Sel sügisel lahkus meie seast pärast pikaaegset võitlust ALSiga Uku Kuut. Uku muusikat tutvustas laiemale maailmale Washingtoni plaadifirma Peoples Potential Unlimited. Vaatamata raskele tõvele on Uku looming rahvusvahelistes indie-ringkondades Eestile visiitkaardiks ning tema ainulaadse käekirjaga lood on inspireerinud loendamatuid teisi.

Uku Kuut. Foto: erakogu

Laupäeval, 4. novembril Sveta Baaris toimuval üritusel ei jäeta Ukuga hüvasti, vaid öeldakse „Nägemist!” ning saadetakse ta teele sama lendleva kergusega, millega ta ise kõigele lähenes. Muusikat valivad Ajukaja, Jürgen Tamme, Madis Nestor, Martin Jõela, Prins Emanuel, Rain Tolk, Ruutu Poiss, Sten-Kristian Saluveer, Taavi-Peeter ja Yahoo Boy, kes panid Müürilehele kirja isiklikud mälestused Ukust.

Rain Tolk

Minu ja Uku tutvuses – nagu ka paljudes teistes – mängis olulist rolli Ken Saan, kes andis ükspäev teada, et nüüd tuleb kohe kellegi Uku kontorisse minna ja temaga mingit üritust korraldama hakata. See võis olla 90ndate teises pooles. Ukul oli kontor Eesti Päevalehe toimetuse taga ja ega ma ei saanudki lõpuni aru, mis bisnisit ta kokkuvõttes ajas. Aga auto oli tal uhke, maja oli suur ja stuudio paksult erinevaid sünte täis. Leidsime kohe käbedalt ühise vaibi ja kukkusime erinevaid asju planeerima. Uku korraldas moe-show’sid ja ma pidin seal DJ olema, lisaks koos tema ja tollase moebeibi Sigrid Hartmaniga koos kusagile Itaaliasse sõitma. Mõlemad üritused läksid pekki, aga see oli fine. Siis Uku ka kadus mu elust pikaks ajaks, uuesti hakkasime suhtlema Facebookis mõne aasta eest, kui ta enam rääkida ei suutnud. Saatsime teineteisele muusikat, peamiselt mikse ja raadiosaateid. Uku viimaseks suureks unistuseks oli, et tema muusika oleks filmis. Sain seda aidata vähemalt osaliselt täita, organiseerides filmi „Minu näoga onu” treilerisse tema remiksi Gunnar Grapsi laulust „Uskusin, et päevad”. Uku mälestusüritusel on mul kavas ette kanda eksklusiivset kraami, Uku seniavaldamata remikse ansambli Zebra Island lugudest ja muidugi omajagu 80ndate funk’i ja deep house’i, millele Uku vast ka alla oleks kirjutanud.

Taavi-Peeter

Uku Kuudi muusikat tutvustas mulle esmakordselt ema. Pean lugu, kui mänguliselt ja loominguliselt Uku muusika kõlab. Kui mõned aastad tagasi Saksamaal kunstikoolis praktikal olin ja tutvustasin, et olen Eestist, öeldi mitu korda: „Uku Kuut!” Tema muusika on mõjutanud inimesi mitmel pool ja palju.

Ajukaja

Mina puutusin Ukuga kokku peamiselt tema kodustuudios. Väga suur osa Umblu asjadest on just seal valminud. Hiljem aitasin Ukul välja anda albumi „Reserva”. Laupäeval mängin muusikat, mis sobib kokku Uku helilaadiga.

Prins Emanuel

Kontakteerusin Ukuga veebi teel, kuna oskasime mõlemad rootsi keelt. Saatsin talle muusikat, mida ma teinud olin ning sain talt tagasisidet. Kui ma tema loost ja sellest, kuidas ta oma haigusest loomingu kaudu üle suudab olla, rohkem teada sain, avaldas see mulle väga suurt muljet ning tegi väga uudishimulikuks. Kui ma tema, ta abikaasa Kertu ja ema Marjuga kohtusin, mõistsin ma nende loo suurust. Mul ei õnnestunud kunagi Ukuga lähemalt tuttavaks saada, mis teeb mind väga kurvaks, aga õnnelikuks teeb mind see, et Uku elab läbi oma loomingu. Laupäeval mängin ma muusikat, mis minu arvates suhestub tema käekirjaga. Teeme sellest öö, mis jääb meelde.

