Melih Yıldız, DJna tuntud ka kui Shah Rud, on pärit küll Türgist, kuid on pühendanud viimased kümme aastat oma elust Tallinna alternatiivskeene kujundamisele nii DJ kui ka promootorina. Melih ja tema teekaaslased on pannud aluse kvääriklubile HUNGR ning peosarjale ja plaadifirmale Shelter, mis tõstab esile eri riikide muusikatraditsioone põimivat klubimuusikat.
Debüüt: Esimest korda mängisin avalikult koos Dharma Doomiga Sveta Baaris back-to-back-seti – see oli vist 2020. aastal, kuigi aeg on viimasel ajal hägune. Mäletan, et olin veidi hirmul, kuni tabasin end hetkest, kus loop kõlas täpselt õigesti, tuled vilkusid ja rahvas ulgus. Sõna otseses mõttes ulgus. See oli esimene kord, kui mõistsin, et DJ-töö võib olla kui nõidus.
Muusikas oluline: Sa tunned ära, kui keegi teeb asja hingega. See ongi ainus kriteerium. Kui muusika tuleb ausast, toorest kohast, siis see mõjub. Mind tõmbavad lood, mis ei ürita sulle meeldida. Lood, mis kannavad raskust, leina või puhast rõõmu. Praegu, selles maailmas otsin ma selgroogu; kunsti, mis ei pilguta silma.
Muusikas ebaoluline: Performatiivne cool. Seda võib DJ-settides tihti kuulda – hüperstiliseeritust, viitamist, iroonilisust. See võib kellelegi mõnda aega muljet avaldada, aga ei kesta. Kui su peamine motivatsioon on näida internetis kaval, jääb muusika lõpuks õõnsaks.
Mida mängid: Põhimõtteliselt kõike, millel on hing ja hambad – shaabi’st leftfield techno, pulmahümnide ja marsiya’deni välja. Mulle meeldib emotsionaalne kontrast – leina kõrvutamine eufooriaga või pulmahümni muutmine millekski häirivaks.
Eredaimad mängumälestused: See hetk, kui nägin põhjamaalasi täis ruumi Lähis-Ida pulmalugude peale hulluks minemas. Tundus, nagu oleksin mingi väikse needuse murdnud.
Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Ükskõik milline Mezdeke lugu, ilma igasuguse kahtluseta. Ideaalis keset söömaaega, kui kõik on juba veidi vindised ja hajevil – ja siis vallutab see terve ruumi. See on muusika, mis vajutab justkui lülitit – puusad hakkavad liikuma ja kontsad lendavad jalast.
Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Mõnel pragunenud Istanbuli katusel keset augustikuud. Ei mingit VIP-ala, ainult sõlmes kaablid, mikserid, raki ja vaade Bosporuse väinale. Ideaalis pidu, mille kohta keegi internetti ei postita.
Guilty pleasure: Mu täielik kinnisidee on 90ndate türgi popp. Yıldız Tilbe, Levent Yüksel ja Sezen Aksu, enne kui sündid liiga puhtaks muutusid. See on kämplik, ülevoolavalt emotsionaalne, täis helistikumuutuseid ning pööraselt hea.
Alt üles vaatan…: Slikback, aya.
Viis klassikut:
Şivan Perwer „Kî Ne Em?”
Ahmet Kaya „Kum Gibi”
CocoRosie „Beautiful Boyz”
Röyksopp „What Else Is There?”
Björk „Unison”
Viis hetkekummitajat:
SHXCXCHCXSH „……t”
Marco Shuttle „Sing Like a Bird (Reprise)”
Fawzi, Al Nather „3MAR”
Nadah El Shazly „Laini Tani”
Woesum „MourningStar”
Tehnilist: Mis iganes saadaval on, sobib.
Lõppsõna: Maailm on keeruline. Kui sul on platvorm, on sul ka vastutus. Heast maitsest ja sujuvatest üleminekutest ei piisa, kui jääd vaikseks siis, kui on vaja rääkida. Kasuta oma platvormi millegi tõelise jaoks. Toeta rohujuuretasandi kohti, seisa artistide eest, kellel on selgroogu.
Kuula lisaks Shelteri SoundCloudist
SoundCloudi foto: Silver Mikiver / Trickster Magazine
