„Maailm õgib end,” kõlab Fuck Buttonsi nimelise noise’i-duo ühe osapoole Benjamin Poweri värskeima helitöö keskne põhimõte.

Sellest ka plaadikaanel kihvasid välgutav elajas. Pikemalt ei hakka ma peatuma sellel, mida meile päevast päeva juba niigi infovooluga ette söödetakse, niisiis tasub rääkida hoopis, millise pildi on sellest maalinud Power.

Plaadi avab „John Doe’s Carnival of Error” – loop’ima ununenud mängutoosimeloodiaid meenutav lugu, mis paljastab alles viimasel minutil oma tõelise pale ja maandub hoogsale math rock’i põllule. Edasi süstitakse vereringesse „Rhesus Negative’i”, mille mürasse mähitud koorisämplid ja väsimatult pulseeriv bass toovad mällu witch house’i hiilgeajad, kui Salem veel oma „King Nightiga” poisse-tüdrukuid hirmutas. Kuid hoolimata industriaalsest põhjast jätkub seedesüsteemi suunduva inimkonna viimne teekond pigem tantsuga ümber helgema noise’i katla. Ehk isegi vastumürk või lootus, et võib-olla on veel võimalust sellest jamast puhtalt pääseda. Kuigi oma žanris teeb „World Eater” ära üsna filigraanse töö, kaldudes viivuks lausa trap’istele radadele, püsib mulje, et Power on jäänud liugu laskma Fuck Buttonsi kasvatatud rasva peale või siis lihtsalt power’ist on puudu – ainult „Rhesus Negative” ja „Silent Treatment” näikse siin midagi tõeliselt välja elavat. Kes näiteks mehe varasema loominguga tuttav pole, leiab siit tulevärki muidugi rohkem kui Rakvere linnast vana-aastaõhtul, aga paar paukpadrunit oleks võinud veel juurde visata.