Chillin toob kuulajani autentse miksteibikogemuse koos toore argipoeesia ja kangete biitidega.
★★★☆☆
Paari aastaga on Chillin liikunud narkouimas ambient-räpi kollektiivi Tuss Gang de facto esimehe rollist Eesti maa-aluse räpi tippu. Ainete liigtarbimine on asendunud filet mignon’ide ja kallite parfüümidega, liibuvad hallikassinised teksad ja oversized puffer’id tagurpidi Yankeesi cap’i ja kossumaikaga.
Chillin on katsetanud varem nii lonkava jerk’i kui ka murtudsüdameliku lemberäpiga. Sellele albumile läheneb ta aga kindlama sammu ja kangema kraamiga. Mürisevad 808-d panevad kõrvaklapid proovile, eepilised klaverikäigud ajavad kananaha peale. Tüüpilises rage-stiilis libisevad sündi-glissando’d kogelevad üheskoos orkestraalsete MIDI-vaskpuhkpillidega, mis nostalgitsevad Chief Keefi hiilgeaja produktsioonide järele. Chillini vokaalne esitus on autoriteetne, diktsioon kristallselge ja vokaalid miksitud nii valjuks, et isegi bassikäigud jõuavad vaevalt järele. Tulemusena ei julgegi kuulaja Chillini argipoeesiale vastu vaielda – ta teenib kõige rohkem, ta kulutab kõige rohkem ja ilmselgelt naudib ta elu meist kõigist rohkem. Ehkki kohati tundub, et Chillini poolirooniliste emakeelsete flekside varamu on võrreldes varasemate singlitega vaikselt tühjenemas, suudab ta tublit kuulajat mõne ootamatu reaga siiski premeerida. „Suur backwood näeb välja nagu viiner” on puhas nüüdisaegne sürrealism, rida „ma just käisin saunas, mul on mõnus õhtupoolik” toob oma kodumaise hedonismiga silma õnnepisara. Riimide ühepalgelisus võib kuulaja küll lõpuks ära väsitada ning Chillini mitmekülgsus ja tegelik potentsiaal jäävad siinkohal täies mahus paljastamata. Tegemist on sellegipoolest autentse miksteibikogemusega, millesarnast toorust ja ladnasust pole Eesti hiphopimaastikul varem kuuldud.
