leidsid joonised?
Sisuliselt küll, sügavalt 00ndate stiilis foorumitest. Sellised foorumid, mis näitavad, milleks internet üldse loodud on – inimesed tahavad asjade kohta nõu saada. Protsessi käigus hakkasin mõtlema, et äkki meil on Tallinnas ka kedagi, kes know-how’ga aidata oskaks, esimesena tuli pähe I-FI Soundsystem. Uurisin välja, kes selle ehitas, ja läksin nende juurde jutule, six pack’i ja… küsimustega. Sinna jõudes astusin uksest sisse: „Kuulge, mehed, ma tahan soundsystem’it ehitada.” Ja kõik panid full kajakat selle peale. „Mis mõttes, sina tahad ehitada helisüsteemi? Impossible.” Aga istusime maha, kuulasime dub’i, Hi-Fi blast’is. Kui olin poolteist tundi tehnilisi küsimusi küsinud, saadi lõpuks aru, et kurat, mul ongi vist tõsi taga. Ja siis hakkas pall veerema.
Selleks et kõlarite ehitusega pihta hakata, oli vaja osta 350 kilo vineeri. Targal mehel oleks sellise ettevõtmise jaoks töökoda. Üritasin muidugi poisse sisse rääkida, et ostaks mitme peale tööriistu, nii-öelda kommunaalseks kasutamiseks. Vineerist väljalõiked tahtsin tellida CNC-teenusena. Tegin joonised, andsin neile ette, ütlesin, et palun tehke ära. Sain hinnapakkumise, kaks ja pool tonni. Mul polnud sellist raha kuskilt võtta. Siis otsustasingi, et teen ise. Pure elbow grease. Ostsin suvalise Hiina lauasae, millega töötades oli vaja kogu aeg eest ja tagant mõõta, et see kõveralt ei lõikaks. Puutöö on mu kirg muidugi, selle najal kogu see projekt tehtud saigi. Mõtlesin alguses, et kui neist kõlareid ei saa, siis need lähevad mul fancy’de riiulitena kasutusse, saan vinüüle ja asju seal hoida.
Omaette jeblamine ja tegemine. Vahepeal ägisesin ise kogu selle projekti all, mõtlesin, et miks oli vaja nii suur asi ette võtta. Aga kui oli juba nii palju materjali kokku ostetud, siis ega ma seda pooleli jätta ei saanud. Kõige rohkem oligi abi I-FI Soundsystemi tüüpidest. Poolteist tundi nendelt nõu küsimist hoidis umbes kaks kuud tööaega kokku. Tööaega, mis oli juba niigi pikk. Ma ehitasin süsteemi nädalavahetustel, mul oli ju päevatöö ka. Vabadel päevadel käisin ja saagisin, ehitasin, tavaliselt umbes kaheksa tundi järjest. Samal ajal tehti siin muidugi siiditrükki, mis ei käi tolmuga eriti hästi kokku. Tüliõun 2020. Üks härra kommenteeris väga ilusti: „Miks, kurat, lastakse inimesel tagaaias pommi ehitada?”
Istusime maha, kuulasime dub’i, Hi-Fi blast’is. Kui olin poolteist tundi tehnilisi küsimusi küsinud, saadi lõpuks aru, et kurat, mul ongi vist tõsi taga.
Kas helisüsteemi saab teha siis, kui puutöö on käpas, või on vaja lisaks tislerile olla ise ka elektrik ja helitehnik?
Mul helitausta iseenesest natuke on, peres on ka helitaustaga inimesi. Kindlasti peab oskama puutööd, elektroonikaga tegeleda, heliinseneeriat ka. Väga oluline on ka kõrv. Selle süsteemi puhul võttis näiteks konstruktsiooni ehitamine aasta, aga süsteemi õigesti kõlama saamine võttis veel umbkaudu aastakese, mille jooksul pidin heliinseneeriat õppima. Käisin vahepeal Geneleci meeste juures istumas ja vaatamas, kuidas nad asja teevad. Kui spetsiifilisi küsimusi esitama hakkasin, vastas üks soomlasest heliinsener: „Hmm, I don’t know, maybe some factory guys can help? Have you tried YouTube?” Niimoodi õppides saad mingitest printsiipidest aru küll, aga eks oli näha, et see on ikkagi oskus, mille inimesed koolis omandavad.
Kui kõlarid valmis said, kutsusime kõik esimest korda kuulama. Sounded like shit. Oli täpselt selline tunne, et ehitasin aasta aega mingit jama. Hakkasin kahtlema, pool tonni asju oli igalt poolt kokku kraabitud, võimud ja muu kola. Aasta aega oli tööd tehtud ja tulemuseks kõlas asi sitasti. Eks saingi aru, et paljude soundsystem’ite iva peitub just heliinseneerias, tehnilises lahenduses.
Muumitrollide multikas on ka selline motiiv, kus üks klemm ehitab oma kuuris lendavat laeva. Kõik tulevad vahepeal metsast vaatama, et kas tõuseb õhku, siis käib pauk ära ja noh, kohtume järgmine aasta uuesti.
Situatsioon oli sarnane. Usku oli vähe. Kastid olid suured. Mul oli 300-kilone vints, millega kaste liigutasin, kui kedagi appi võtta polnud. Pärast helisüsteemi ehitamist tegin tisleritööd, näiteks aitasin ühele Itaalia hotellile konverentsilauda ehitada. Vaatasin seda lauda valmistades tagasi helisüsteemi ehitamisele ja sain aru, et see on täielik ime, et ma selle ilma CNCta valmis tegin, mingisuguse Hiina sae ja puhta tahtejõuga. See oli mu enda jaoks ikkagi suur saavutus ja tore väljakutse. Sellest hoolimata on see helisüsteem ikkagi rahva, mitte minu omand. Ehitasin ta küll ise, aga rahvale, kultuurile. Helisüsteemi väärtus tekib sellest, mida kogukond talle annab ja mida ta kogukonnale annab.
