„Lühidalt võib Johanni kirjeldada kui seda järjekordset inimest, kes on osav kõiges, millele ta oma tähelepanu suunab, olgu selleks siis illustreerimine, fotograafia, graafiline disain või muusika. Mis defineerib teda kui üht head selektorit? Ehk on see ta laiaspektriline valik ja imetabane tantsusaali dünaamika mõistmine, või on mängus tema sarnasus suurmeistrite Arvo Pärdi ja Raul Saaremetsaga? Mis iganes ta maagia ka ei ole, see töötab,” kirjeldab seekordse DJ-ankeedi peategelast Robert Nikolajev, sõber ja sage kaaslane puldi taga.

Johann 3000. Foto: Aleksander Kelpman

Debüüt: Teine jõulupüha aastal 2008 algusaja Protestis, peol nimega Pingbang. Peo plakatil lainetas tiibadega naerunägude vahel deviis „Läbi nu rave’i hümnide, electro-klassikute, techno-sügavuste, happe-vihmade ja jõuliste minimal’i rütmide”.

Nimede Flex, Blastdigger ja Superunknown taha varjunud korraldajad-DJd organiseerisid paar õhtupoolikut varem ühe ürituse, kus sain tutvuda Pioneeri neljasajase mikseri ja kahesajaste mängijatega, millele järgnes sama nädala reedel esimene esinemine. Minu slot oli alguses ja õnneks eriti kedagi veel peol ei olnud.

Muusikas oluline: Ajastus ja koht. See, mis on klubis super, on kodus raske, varahommikul otsin hoopis muud emotsiooni kui hilisõhtul jne. Kui jätta see aja- ja kohaspetsiifiline nõue vahele, siis meeldib muusikast avastada leidlikke rütmimustreid, kannatlikkust, huvitavalt väänatud sämpleid ja pisikesi ebakõlasid. Lisaks on mul mingi kummaline nõrkus Italo disco süntide vastu.

Muusikas ebaoluline: CDd, egod, drop’id ja ülipüüdlik nostalgia/tuleviku taotlemine.

Mida mängin: Üritan kõike mängida, mis kõrvu jääb, sellepärast eelistan pikki sette ja žanrivabu üritusi. Selektsioon on siiski viltu disco ja edit’ite, (deep) house’i (rohkem vana, vähem uue), Italo (proto-house’i), balearic’u (pidude esimesed tunnid) ja pehmema techno poole. Eriti kipuvad meeldima lood, mida on hästi raske kuskile liigitada.

Eredamad mängumälestused: Kõige parema energiaga lähen koju pärast mõnda enda üritust, kus olen mõne sõbraga öö läbi kahekesi mänginud. Kõik Zanzibari peod, Lillepeod koos Mikk Madissoniga. Mulle tundub, et kuskil viienda või kuuenda tunni peal avanevad need vajalikud tšakrad publiku ja DJ vahel, mis loovad kõige soojemaid mälestusi. Suuri üritusi väga ei fänna, kuigi Pärnus pärast Moodymanni (Lokomotiiv 2015) oli täitsa lahe mängida.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Gary’s Gang „Let’s Lovedance Tonight”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Iga suvi mõtlen, et vean tehnika suvilasse ja mängin metsale saunaterrassilt muusikat. Veel pole jõudnud, aga tunne kehtib.

Guilty pleasure: Eurodance ja kohalik 90ndate popmuusika.

Alt üles vaatan…: Kollektsionääridele, kes aktiivselt plaate käivad mängimas, ja staažikatele DJdele, kellel on kotis valikuid seinast seina. Need mõõtmed kehtivad nii kodumaa kui väljamaa nimedele ühtmoodi. Nii palju kui uuel muusikal kõrva peal hoian, saavad kindlasti tähelepanu Ruf Dug ja tema leibel Rüf Kutz, PLO Man ja leibel Acting Press, kogu Mood Huti kamp, Public Possession, Salon des Amateurs, Brothers From Different Mothers, Going Good, Dark Entries, Trilogy Tapes, Rhythm Section jne. Mad props läheb ka erinevate netiraadiote suunas (NTS, Noise In My Head, BIS, BCR).

Viis klassikut:
4hero „Universal Love” (4hero Remix)
Burial „In McDonalds”
Eden „Free”
Patrice Rushen „Forget Me Nots” (Out In The Sticks Edit)
Dream 2 Science „My Love Turns To Liquid”

Viis hetkekummitajat:
Rune Lindbæk „Norsk Tripping” EP
DJ’s Rule „Get Into The Music” (Ambient Cult Mix)
The Architex „Altitude”
Mala „Alicia” (Alicia Keys „Feeling U, Feeling Me”)
Kasso „Walkman”

Tehnilist: Mulle meeldib mängida publikuga samal kõrgusel ja viimasel ajal eelistan mitte-Pioneeri (võimalusel rotary) miksereid.

Lõppsõna: See on minu esimene salvestatud miks üle kahe aasta, mis on tehtud väljaspool saadet „Klubi R2” või mõnda pidu. Kasutasin võimalust valida natukene pehmemaid/kodusemaid helisid ja jätsin klubi-banger’id ööelu jaoks.

Kuula lisaks Johanni SoundCloudist.