Something happened on the day he died… Mida saab veel öelda, kui nädalaga jõuti (siiralt ja parimas tahtmises) läbi lausuda kõik klišeed? Ehk praegu ei saagi muud?

Mida muud on tuhanded siirad klišeed kui ülestunnistus, kui väga oli just hetkel vaja ta väärtuse äratundmist. Automaatseks muutunud popkultuuri ärkamine uude eneseteadvusse. Sai ta ise aru albumi „★” niivõrd määratust märgilisusest? Ju tajus midagi singlite järel… Ehk tundis sünnipäevalgi esimest elevuslainet ilmavõrgust vastu uhkamas. Ehk Laatsaruse-teemaga ju lootiski taolist ärkamist. Aga ei võinud siis enam ette näha, kuidas see päriselt teoks saab… (Sellest siis too videotes silme ette seotud side?)

Jah, jimmyscottilik ürgnukrus on Bowie hääles; kuid kokku ei kuule ma küll mingit jahenevat eemalejäämist või ärahõljumist. „★” on alkeemiline amalgaam läinud sajandi helidest ja meelelaadidest – mitte sämpladeelses hüsteerias võimalikult-võimatult paljut kokku kuhjamas (on sedagi üritatud), vaid küps, milleski hommikumaine abstraktsioon. Ent selles on oma kirg ja eitamatu elu. Veel üks klišee: selles on tõega midagi igaühele, kes iganes muusikast hoolinud. Aga on veel midagi, mingi mõistatus, mis vaid kumab kuskilt taamalt, aga ei anna end kätte – I can’t give everything away. Ehk siis küllap ei paku „★” kohemaid võtit väga teistsugusesse muusikasse nagu mõni varasem Bowie album. Aga kuskil seal on varjul kood millegi veel senitundmatu leidmiseks – 21. sajandi muusika kuuldavale toomiseks.