73. Berliini filmifestival tõi kinoekraanidele muu hulgas nii purustatud tankid kui ka Iraani traumad, vahuveiniklaaside ja punaste vaipade vahele mahtusid ka meeleavaldused ja poliitilised grafitid linnapildis. 

Berliini Potsdami väljaku lähedal on üks tänav, mis viib veebruari lõpus otse võlumaale. Ma arvan, et see tänav, kui see on tuledesäras, on üks põhjus, miks mind Tallinnast Saksamaa pealinna lennates Frank Sinatra „New York, New York” kummitama hakkab. Sest muidu on talvine Berliin nagu tavaline linn – pilvine, betoonine, asfaldine, kiirustav ja masendav. Aga see tänav, Alte Potsdamer Straße, on Berliini filmifestivali ehk Berlinale peamine arter – koht, kus saab aasta kõige kõledamal ajal ometi osa tähesäras linnast, mis kunagi ei maga, ja uutest algustest, mis jätavad endalegi mulje, et kõik on võimalik. „Festival on eriline seisund, kohtumis- ja kokkusattumispaik, turuplats, muuseum ja avastuste koht,” on filmifestivale mõtestanud Skadi Loist.[1] Muidugi ei lase alati ühiskonnakriitiline festival vaatajal end magamatuse ja üllatuste keskel liialt mugavalt tunda. 73. Berliini filmifestival toimus tänavu 16.–26. veebruaril ja avakõne pidajate hulgas esines endine näitleja, filmiprodutsent ja -stsenarist, praegune Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi; avafilmina näidati Rebecca Milleri draamat „Ta pöördus minu poole”[2], mille värvikad tegelased navigeerivad läbisegi armastuse avamerel, otsides korraga inspiratsiooni ja turvatunnet. Iseloomuomadustest saavad neuroloogilised erinevused ehk nagu tõdeb ühe peategelase rolli kandnud Peter Dinklage pressikonverentsil: „Mõnikord on nii, et draamas näideldes mängid sa selle naljakamaks kui komöödia.” Usun, et paljudele on avafilm ainuke tõeline heatujufilm, mida nad festivali jooksul näevad. 

Partynale on tagasi

Head tuju tuleb tähistada. „Partynale on tagasi!” hõiskab Berliini päevaleht Tagesspiegel pärast esimest õhtut[3]. See on heakskiit, mis paitab kahtlemata korraldajate kõrvu – jaanuaris toimunud pressikonverentsil andis festivali tegevjuht Mariëtte Rissenbeek lubaduse, et Berlinale naaseb reaalsusesse. Ühest küljest tähendab reaalsus ülelinnalist kinoteatrite ja -saalide hõivamist, teisalt avagala ajal tänavatel toimuvaid proteste, mis kritiseerivad nii Saksamaa madalat miinimumpalka kui ka suuremaid summasid teenivat ja esilinastustel vahuveini joovat eliiti. Tõsi, pilet enamikule Berlinale linastustele maksab 15 €, see on minimaalsest tunnitasust neljandiku võrra rohkem, aga sellest hoolimata müüakse piletid läbi paari silmapilguga. Kuigi piletimüük on üleni internetti kolinud, on Berlinale Euroopa filmiturg (EFM) pärast kaht veebis veedetud aastat linnas tagasi ja võtnud fookusesse Balti riigid. 2022. aasta maikuus Cannes’i filmifestivalil välja kuulutatud kõrgendatud tähelepanuga kaasneb erakorraline huvi meie filmiajaloo, nüüdisaegse toodangu, kohalike võttepaikade ja rahvusvaheliste koostootmisvõimaluste vastu, aga tavapubliku jaoks tähendab see vähe. EFM toob kokku filmitööstuse esindajad – produtsendid, levitajad ja loojad –, kelle vahel tekkiva sümbioosi vilju saame näha alles kaugemas tulevikus.

