Bullion: muusikaline kuld Londonist

Nathan Jenkins, artistinimega Bullion on Londoni juurtega noorhärra, kelle muusikalisest pagasist võib leida hiphoppi, 80ndate süntpoppi, chillwave’i, krautrock’i ja teisi žanre, mille nimekiri võiks veel mitmete tähemärkide jagu jätkuda. Ta žongleerib veidrate sämplitega, ehitab mahedalt tantsulisi hängimishümne ning suudab imeliselt kokku segada J Dillat ja Beach Boysi. Varemgi siinmail esinenud Bullion saabub oma järjekordsele Eesti-visiidile sel nädalal, et astuda üles juba reedel Von Krahlis toimuval Haigla Peol. Sel puhul võtsime Bullioniga ühendust ning palusime tal oma loomingu ning mitmel rindel kulgeva elu kohta aru anda.

Nathan Jenkins, artistinimega Bullion on Londoni juurtega noorhärra, kelle muusikalisest pagasist võib leida hiphoppi, 80ndate süntpoppi, chillwave’i, krautrock’i ja teisi žanre, mille nimekiri võiks veel mitmete tähemärkide jagu jätkuda. Ta žongleerib veidrate sämplitega, ehitab mahedalt tantsulisi hängimishümne ning suudab imeliselt kokku segada J Dillat ja Beach Boysi. Varemgi siinmail esinenud Bullion saabub oma järjekordsele Eesti-visiidile sel nädalal, et astuda üles juba reedel Von Krahlis toimuval Haigla Peol. Sel puhul võtsime Bullioniga ühendust ning palusime tal oma loomingu ning mitmel rindel kulgeva elu kohta aru anda.

Bullion. Kaader Even Steveni videost, mille režissööriks Dan Canyon

Bullion. Kaader Even Steveni videost, mille režissööriks Dan Canyon

Oled tuntud selle poolest, et kasutad oma loomingus väga palju erinevaid sämpleid. Eriti albumil „You Drive Me To Plastic”, kus võime muuhulgas kuulda torupille ja ühe groupie monoloogi. Mille põhjal sa oma sämpleid valid ja kas need kannavad sinu jaoks mingit kindlamat eesmärki – näiteks luua kujutluspilte või tundeid, mis ulatuvad muusika piiridest kaugemale?

Tunded muusika piiridest kaugemal on hea viis, kuidas seda sõnastada. Ühendada helisid või muusikat, mida varem kokku pole pandud, et luua midagi veidrat või rabavat. Sa võid lõputult erinevate heliliste kombinatsioonidega katsetada – mingil hetkel hakkavad juhtuma nii-öelda harmoonilised õnnetused, või siis kõlab see lihtsalt kohutavalt. Produtsendina toob see mind ikka ja jälle muusika tegemise juurde tagasi, kuigi ma ei sämpelda enam nii tihti.

Kuidas sa üldse muusika tegemiseni jõudsid?

See oleks liiga igav, et sellest rääkida!

Plaadil „Love Me Oh Please Love Me” oled sa võtnud suuna 80ndate süntpopi suunas. Kuidas sa sellise saundini jõudsid ning kas 80ndate süntpop on sinu jaoks pigem uus avastus?

Varajastel 80ndatel tehti väga palju huvitavat muusikat. Just too kodus lindistatud materjal. See ei ole väga erinev sellest, kuidas inimesed praegu muusikat teevad – kodus, kasutades kõiki vahendeid, mida nad endale lubavad saavad, lauldes ja mängides kõik sisse samm sammu haaval, privaatselt. Ma hindan paljude tolleaegsete trummimasinate heli, salvestiste ja produktsiooni mõnusalt sooja esteetikat, kumavaid rikkaliku saundiga kitarre, tugevalt moonutatud vokaale ja humoorikaid vihjeid!

Oskad sa nimetada artiste, kes sulle tolle meloodilisema 80ndate kõla juurde jõudmises eeskujuks on olnud?

Üks mu lemmikuid selles vallas on sakslane J.A.R., kelle muusika on kõik kassetil.

Sa mainisid, et ajal, kui „You Drive Me To Plastic” välja tuli, polnud sa oma lauluoskuste suhtes eriti enesekindel. Oma viimasel kauamängival „Love Me Oh Please Love Me” on vokaalid aga juba üks plaadi olulisemaid osi ning minu arvates kõlavad need väga hästi. Millised on su emotsioonid laulmise suhtes nüüd?

