Kalli Talonpoika on kohaliku pungiskeene kasvandik, kelle lähenemist muusikaloomisele on vorminud David Lynch ja Serj Tankian.

Kuidas sul tekkis äratundmine, et just punk on sinu muusika?

See äratundmine tekkis ajal, mil mu elus oli üks suur tühjus, mis jäi inimestest, kes oleks ehk pidanud mu jaoks olemas olema. Punk, eriti just Black Flag, oli jõud, mis mind üksilduse sügavast august välja tõmbas, kui olin kusagil 13–14-aastane. See näitas mulle, et nii kaua, kui suudad leida sügavat rahulolu sõltumatusest kui voorusest endast, ei saa miski sind päriselt kõigutada.

Lisaks on see õpetanud mind tegema väga vähesega väga palju, mis ongi mu meelest tähtsaim oskus siin maa peal. Mainimata ei saa jätta ka väga kindlasuunalist moraalset kompassi, mis jääb külge sellistelt bändidelt nagu Fugazi ja Minutemen. Hardcore väga otseses mõttes päästis mu elu ja seega olen ma sellele oma elu võlgu.

Mis sind selle subkultuuri ja muusika juures tõmbab?

See subkultuur ja selle ideaalid on punkmuusikast lahutamatud, seega eelmine vastus sobib ka selle küsimuse vastuseks. Sul ei saa olla reaalset punkmuusikat DIY-suhtumiseta ja mingil määral kehtib ka vastupidine. Õige attitude võib mis tahes bändist spirituaalses mõttes punkbändi teha ja selle kaotamine vabalt punkbändi millekski hoopis muuks muuta.

Punk on õpetanud mind tegema väga vähesega väga palju.

Räägime siin sinu puhul küll enamasti pungist, aga tegelikult teed sa ju põikeid ka mujale – noise rock’i, ambient’i, oled mänginud death metal’i bändis Intrepid. Mil määral sa üldse muusikat tehes mõtled, mis stiile sa sellesse integreerid?

Noh, ütleme nii, et ma üritan lihtsalt muusikat teha. Mul on üks kindel parameeter, mida ma muusikat tehes taga ajan, ja ma jõuan selleni mis iganes meetmetega. Selleks parameetriks on mingisugune intuitiivne taju, et muusika on ühenduses selle universumi kudesid ühendava niidistikuga, millele on läbi aegade igasuguseid eri nimetusi ja raamistikke leiutatud. Jep.

Täpsemini võib siis öelda, et ma tahan, et mu muusika tõstaks minus endas teadlikkust sellest nimetamatust või sidet sellega, ja loodan, et see teeb mu kuulajatega sama, isegi kui neil sellisest asjast jumala suva on. Ma ei usu ühtegi jumalasse, aga arvan, et religioonides esinevad jumalad on olnud inimlooma väiklased katsed seda hoomamatut… noh… hoomata. Heal juhul katsed seda keskmisele inimesele seletada. Ma kindlasti ei taha, et mind liigitataks nende veendumuste tõttu mingiks new age’i fanaatikuks, aga eks ole nii, et kui ma ei ütleks neid asju välja, siis keegi ei oskakski seda minust aimata, nii et ma vist ei pea muretsema, hahaha. Selle jaoks oleks vaja teha täiesti eraldi intervjuu, aga kui kedagi huvitab, siis Serj Tankian ja David Lynch olid minu jaoks selle teema katalüsaatorid.

Sa oled öelnud, et kuna oled inimene, siis kirjutad ikkagi inimkogemusest. Mis teemad sind eriti sütitatavad? Kas sa ka positiivsematest asjadest innustud?

Mida ma tol ajal tegelikult mõtlesin (vist oli 2020) ja mida ma nüüd paremini mõtestada oskan, on see, et ma kirjutasin väga egost tingitud kohast. Igasugustest maistest muredest, mis meid kõiki kimbutavad. 

Sellel pole otseselt midagi viga, aga olen aru saanud, et mu lemmikhetked mu loomingus on olnud need, kus ma olen rohkem endast eraldiseisvalt kirjutanud. Ehk siis momendid, kus ma kirjutan ja kirjutan ja hiljem vaatan, et huvitav, kes selle tegi. Sellised hetked sünnivad mu meelest just siis, kui su ego ei valda sind nii tugevalt, seega loogiliselt olen üritanud rohkem sellest „inimkogemuslikust” protsessist eemalduda. See on pikk ja keerukas teekond, aga usun, et see on lõpuks seda väärt. See võib vabalt ka väga suur viga olla!