Alte Potsdamer Straße on Berliini filmifestivali ehk Berlinale peamine arter – koht, kus saab aasta kõige kõledamal ajal ometi osa tähesäras linnast, mis kunagi ei maga.

Kui naasta festivali avapäeva juurde, siis jalutan selle päikesepaistelisel hommikul pressiseansilt välja ja jään enne Grand Hyatti hotellini jõudmist seisma. Siin kõrvaltänavas kohtasin mõned aastad tagasi Johnny Deppi; kel vähegi kannatust, näeb tänavu Kristen Stewartit, Anne Hathawayd, Cate Blanchetti, Sean Penni, Bonot, Helen Mirrenit… Justkui koroonaaja ikalduse kompenseerimiseks on sel korral kohal eriti palju staare ja jagub ka neid, kellel on kannatust nad jahedusest, vihmast ja (pigem erandina) mujale meelitavast päikesest hoolimata ära oodata. Berlinale punaste reklaamidega ehitud aiarodu, mis eraldab rahvast pressikonverentsilt saabuvatest staaridest, on pidevalt vooderdatud elava massiga. Sel hommikul jalutab kõrvalt mööda Rissenbeek isiklikult ja jagab tema poole tormanud väikesele ajakirjanike rühmale festivali karukujulisi rinnamärke, mis on Ukraina lipu värvides. Mõned päevad hiljem ühineb ta punasel vaibal Iraani naiste õiguste eest võitleva demonstratsiooniga, avaldades sealjuures hukkamõistu diktaatorlikule režiimile ja toetust ka kõigile Iraani kultuuritegelastele, kes kodumaal riigivastase tegevuse tõttu vangistuses viibivad. Iraani filmitegijad on olnud mitmel korral festivali peaauhinna Kuldse Karu laureaadid, aga seekord jäävad mulle meelde küll Iraanist kõnelevad, aga sügaval Euroopas toodetud filmid: programmis „Saksa filmikunsti perspektiiv” linastunud Saksa-Prantsuse „Seitse talve Teheranis”[4] ja programmi „Panoraam” kuuluv Prantsuse-Saksa-Luksemburgi-Belgia kaasproduktsioon „Sireen”[5]. Mõlemad lummavad nii sisuga kui ka tehniliselt ja siit rullub lahti edasine huvi üldnimetaja „sõda” alla kuuluvate konfliktide ja paralleelelude kujutamise vastu 73. Berlinale filmivalikus.

Me peame rääkima Iraanist

Steffi Niederzolli dokumentaalfilm „Seitse talve Teheranis” rekonstrueerib 2014. aastal 26-aastaselt hukatud iraanlanna Reyhaneh Jabbari loo. 19-aastane tudeng tapab enesekaitseks mehe, kes teda vägistada üritas ja oli, nagu peagi selgub, endine luureohvitser. Hoolimata ühiskondlikust survest süüdistusest loobuda jääb Reyhaneh endale elu hinnaga kindlaks. Film ei tee noore naise õnnetust lõpust kordagi saladust, aga portreteerib ühtlasi sügavalt patriarhaalses ühiskonnas seitsmeks aastaks venima jäävasse kassi-hiire-mängu haaratud perekonda, kasutades selleks koduvideoid, telefonikõnede lindistusi ja muud materjali, mille filmimise eest ähvardaks vahelejäämise korral viieaastane karistus ja mis on riigist salaja välja toimetatud. Linastuselt saab väljuda vaid vastandlike tunnetega: ühest küljest Iraani vangla- ja kohtusüsteemiga tutvumise tõttu lootusetusega, teisalt inspireerituna Reyhaneh’ aastatepikkusest vastupanust, vanglas kirjutatud kirjadest, artiklitest ja sõnumitest, mis kajasid teda toetavates protestiaktsioonides üle terve maailma. Vaatajates tunnete virvarri tekitamise eest premeeritakse Niederzolli võistlusprogrammi „Saksa filmikunsti perspektiiv” kõrgeima tunnustuse, perspektiivikompassi auhinnaga.

