Blaue Blume – Syzygy (A:larm, 2015)

Pikajuukseliste taani noormeeste debüütalbum ei maandunud tühjale kohale – varasema materjaliga olid nad köitnud juba tähelepanu nii Skandinaavias kui ka mujal Euroopas ning esikplaadi suhtes oli õhus omajagu ootusärevust. Oma teatraalse emotsionaalsuse, ent peene viimistletuse ning lopsakate helimaastikega võib albumi kindlalt taani levimuusika viimaste aastate renessanssi jätkavaks arvata.

Pikajuukseliste taani noormeeste debüütalbum ei maandunud tühjale kohale – varasema materjaliga olid nad köitnud juba tähelepanu nii Skandinaavias kui ka mujal Euroopas ning esikplaadi suhtes oli õhus omajagu ootusärevust. Oma teatraalse emotsionaalsuse, ent peene viimistletuse ning lopsakate helimaastikega võib albumi kindlalt taani levimuusika viimaste aastate renessanssi jätkavaks arvata.

Kollektiivi ilmseim trump on vokalisti androgüünne hääl, mis falsetis popilikult kõrvapaitavaid meloodiaid pidi vedela kullana voolab ja trillerdab, ent madalamaski registris väljendusrikkana mõjub. Samavõrra leidub väärtust ja omapära ka tihedakõlalistes akordides ja struktuurimustrites, mis lood ruumiliselt suureks paisutavad. Vaheldusrikkal albumil on nii elavaid rütme ja ekstaatilisi kulminatsioone kui ka meditatiivsemat õõtsumist, ka üks postrokilikult eepilise arenguga seitsmeminutiline ihukarvakergitaja („Epoch”).

Poeetiline lüürika, mis sageli küll omapärase hääletämbri kõrval teiseseks jääb, käib mööda armastuse, igatsuse ja hetketunnetamise teemasid. Võimalikest žanrimääratlustest ja äratuntavatest mõjutajatest võiks pikemalt kirjutada, kuid asja tuuma võib määratleda kui highbrow’d popi ja roki sulamit, milles pärlendab puhas rõõm noore elu ilust ja valust.

PS. Bändi bassist meenutab näojoontelt märkimisväärselt Madis Kolki, mis on igati kohane võrdlus, kuna pea samavõrra sofistikeeritud muusikaga ongi tegemist.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Plaadiarvustus: Blaue Blume – Beau & Lorette (Brillante Records / A:larm Music / Universal Music Denmark, 2014)

Plaadiarvustus: Blaue Blume – Beau & Lorette (Brillante Records / A:larm Music / Universal Music Denmark, 2014)

„Blaue Blume” on saksa keelest tõlgituna sinine lill, mis sümboliseerib igatsust, armastust ning püüdlust lõpmatu ja kättesaamatu poole. Samuti on see lootuse ja asjade ilu märgiks. Nii…
Wolfredt – Neverno (Seksound, 2016)

Wolfredt – Neverno (Seksound, 2016)

Wolfredti uus plaat, talle teine, mulle esimene, viib kulgema rahulikele helimaastikele, kus Pia Frausi ja Jan Helsingi trummar Margus Voolpriit helgete silmadega kondajaid oma sooja rüppe ootab. Esmalt ihaleb iga lugu taevasse ja lõpuks, pärast üheksat instrumentaaloopust jätab Wolfredt kuulajad tundmatusse kõlkuma.
Müürileht