Ma olen kindlasti laulmise suhtes palju kindlamaks muutunud, kuigi endiselt ainult siis, kui ma teen seda üksinda olles. Mu hääl muutub kogu aeg ning juhtub, et ma laulan igas loos erinevalt. Kui aus olla, siis on instrumentaalse muusika kirjutamine minu jaoks keeruliseks muutnud, sest ma ehitan kõik lood laulu ümber.

Kui palju isiklikku kogemust sa oma muusikasse paned? Nüüd, kus sa rohkem laulad ja sõnu pead kirjutama?

See on kõik isiklik, kui sa just sõna-sõnalt kellegi teise öeldut kopeerida ei taha.

Tunned sa end selles nii-öelda poeedi rollis mugavalt? Varem pidid sa ju tegelema eelkõige sämplimise ja biitidega ehk siis olid põhimõtteliselt parim sõber oma arvutiga.

Poeet??! Tore, et sa nii ütled, aga niiviisi ma endast küll mõelda ei julgeks.

Sul on ka oma plaadifirma DEEK. Millest see alguse sai?

Algselt oli see mõeldud mu enda muusika avaldamiseks, mitte kui plaadifirmana erinevatele artistidele. Aga sellest ajast, kui ma rohkem koos teistega produtseerima ja muusikat kirjutama olen hakanud, on see loomulikult teise suuna võtnud ning mul on selle üle väga hea meel. Me andsime just välja Laura Groves’i EP „Thinking About Thinking”, mille mina produtseerisin ja miksisin.

Suvel ilmus sinu ja Jesse Hacketti ühise bändi Blludd Relations esimene LP ning lisaks teed sa koos Laura Grovesi ja Ticiga projekti Nautic. Millega need kollektiivid praegu tegelevad?

Jesse’il ja mul on alati midagi käsil ning palju materjali, mis debüütalbumilt välja jäi, võib viia juba järgmise plaadini. Nautic lõpetas just oma uue EP salvestamise, mis tuleb välja järgmise aasta alguses. Nauticuga anname me UK-s praegu ka laive.

Millal me Bullionilt uut materjali võime oodata?

DEEK-i alt ilmub järgmisel kuul kaverite kogumik, millel leidub ka üks minu poolt tehtud lugu. Uus album ilmub aga järgmisel aastal.

Sa oled Eestis ka varem mänginud. Kuidas tookord pidu oli?

Jaa, mõlemad korrad on olnud fantastilised. Viimane oli vanas kinos, kus ma oma set’iga samal ajal filme vaatasin. Ma olen Tallinnas väga lahedate inimestega kohtunud ja ma arvan, et ma isegi elaks seal.

Mõningaid veidraid plaadikeerutamiskogemusi?

Ma panin ükskord James Browni mängima ja keegi tuli küsima, et kas ma laseks midagi, mille järgi tantsida saab.

https://soundcloud.com/bullionness/collision

Vaata ka Bullioni plaadifirma lehele ning jälgi Haigla Peo ürituse infot Facebookis.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Intervjuu: Mart Avi
Mart Avi.
10 min

Intervjuu: Mart Avi

Palusime Mart Avil avada oma äsja Pudru Kuuli leibeli alt ilmunud soolodebüüdi „After Hours” tagamaid ning uurisime, millised on seisud seoses noorhärra teiste muusikaliste koostöödega.
Intervjuu: evolutsioon Kali Briisi moodi
18 min

Intervjuu: evolutsioon Kali Briisi moodi

„See, mis plaadile jõuab, on alati pisike osa sellest, mis päriselt artisti peas toimub. Ma ei jõua ära oodata, et saaks juba mingeid uusi asju proovida.”
Kino Sõprus Live’il astub üles Dean Blunt
Dean Blunt
,
2 min

Kino Sõprus Live’il astub üles Dean Blunt

Vahelduseks klubides toimuvatele kontserditele, kus on tavapärane, et peaesineja astub lavale paar tundi pärast keskööd, on Kino Sõprus Live õhtupoolikul algav istumiskontsert. 12. septembril aset leidval kontserdil on seekordseks esinejaks võimatult salapärane Dean Blunt Inglismaalt.
Müürileht