Aastaid võttis aega, aga ega sa päris üksi vist kõike ei teinud?
Ei teinud, Jörgen Hermaste aitas uute tweeter’itega Eighteen Soundilt. Renno Paat aitas tweeter’itele uued horn’id muretseda ja alumiste bassikastide sisu uute 18-tolliste Precision Devicesi elementide vastu välja vahetada. Algul ma panin küll kõlaritesse kõige odavamad saadaolevad elemendid, aga nüüdseks on need kõik välja vahetatud. Ehitamisega alustamisest on praegu möödas viis aastat, koroonaajal sain viimase otsa tehtud. Aga alles praegu on süsteemil proper sound ja see on saavutanud oma täispotentsiaali.
Eks kõik helitehnika osad on ropult kallid, üksi seda kõike jooksutada on ka väga keeruline. Võivad olla tahe ja idee, võid olla väga kõva rammumees, aga ehitades on ikkagi vaja kaht meest, kes kasti tõstavad. Kui sa pole just raskekaalu maailmameister kolmemeetrise siruulatusega. Sõbrad olid siin suureks abiks.
Näiteks suure kasti horn’id on teokujulised, lähevad üle meetri sinna sisse, algavad peenikeselt ja lõpevad suurelt, omaette insenerikunst. Olen mingil määral aastatega kõike uuendanud, välja vahetanud, ümber teinud. Võtsin mingi joonise ette, vaatasin välja referentspunktid, arvutasin lahendused üle ja tegin ära. Mingil hetkel hakkasin elemente vahetama, uute magnet oli kordades suurem kui eelmine. Aga kõlari kast oli ju valmis, ruum oli paratamatult piiratud. Võtsin siis sae ja ronisin kasti sisse, hakkasin ruumi juurde tekitama, et kõik ära mahuks.
Alguses panin sinna mingi suvalise crossover’i, ma kusjuures ei teadnud kõiki parameetreid, millele aparaat tegelikult vastas, aga mul olid I-FI Soundsystemi meestelt mingid referentspunktid saadud. Vaatasin review’sid küll, aga ega ma sellest tollel hetkel lõplikult aru ei saanud. Lõpuks tuli Renno appi oma vähe vängema crossover’iga, pani oma DBX-kasti süsteemi sisse. Ja siis tuli esimest korda kõlaritest selline hääl, et vau, see võib ka nii kõlada. Ja seal saigi süsteem oma esimese korraliku näo ja kõla. Tükike Londonit oli olemas või siis vähemalt selle tükikese esimene versioon.
Kust London tuli?
Brixtonist ikka, kust mujalt. Mul vajus karp lahti, kui nägin üritusepaika Corsica Studios – 10 × 10 meetrine ruum, mille üks sein koosneb bassikõlaritest. See õhumass, mida need kõlarid liigutavad, on ikka absurdne. Seal seistes on selline tunne, nagu trussikud oleksid õhus. Sain aru, et nii saab ka asju teha. Tallinna klubid on selle kõrval naljanumber, sellises kohas nagu Corsica Studios on 200–300 inimest koos ja kõigil on korraga riided õhus, õhusurve on nii suur, nagu toimuks konstantne plahvatus. Aga sellest olenemata saab samal ajal omavahel rääkida. Minu ehitatud süsteemil on võib-olla ⅛ sellest võimekusest, aga tükike sellest on olemas.
Tallinna klubid on selle kõrval naljanumber, sellises kohas nagu Corsica Studios on 200–300 inimest koos ja kõigil on korraga riided õhus, õhusurve on nii suur, nagu toimuks konstantne plahvatus.
Sellise kultuuriga puutusin kokku piraatraadiote kaudu. Enne seda, kui internet piisava kiiruse saavutas ja piraatraadioid netist kätte saama hakkas, oli mul õhtuti tihti olukord, kus kästi magama minna, aga mina lindistasin raadiosaateid. Pidin kogu aeg ühes asendis olema, et side ära ei katkeks. Ja siis hommikul olin koolipingis, silmad jumala aukus. Minu ajal polnud midagi kätte saada. Kõik käis käest kätte. Aga internet pani sound’id liikuma, MP-free, piraatlus. Leidsid midagi Soulseekist ja lasid hood’i peal sõpradele. Minu esimene armastus trumm ja bass oli sellel ajal underground as fuck. Aga aastatel 2006–2007 läks asi kommertsiks, siis kui üritustel hakkasid pusade vahele siginema triiksärgid.
Reeeeeewiiiind
Pusad selga ja tantsupõrandale! Soundsystem-kultuur elab täiel jõul! Aga mitte ainult kossuplatsi tootemisamba otsas. Näiteks esineb novembris Paavli Kultuurivabrikus isand Congo Natty, kelle album „Tribute to Haile Selassie” on üks läbi aegade kõvimaid jungle’i-plaate. Lisaks välisesinejatele ajavad Tallinnas oma asja ka kohalikud, eriti eesrindlikud on muidugi Dubshacki grupeeringu liikmed, kes hoiavad, kapuutsid peas, Tallinna ööelu pulssi vähemalt 140 BPMi peal. Soundsystem’eid on meil au sees hoidnud ka I-FI ja Seafronti crew. Aga ka noored ajavad õiget asja – suure grupi, tahtejõu ja käepäraste vahenditega. Täielikku rohujuuretasandi teemat, kus DIY-helisüsteeme seatakse üles garaažide vahele. Siinkohal ongi hea lõpetada, et järgmises lehes samast kohast jätkata.
Big up, Balta Hi-Fi!