Millisena sina praegu Eesti pungiskeenet näed ning mis maailma mastaabis selle puhul huvitavat toimub?

Ma ei tea, kas Eesti pungiskeene on üldse kunagi nii elus olnud kui praegu. Eks ta nõukaajal pidi ikka olema, aga pärast seda ei teagi.

Igatahes, tervisliku skeene tunnusmärgiks peetakse vist zine’ide olemasolu, mida meil on hetkeseisuga kaks (MÜRA, Mutt), ja olen kuulnud kõlakaid, et varsti on ilmumas isegi kolmas. Muusikutest rääkimata on meil veel hulganisti luuletajaid, visuaalkunstnikke ja fotograafe, seega see pole enam ammu lihtsalt „mingid vennad teevad keldris bändi”. Veel teeb mulle tohutult heameelt, et skeene põhineb loomingul, mitte meelemürkide manustamisel, mille poole see minevikus kippunud on. Siit võib ka kestvust loota.

Sotsiaalmeedias sa oma muusikat eriti ei promo. Kuidas oma muusikat tutvustada, kui ei taha sellesse sotsiaalmeedia nõiaringi kinni jääda?

Mul pole õrna aimugi. Kusagilt need inimesed tulevad, aga ma ei tea, mis mehhanismi kaudu või mis põhjusel. Muidugi oleks tore arvata, et muusika on lihtsalt nii hea, aga see tundub kuidagi liiga lihtne ja üsnagi pompöösne vastus. Eks siin maailmas ole ikkagi säilinud muud edukuse ja leviku mõõtjad kui sotsiaalmeedia numbrid, aga need pole sugugi nii lihtsalt nähtavad või mõistetavad.

Ainus targem variant, mis pähe tuleb, on see kogukonnatunne, mis hea skeenega tekib. Mõnda kohta tulevad inimesed olenemata sellest, mis päev on ja mis bändid mängivad, nad tulevad lihtsalt selleks, et kogukonda toetada. Sama kehtib ka mingite bändide puhul. See on kindlasti tähtis osa kõigest, mida ma teen või teha saan.

Mulle teeb tohutult heameelt, et praegune pungiskeene põhineb loomingul, mitte meelemürkide manustamisel, mille poole see minevikus kippunud on.

Mis artiste pead enda suurimateks mõjutajateks? Miks?

System of a Down meenub kohe, käsikäes Swansiga. Nendest kahest kiirgab mu jaoks enim seda puhast spirituaalset jõudu, mida ma muusikast otsin. Unwound, just eriti nende viimane album, läheb ka mingil määral samasse auku. Kindlasti andis ka Black Flag mulle hulganisti vahendeid, millega luua või siis pigem hävitada. Hüsker Dü lammutas „Zen Arcade’iga” maha igasugused žanrilised piirangud, mis mu peas olid. Need kaks bändi on mul lausa tätoveeritud ka.

Mark Morgani „Vault Archives” on väga tugevalt mu ambient’i-taju kujundanud, koos Akira Yamaoka ja tema „Silent Hilli” soundtrack’idega. Ma saaks siin igasuguseid näiteid tuua, aga see läheks ikka pikaks heietamiseks.

Mis on sinu unistused muusikuna?

Stina Leek küsis mult hiljuti sama küsimuse ja jõudsin järelduseni, et mu unistus on suuta säilitada seda töökust ja südikust, mida mul loominguga tegelemiseks vaja on. Et saaksingi igavesti oma hinge toitmiseks vaid sellest sõltuda, et teen oma tööd ja tean, et selle tegemine on õige. Igasugused saavutused ja materiaalsed tulemused, mis mu tööst tulenevad, on lõppkokkuvõttes tühised ja kõrvalised nähtused, seega raske on millestki tavalises mõttes unistada. Ainus, mida mult võtta ei saa, on tehtud töö ja see on see, millel kõik tegelikult põhineb.

Seega mingis mõttes elan ma juba oma unistust ja loodan lihtsalt, et see ankur mu seest kaduma ei lähe. Vast ei lähe! Ja noh, okei, tõdesin lõpuks ka Stinale, et ma tahaks olla nagu David Lynch, aga muusik, hahaha.

Kalli Talonpoika esineb Tallinn Music Weeki Vikendica showcase’il 6. aprillil lokaalis Kivi Paber Käärid.