Rokipundi Dead Furies kolmas kauamängiv „Stay Gold” vallandub teatud minevikulise energiaga, kus avaloo klaverisaade ning mänglevad kitarrimotiivid viivad kuulaja The Stoogesi aegsetesse 60ndatesse.

★★★☆☆

Tempokas algus on nostalgitsev, ent mitte lääge, ja terve albumi vältel on just hoogsamad laulud need, mis bändil paremini välja kukuvad. Olgu selleks siis kaasahaarav headbanger „Play It Down”, moraalist kõnelev „(I’m Not Gonna) Go Down” või jämmimisepisoodike „Same Same But Different”.

Puhtalt sõidumuusikažanris suudaksid vennad Furyd ilmselt ka Tallinna-Tartu maantee mõneks Ühendriikide lääneosariigi masinatest tühjaks laiaks sirgeks muuta. See-eest on kõige värskemal plaadil üritatud luua lisaks iseloomulikule ja juba tuttavale garaažirokile ning protopungile vaheldust helidega, mis sarnanevad kantri ning bluusiga, seda näiteks loos „The More Things Change”, kus saksofoni mõjul pannakse albumi ühtset stiili omajagu proovile.

Kuigi kõik rifimürsud sihtmärki ei taba, haldab Dead Furies, arvestades ka varasemaid kogumikke „No Talkin’ All Action” ning „Rock City A Go Go”, kohalikest bändidest kõige täpsemini stiilipuhta rokenrolliloo sepistamise meetodit: circa kolmeminutiline pala, kus hoogne kitarride-trummide nivoo välistab sissejuhatuse, tirides kuulaja kohe sündmuste keskele. Vennad Furyd ei tohiks end grammigi tagasi hoida ja ega nad polegi seda nelja tegutsemisaasta jooksul teinud, ka sellel albumil on neil korralik hoog sees. Veidi toores kõla võib ehk garaažiroki esteetikat silmas pidades taotluslikki olla, ent kohati ühildamatud tempod ja meeleolud, mida, tõepoolest, on proovitud julgelt ühte albumisse mahutada, muudavad plaadi pisut rohmakaks.