Kvaliteetne dream pop Brooklyni tegusaima hipsteri sulest. Endine Darwin Deezi kitarrist Zachary Cole Smith, DIIVi loomejuht, tõi bändi kauaoodatud teise albumi letile ja tulem on päris suurepärane.

Tõele au andes lähenesin ma albumile tibatillukese eelarvamusega, et küllap miskit uut siit ei tule, žanr ju selline. Aga tutkit. Juba esimeste lugudega tajub, et teosel on sisu ning selle suurimaks varaks on kitarrid, targad käigud ja endasse mähkiv toon. Smithi vokaal, küll spetsiifiline, on tõstetud väga õigele tasandile ja moodustab instrumentidega kauni sümbioosi, kuid plaadile ta suurt juurde ei anna. Peale paari-kolme konkreetse soorituse pole vokaalidel erilist kandepinda ja need tunduvad õõnsad.

„Out of Mind” ja „Dopamine” on suurepärase meeleoluga lood. Esimest pean vast parimaks tervel albumil. Pala „Bent (Roi’s Song)” saadavad aga priimad ja momentaalselt armsad kitarrid. Suvised nagu Big Wave Riders, ent kamaluga melanhoolsemad. Loos „Blue Boredom” lausub sadistlik-erootilisi sõnu Sky Ferreira, Smithi kaaslane ja muusa. Kõlalt tugevamates lauludes on aga krautrock’i vingu, nii et lämmatab. Viimane rada „Waste of Breath” on kõige tumedam, valusam ning Smithi raskused eraelus löövad enim välja just siin.

DIIVi „Is the Is Are” on soliidne album, millega on valusat ängi ja vaeva nähtud. Laitmatu produktsioon peaosas kitarridega.