Daniel Avery, kelle looming on seostunud siiani pigem sulniste meloodiate ja abstraktsete perkussioonidega, näitab sel korral oma tumedamat külge. Miksialbumite sarjale „DJ-Kicks” miksib ta kolm oma värsket pala kokku teiste artistide lugudega.

Protsessi on Avery läbi viinud nii sujuvalt, et track’id kasvavad ühtlaselt üksteisest välja ja piire nende vahele tõmmata on kõrva järgi peaaegu võimatu. Kogu plaat ongi üks pikalt arenev tume soundscape, mis sobib täiuslikult soundtrack’iks praegusele pimedale ajale.

Huvitav on Avery oskus mängida väga peenelt tantsumuusika ning abstraktsema heli või ambient’i piiri peal. Kogu heliterviku selgrooks on katkematu neli neljandikku basstrumm, aga seda on kasutatud sellisel viisil, et see muutub pulseerivast rütmist peaaegu ühtlaseks tooniks. Selle tulemusel on plaat nii pimedas keldriklubis tantsitav kui ka kodus taustaks nauditav. Abstraktsest aspektist lähenedes võrdleks muljet esmalt Buriali ning tema meisterlike müra ja kaja kooslustega.

Teisalt pole puristlikus techno-vaimus plaadil ühtegi sõna vokaali ja pigem meenuvad selle žanri süngemad produtsendid 90ndatest. Esindatud artistidest kvalifitseerub sinna kategooriasse kindlasti Planetary Assault Systems, aga ülejäänud neist on tegutsenud rohkem viimasel viieteistkümnel aastal. Pigem ongi Avery suutnud otsida kokku lood, mis tekitavad nostalgiat klubimuusika kuldse kümnendi järele.