Sepideh Farsi lavastatud animatsioon „Sireen” viib vaataja (õudus)unenäolisele retkele Iraani suurimasse sadamalinna, õlimetropoliks tituleeritud Ābādāni. On 1980. aasta sügis, Iraani-Iraagi sõda on just alanud ja Ābādāni linn on kaheksandat kuud ümber piiratud. 14-aastane Omid mängib sõpradega jalgpalli, kui lähedalasuv naftatöötlemistehas saab mürsutabamuse. Tema vanem vend Abid läheb rindele, ema ning noorem õde ja vend lahkuvad linnast, aga poiss jääb koju – koos vanaisaga, kes lubab jääda linna seni, kuni pojapoeg on lahingus. Lühikese ajaga saab Ābādānist maapealne põrgu, kus ainus toimiv taristu on kogukondlik võrgustik. Kui Omid juhatatakse venna värske hauani, otsustab ta ometi enda armastatud linnast lahkuda ja võtta kaasa kõik, kes on talle olulised. Lahkumisest saab omamoodi aardejaht, mille käigus peab poiss veenma linna jäänuid kaasa tulema ning leidma pudeli aniisiviina ja südika kapteni, kes reisijaid täis lenj’i (traditsiooniline iraani puupaat) tule all olevast linnast välja juhib. Sellesse täispikka animatsiooni on pikitud täpseid vihjeid Iraani ajalookihtidele ja traditsioonilisele merekultuurile ning see kasutab stiliseeritud piltidele atmosfääri lisamiseks hoolikalt valitud värvipaletti, kui lopsakast rohelusest saab pruun muda ja veripunane lahinguväli. Selle seltskonna jaoks on lõpp õnnelik, nad pääsevad, aga lõputiitrid vaatavad suuremat pilti: vahelduva eduga kaheksa aastat kestnud Iraani-Iraagi sõda ei toonud kaasa mingeid territoriaalseid muutusi, mõlemad pooled kuulutasid end sõja võitjaks, aga kaotasid kokku kaks miljonit inimest. 

Iraani filmitegijad on olnud mitmel korral festivali peaauhinna Kuldse Karu laureaadid, aga seekord jäävad mulle meelde küll Iraanist kõnelevad, aga sügaval Euroopas toodetud filmid.

Ukraina sõda filmides

On maitse asi, kas sellised manitsused meeldivad, aga nende päevakajalisust ei saa eirata. Berliin on praegusel aastaajal hall, märg ja elutu. Ukrainas toimuv annab endast linnapildis tunda, kuigi sinikollaseid lippe ei lehvitata ja avalik tähelepanu on rohkem killustunud kui Euroopa idaosas. 12. veebruaril, vahetult enne festivali on Berliinis toimunud kohalikud valimised ja värvilised välireklaamid annavad veel uue nädala alguses külalistele märku sellest, mis võib kohalikele üldse korda minna. On sotsiaaldemokraadid, kes võitlevad kõrgete üürihindade, sõdade ja energiakontsernide vastu; vasakpoolsed, kes üritavad ühendada kliima- ja ühiskonnateemasid; paremäärmuslased, kes võitlevad õiglaste valimiste eest; meditsiiniliste uuringute toetuspartei, mis keskendub meditsiini rahastamisele; ja loomakaitsepartei, mille välireklaam on kõige levinum ja mõtted seinast seina, nt rakendushariduse edendamine, vanadusvaesuse lõpetamine, elu väärtustamine, eluks ruumi tagamine ka mitteinimloomadele… Varsti kuulutatakse valimiste suureks võitjaks kristlike demokraatide partei ja enamik lööklausetega plakateid koristatakse linnaruumist järgmise nädala lõpuks. Alles jääb tänavakalligraafide diskussioon. Mind Alexanderplatzilt Potsdamer Platzile, Berlinale põhilisse toimumispaika viiva ja linna tuiksoonena toimiva Leipzigi tänava ääres seisva kortermaja seinale on kirjutanud keegi musta spreivärviga lause „Das ist nicht unser Krieg” („See ei ole meie sõda”). Keegi on grafitit hiljem korrigeerinud, muutes veendumuse väiteks „See on meie sõda”. Alexanderplatzile soditud versioon ilutses seal pikalt puutumata, kuid 20. veebruari õhtuks oli lisandunud sinna hoiatav mõte: „Täna Ukraina. Homme meie.”

