Janek Murru „Kuidas ehitada kosmoselaeva” on edasiarendus samanimelise dokumentaalfilmi soundtrack’ist, kuhu on lisatud hulka ka täiesti uusi, filmis kõlamata palasid. Linateose teema oli kosmiline ja see kandub hästi muusikassegi.

Esimestest hetkedest paistab meeldivalt välja kompositsioonide tihedus ja läbimõeldus, mis meenutab kohati momente The Cinematic Orchestralt või tekitab ehk tugevamaidki paralleele Benn Jordani helidega. Kuid enim jääb kummitama kohatine assotsiatsioon „Tähtedevahelise” soundtrack’iga, seda eriti esimeses paaris loos („Kosmos” ja „Elektronivöö”). Siin ületab „Kuidas ehitada…” tõepoolest maised piirid ja paiskab kuulaja küll natukene hirmutavasse, kuid meeliülendavasse ilmaruumi.

Kui esimene pooltund möödub endalegi märkamatult, jääb lühikesekski, siis alates „Tõukuri lülitist” läheb tempo alla ja tuju psühhedeelsemaks. Seni sisuliselt instrumentaalsesse albumisse lisanduvad korraga inimhääled ja kõnekatked filmist, sh narratiiv „naeltest sci-fi’ni”, mis viitab ka albumi ideelisele keskmele (lugu „Teadlased”). Lõpp jääb seega venima – ambient’i helimaastikud on küll ilusad, kuid üksteisest vahest liiga eristamatud, kui võrrelda näiteks eelnenud „Kosmose” tihedusega. Selles kontekstis on albumit lõpetav ainus vokaalpala „Kord kaos, kord kord” ehk liigagi tüüpiline eesti alternatiivpop(s)ikas.

Albumi kahel poolel on niisiis teatav tonaalsuse erinevus, kusjuures pigem avab filmi algset olemust just teine pool. Kuid originaaldokki nägemata püsib album hästi koos ka iseseisvalt.