Produtsent, DJ ning üritustesarja ja IDA Raadio saate „Bubblecum” üks ellukutsujatest – saage tuttavaks, teie ees on sorr!

Debüüt: Kukemuru Ambient 2021.

Muusikas oluline: Mingi toores element või kerge nurgelisus. Midagi ootamatut, mis sunnib haput nägu tegema. Julgus.

Muusikas ebaoluline: Populaarsus. Loudness war. Aeg on vait jääda.

Mida mängin: Mind tõmbavad vana Eurodance ja sellest inspireeritud uuem kraam, PC Music, bubblegum bass, donk, happy hardcore, ühtlasi ghettotech, hard techno, (nu-)gabber ja eksperimentaalsed diivad. Mu setid on tihti väga žanrivoolavad ja eklektilisemad, kui tahaks, aga eks see kohati sisemaailma peegeldus ole. Lohutan end sellega, et äkki mu valik on ATH-sõbralik. Pealegi on ühe žanri DJd minu arvates veidi igavad, ning kümne küünega mingist elustiilist ja žanripuhtusest kinni hoida on nagu iseenda ehitatud vangikongis istuda. Ei, aitäh! Olles kergelt wildcard, saab palju hõlpsamini mängida asju, mis enese hetkeemotsioonidega kokku lähevad.

Eredaimad mängumälestused: Neid on nüüdseks mitmeid! Viimane SÜNK Tartus, kus Birjo kurtis publiku seast mikrisse oma armuvalu, Poppersi hais käis üle pea ja ambient klirises koos mikri feedback’iga kõrvades, nii et keegi mõhkugi aru ei saanud. Tõeline SÜNKi-elamus.

Kukemurul oli imekaunis suvine õhtupoolik ja sai lebotada. Sellist olustikku polegi pärast tantsumuusikageneralistiks hakkamist kogenud, aga kuna esinemiskogemust polnud sel ajal üldse, tõmbas närveldamine idüllist välja. Praegu naudiksin sajaga sellist rahulikku kruttimist ja teeks mõnuga veidrusi, samuti on tagantjärele naljakas mõelda, et sellise asja pärast närvis olin, aga eks kõik uus on ju hirmus.

Ühel esimestest kordadest Kauplus Aasias mängisin väga paksult täis majale suht vähese kogemusega ja see pani adrenaliini korralikult käima. Tundsin siis ühtlasi esimest korda, et saan lasta ka salajasi lemmikuid, sest publik tuleb kõigega kaasa. See oli edasiseks eksperimenteerimiseks väga vajalik katalüsaator.

Bubblecum x Inese sünnipäev demoClubis. Õhtu täis draamat, kirge ja armastust. Täpselt nagu peakski olema. Ines kõndis varahommikul nuttes kontsadeta koju, aga süda oli täis armastust. Ilma irooniata. Muidugi oli demoClub üks mu lemmikosa sellest suvest ja kõik peod, k.a lõpupidu, olid väga vinged, see oli kõige loogilisem jätk kauplusaasianismile ja suur-suur kummardus nende tiimile!

Inesega sai kunagi ka Vikerpidu niimoodi lõpetatud, et venitasime ühe hingematvalt ilusa remiksi Charli XCXi loost „party 4 u” häääästi aeglaseks, saalis oli äkki üks inimene, kes ei osanud selle peale kuidagi käituda ja läks minema. Tuled sähvisid nüüd ainult meile ja tühjale saalile. See oli kahe keika järgne lõpunoot, mis puges meile mõlemale nii hinge, et silmad läksid lihtsalt märjaks käed ristis neid nuppe näppides.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Tokyo Ghetto Pussy „I Kiss Your Lips”. See laul lihtsalt mõjub mulle nagu soe tekk ja meenutab kalleid inimesi, alternatiivina ka The Cranberriesi „Dreams”.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Hmmmmmm, pea täiesti tühi. Mingit ülikõrgetasemelist helisüsteemi tahaks kunagi kogeda küll. Samas paljastaks see pooled mu failid, mis ei ole eriti high-end. Ehk on jumal mind sellest siis seni säästnud. Küll elu viib õigetesse kohtadesse!

Guilty pleasure: Üldjuhul üritan naudingut ja süütunnet eraldatuna hoida, aga selle kindla fraasiga seostuvad minu kehal gluteen ja veipimine.

Alt üles vaatan…: Tunnen, et olen ajaga pikemaks kasvanud, aga praegu ütleks William Basinski ja Miss Bashful. Nad on minu jaoks sama mündi kaks poolt, aga seda mõtet ma ei laienda. Eestis hindan väga Metaborat. Muahh.

Viis klassikut:

M.I.A. „Bring the Noize”
Shygirl „MSRY”
Arca „Time”
Sophie „Is It Cold in the Water?”
Varg²™ „A Weak Heart To Break”

Viis hetkekummitajat:

Ethel Cain „Thoroughfare”
Namasenda „Maserati”
Kanye West „Street Lights”
horsegiirL „My Little White Pony”
10 Hours of Continuous Rain Sounds For Sleeping (iga päev on repeat)

Tehnilist: Need 3-in-1 DJ-puldid on mu krüptoniit. Kui saan hoo sisse, siis need väiksed nupud ning üksainus ekraan ajavad mu segadusse ja ma ei saa rahus rahmeldada. Löön valet nuppu, laul laadib täiesti valele mängijale ja keerab kõik tuksi, samas on need hetked täiega naljakad. Ühtlasi on Xone’i mikserid super, aga neil pole efekte!! Mul on vaja kaost külvata, muidu ma ei tunne, et kõik vajalik sai tehtud. Ja nüüd lüüakse mind risti, aga vinüülidest on mul näiteks täiesti savi, sowwwy!

Lõppsõna: Elu on üürike. Kirjuta kellelegi, keda sa armastad, ja ütle seda! Ja siis tulge koos mu setile. Ja lubage endale vahel gluteeni ja veipi.

Tutvu sorri loominguga lähemalt siit