24. veebruar märgib Euroopat raputanud sõja esimest aastapäeva ja möödunud aastal üsna tagasihoidlikult esindatud Venemaa agressiooni Ukrainas vaadeldakse Berlinalel mitmes dokumentaalfilmis. Mitme Oscariga pärjatud näitleja ja provokatiivse aktivisti Sean Penni ning Aaron Kaufmani kohati koomiline ja piiritult vaimustav Zelenskõi-uurimus, Berlinale eriprogrammis linastuv „Supervõime”[6] tundub tema põhipublikule ilmselt kui lotovõit. Penn saabub 2021. aasta novembris Ukrainasse, teadmata midagi 2014. aasta Maidani ja Krimmi sündmustest, ja jääb 24. veebruaril oma võtterühmaga justkui juhuslikult sõjale jalgu – tal veab, sest sündmuste keskel saab vägevat materjali. Ta põgeneb ja naaseb, vestleb poliitikute, ajakirjanike ja tavaliste inimestega, tarbib palju alkoholi, näeb hullem välja kui sõjast räsitud president ja veendub aina enam, et Ukraina võitleb selle eest, mis on inimestele Ameerikas ja Euroopas iseenesestmõistetavaks saanud. Õigel hetkel ilmub ekraanile Zelenskõi, et meediasõjas igameheks maskeerituna oma karismaatilisusega jälle üks lahing võita. Küünikud pööritavad ehk selle kõige peale silmi, aga suuremas perspektiivis vajavad Penn ja Zelenskõi üksteist sama palju, et näidata end osana reaalsest maailmast ka teisel pool ookeani.

Poolakate Piotr Pawluse ja Tomasz Wolski programmis „Foorum” linastuv „Ukrainas”[7] võtab ette peaaegu meditatiivse retke massimeedia huviorbiidist kõrvale jäävatel radadel. Bussipeatustes, metroos ja metsas sekundi murdosaga valmivate fotode reprodutseerimise asemel jätavad nad kaamera kauemaks käima ja jälgivad, kuidas aeg plahvatustest kumisevates paikades möödub ja kuidas seda veedetakse: tankiromudega poseerides, supiköögis üksteist aidates, humanitaarabipakkide pärast kakeldes, autosid parandades, lapsi kiigutades, oodates või sinikollaste lippude all värsketes haudades lebades.

Leipzigi tänava ääres seisva kortermaja seinale on kirjutanud keegi musta spreivärviga lause „Das ist nicht unser Krieg” („See ei ole meie sõda”).

2014. aastast Riias eksiilis elav auhinnatud vene dokumentalist Vitali Manski on löönud seekord käed noore ukraina režissööri Jevhen Titarenkoga, tulemuseks Berlinale programmi „Kohtumised” arvatud reportaaž „Idarinne”[8]. Filmi teevadki huvitavaks Jevheni vabatahtliku rindemeedikuna filmitud kaadrid, mis viivad vaataja koos temaga suvisesse Ukrainasse, haavatute ja rusude keskele. Vahetu materjali pandina jätavad seikluskaameraga filmitud kaadrid dokumentaalist paratamatult ka rohmaka mulje.

