Ivo Nariese nime on saanud näha psühhedeelse roki kollektiivi Pilvikud eesotsas ning Ivo enda vormitud kõlaga projektis Ivo Naries and The New World Order. Viimasel ajal võib teda kohata aga enamjaolt DJ-puldi taga.

Ivo Naries. Foto: Mari Meentalo

DJ-debüüt: Esimene avalik esinemine toimus 2012. aasta kevadel muusikalis-kunstilise projekti Ivo Naries and The New World Order peol Tallinnas miinilaos. Oli selline üleminekufaas, kus huvi hakkas omaloomingult ja bänditegemiselt Pilvikutes miksimise ning DJ-tegemiste suunas liikuma.

Muusikas oluline: Tunnetus. Pole tähtis, kas, kes, mis, kus, mida. Minu jaoks on alati olnud kõige olulisem sellesse õigesse hetke ja momenti jõudmine, kus mõtlemine lakkab ja kõik, mis jääb, on helid, rütmid ja energia – et need koos toimiks.

Muusikas ebaoluline: Iseenda, maailmavaate ja ellusuhtumise sidumine ja identifitseerimine muusika kaudu. Igasugune vastandumine, haipimine, näpuga näitamine või arutu fännamine viitab osutaja enda nõrkadele külgedele ja puudulikkusele ning taandab muusika tagaplaanile.

Mida mängin: House’i, tech ja deep house’i, minimal’i, teknot, elektroonilist. Ma ei oska ennast konkreetse žanri armastajaks/mittearmastajaks pidada ja hakkab igav, kui üht liiga kaua jutti mängin või kuulan, energia jääb kusagile kinni ja ei liigu enam. Seepärast armastan miksida ja segada. Võin vabalt mõne ekstaasilainelise ja atmosfäärilise ilus-hõljuva loo otsa tummise tekno lükata või vastupidi, et energia käima raputada või liikuma panna – reegleid ja piire ei ole.

Mida ei mängi: Lihtsalt lugu loo otsa mängida on igav, olgu need kui tahes head või popid – see pole minu jaoks DJ ülesanne. Kas selle kohta pole äkki sõna „diskor” parem? Mulle meeldib Mängida, st segada, täita, lappida, miksida, tõsta, lasta, võtta, minna.

Eredaimad mängumälestused: Meeldivad pigem pikemad setid, sageli vähem tuntud või mitteavalikud mängimised ja peod/festivalid, kus tekib tantsijate ja DJ vahel väga tugev koosloomine. Kui see võtab sinult juhtimise üle, võib asi väga metsikuks minna, ning see energia ja mängulisus, mis seal valla pääseb, on superluks. Neid momente ja kohti on olnud küll, nii siin kui sealpool maakera – Tallinna Teletornist ja kodumaa metsadest Tai džunglite ning kõrbeni.

Tehnilist: Kui DJ-värginduse vastu huvi tekkis, läksid minu sõrmed kohe kontrollerite taha – kui on termin „uue põlvkonna” DJ, siis olen vist midagi sellist. Mõne jaoks ma tõenäoliselt polegi DJ, aga jah, vinüülid ei ole köitnud, samuti ei köida CDJdega mängimine. Mulle väga meeldivad Traktori programm, kontrollerid ja Traktoriga ühilduv mikser. See kõik koos annab mõnusa mänguruumi, kus saan näiteks nelja träkiga samal ajal tegeleda, efekte keerata ja sättida, luupida, sämpleid kasutada. Armastan neid nuppe ja heebleid – neid võiks isegi rohkem olla.

Nõuanne: Usalda ennast. Kui armastad seda, mida teed, siis on asi õige. Nõuandjaid ja soovitajaid on igal pool, kriitika ja arvustamine on vahel täiesti omal kohal, kuid lõppkokkuvõttes pead ise õnnelik olema. Kui südamega asja juures oled, ei ole midagi valesti.

Viis klassikut: Bach, Erki Nool, Koidula, Karuott ja Rebane.

Viis hetkekummitajat: Looge endale vaheldust. Mul endal on tulnud viimasel perioodil päris palju elektroonilise muusikaga tegeleda, kuid sain paar päeva tagasi just supermõnusa soovituse hoopis progeroki klassikutelt: Mahavishnu Orchestra „You Know You Know”.

Lõppsõna: Ärge võtke liiga tõsiselt, lõpetage ära! Kõik muutub pidevalt, tekib, kaob ja ära sureme me kõik, hurraa!