UK kunstipoplaste Django Django neljas album „Marble Skies” ülistab noorust ja vabadust ning lood kõlavad hooletu taustamuusikana.

Särisev sündipopp kannab 80ndate meeleolu, tõugates kuulajat arvuti tagant tõusma ja oma toast diskosaali looma. Võib ette kujutada, et CD-karpi lahti tehes hüppab selle avajale näkku kilo glitterit.

Mikrobiitide fännide kõrvu paitab oskuslikult kokku seatud rütmisektsioon. Kompositsioon on vaheldusrikas ja muusika parajalt mitmekihiline, et kuulamist ja avastamist jaguks mitmekümneks korraks. Markeeritult rõõmsa biidi tagant kerkivad aga küsimused armastuse kestvusest ja olemise tähendusest. „Lately, have you wondered why we’re put here?” küsib laulja maniakaalse trummeldamise taustal („Tic Tac Toe”). Loos „Real Gone” nendib ta laulusõnade ja hüpnootilise minimalismi kaudu, et siin pole juba ammu elu olnud („Seen no sign of life ‘round here / All the curtains drawn, the streets are clear”).

Albumi taustaks soovitan vaadata videot nende loole „Surface to Air”, millele on oma suitsuse hääle laenanud Rebecca Taylor Slow Clubist. Seal nähtav päikseline tühermaaesteetika ongi ehk õige sõnaühend kogu albumi meelsuse kirjeldamiseks.