Plaadifirma Seksound andis juunis välja armsa meeldetuletuse, et 90ndate eesti musamaastikul leidub pärleid. Seda eeskätt shoegaze’i, dream pop’i ja indie huvilistele.
Omaaegse Tartu bändi Bizarre kolmas, n-ö postuumne ilmutis „Necro” koondab endas 1997. ja 1998. aasta lugusid, mis kuulaja kohe (albumi esimese looga „Waters”) ajastuuima lurtsatavad. Meenuvad tollased eriti värvilised musavideod ja välismaa bändid. Nt Sneaker Pimps oma tuusa trip hop’iga, Pizzicato Five’i vibe’id, Saint Etienne’i väljapeetus ja, nojah, Slowdive oma undamisega. Puhast kitarri ja reverb’i nagu Bizarre’i 95. aasta debüütkassetil „Beautica” „Necro” pealt ei leia. See siin on eksperimentaalsem ja eklektilisem, millenniumi poole küünitavam. Kirevas kümne loo kompotis on praegune lemmik „Any Day”, sest oma niivõrd neutraalse paari tuuri mulksumisega on see justkui esiisaks Superorganismi „Night Time’ile”. Need sosinad seal! „Barcode Warrior” ehmatab luikedejärveliku algusega, mis läheb üle ulmeliseks breigiks. Kelmikalt tümpsuv „International Love Affair” kõlab, nagu see võiks isegi „Trainspottingu” soundtrack’ile kuuluda. Tristan Priimägi on kindlasti mega laulusõnade kirjutaja. Aga veel megam on see, et sõnad kaovad jäljetult helirabade paksu uttu. Plaadi viimasest ja ühtlasi kõige nunnumast loost „Super Latex Baby” jääb kõlama „doesn’t pay for drinks”. See plaat otseselt külma arvet ei jäta, aga kavaldab natuke üle oma kentsakate katsetustega, mis igati maitsekalt ja väärikalt oma kohtadele seadistuvad.