Samuti ukrainlasest režissööri Roman Ljubõ programmi „Panoraam” kuuluv „Raudsed liblikad”[9] on visuaalselt kõige viimistletum ning läheb ajaliselt ja sisult sügavuti. See rebib lahti vanad haavad, jälgides 17. juulil 2014 Amsterdamist Kuala Lumpurisse suundunud, aga Ida-Ukraina kohal maha tulistatud reisilennuki MH17 kriminaalmenetlust. Kõik 183 reisijat ja 15 meeskonnaliiget hukkusid. Loominguline dokumentaal otsib üles ohvrid ja süüdlased, põimib uurimises kasutatud dokumente ja kaarte, õnnetuse lähedal viibinud inimeste filmitud telefonivideoid ja hoolikalt seatud koreograafilist lavastust, jättes selle kõige kõrval ruumi ka Vene uudistekanalites levitatud propagandale. Alles 17. novembril 2022 mõisteti kolm meest – venelased Igor Girkin ja Sergei Dubinski ning separatistide hulka kuuluv ukrainlane Leonid Hartšenko – massimõrva põhjustamises süüdi, kuigi reaalset vangistust ei järgnenud, sest Venemaa keeldub süüdlasi välja andmast. Pikk aplaus ja intensiivne linastusjärgne vestlus annavad märku, et filmi sõnum jõudis saalis kohale: sellest hetkest, kui agressor tulistas alla rahvusvahelise reisilennuki, on see olnud meie kõigi sõda. Ja sakslased võivad endale õlale patsutada: laval seisvad ukrainlased tänavad teiste hulgas oma Saksa kaasprodutsente, kelle toetuseta oleks film 2022. aasta veebruaris tekkinud muude kohustuste tõttu riiulile seisma jäänud. Ja me kõik, kes me maailma esilinastuselt lahkume, peame võtma seisukoha, kas see on meie sõda või mitte, sest saalist väljudes pistetakse igaühele näppu must ümbrikuke, mille sees on liblikakujuline ese, sündmuskohalt leitud raketitükkidest tahutud raudne liblikas, täpselt selline nagu MH17 ninasse augud jätnud šrapnellikillud.

Õigel hetkel ilmub ekraanile Zelenskõi, et meediasõjas igameheks maskeerituna oma karismaatilisusega jälle üks lahing võita.

Seekord viib Kuldse Karu kriitikute üllatuseks koju prantsuse režissöör Nicolas Philibert. Tema „Adamantil”[10] jälgib Seine’i jõel hõljuva Adamanti-nimelise täiskasvanute psühhiaatriahaigla patsiente ja hooldajaid, andes neile tagasi institutsionaliseerimise käigus kaotatud inimliku näo. See usalduslik ja ajatu teos mõjub pärast kümmet päeva intensiivselt poliitilisi portreesid ja konfliktikaadreid tahtmatult distantseeritult, olgugi et tegemist on dokumentaalfilmiga. 

Mis saab edasi? Berliinis tuiskab lund. Kas Berlinale 2023 võib end reklaamida taas kui viimane festival enne maailmalõppu? Igal juhul saab jälle rahus tõdeda, et maailmapilt võib kildudeks puruneda, aga filmikunst korjab tükid kiiresti üles.

[1] Loist, S. 2018. Filmfestivals, theoretisch und methodisch – Zum Stand der Filmfestivalforschung. – Maske und Kothurn: Filmfestivals, in Theory, nr 64 (3).
[2] „She Came to Me”, Rebecca Miller, 2023.
[3] Partynale – sakslaste keelelembust arvestades üpris kehv sõnamäng, mis kombineerib sõnu „party” (ee pidu) ja „Berlinale”. Binder, E. 2023. Die Partynale ist zurück.
[4] „Sieben Winter in Teheran”, Steffi Niederzoll, 2023.
[5] „La Siréne”, Sepideh Farsi, 2023.
[6] „Superpower”, Sean Penn ja Aaron Kaufman, 2023.
[7] „W Ukrainie”, Piotr Pawlus ja Tomasz Wolski, 2023.
[8] „Shidniy front”, Vitali Manski ja Jevhen Titarenko, 2023.
[9] „Iron Butterflies”, Roman Ljubõ, 2023.
[10] „Sur l’Adamant”, Nicolas Philibert, 2023.

Saara Mildeberg on kultuuriteadlane, festivalikorraldaja ja kinofiil.