Uku Kuut. Foto: erakogu

Jürgen Tamme

Mul õnnestus 2012. aastal teha Ukuga intervjuu. Tõsi, silmast silma me ei kohtunud, küll aga südamest südamesse. Toona sai plaadifirma P.P.U. abiga varem vaid kitsas muusikasõprade seltskonnas hinnatud Uku looming oma hilise, kuid väljateenitud tähelepanu. Ilmselt vajaski oma muusikaga ajast ees olnud Uku looming seismist, et siis õigel ajal särada. Paljud tema lood on salatsevad ja unistavad, millele viitavad ka nende pealkirjad. Oma muusikavalikus püüan laupäeval hoida sama joont. Usun, et see meeldiks Ukulegi.

Madis Nestor

Minu kokkupuude oli Ukuga peamiselt läbi sõbra Sten Saluveeri, kes ühel hetkel mind ja meie head sõpra Taavi Lehistet päris aktiivselt stuudiosse hakkas kutsuma, mis asus Uku Kuudi Mähel asuvas majas. Aastaid on küll möödas, aga seda tuba mäletan ma nagu oma taskuid. Üsna sageli tuli ka Uku üle ukse uurima, millega tema stuudios tegeletakse. Sellest ajast ja stuudiost on Eesti tantsumuusikasse päris mitu pärli jäänud. Hilisemalt oli meie kokkupuude peamiselt plaatide teemaline – üritasin aidata tema nime alati publikul silme ees hoida. Kahjuks juba veidi ähmasemalt on meeles aeg, mil korraldasime igakuiselt üritustesarja Biit, mille üks suvine ettevõtmine kandis nime Biit Festival ja toimus Von Krahli kahel korrusel, kus üheks esinejaks oli Uku Kuut oma sooloprogrammiga. Karta on, et neid inimesi on nüüd üsna palju, kes kahetsevad, et toona sellest ilma jäid. See jäi ka tema viimaseks kontserdiks. Nüüd hiljuti erinevate inimestega vanemaid aegu meenutades selgub, et ega Ukul neid avalike esinemisi liiga palju just ette ei tulnud.

Minu valik mälestusõhtul on kindlasti pühendatud muusikale, mis on tulnud nii Uku sulest, kui ka sellele, milles võib ära tunda Uku mõjutusi. Võimalik, et ka päris aeglast muusikat, nii et, külastaja, ära ehmu.

Yahoo Boy

Tutvusin Ukuga alles sel aastal: olin ta muusika avastanud 2016. aasta lõpus, sellest vaimustusse sattunud ja suures õhinas talle kirjutanud, et vauu… Ma ei teadnud siis ei tema haigusest, ega eluloost, sattusin täiesti puhtjuhustlikult SoundCloudis selle otsa. Suhtlesime Ukuga selle aasta jooksul väga palju tema elust, muusikast, rändamisest ja kõigest muust. Mul on hea meel, et tutvusime. Uku on minu jaoks tõestuseks sellest, kui kaugele võib meid viia teotahe. Mängin laupäeval maandumise ja kojujõudmise muusikat.

Sten-Kristian Saluveer

Uku meenub mulle kui õpetaja, sõber ja kaasaaitaja nii loominguliselt kui professionaalselt. Mõtlen siiani tänutundega Uku ettenägelikkusele, et ta suutis leida ja innustada tolles 15–aastases muusikafännis piisavalt inspiratsiooni ja fookust, et lubada mind alaealisena tööle Love Raadiosse, mida ta juhtis, ning anda minu ja minu sõprade Madis Nestori ja kahjuks varalahkunud sõbra Taavi Lehiste tollaste algeliste muusikakatsetuste käsutusse oma kodu ja stuudio. Tihti ööpäevaringselt. Käitusime tollal nagu hilisteismelised või varatäiskasvanud ikka, kuid eks osa Uku fenomenist oligi suur kannatlikkus ja püsivus, millega ta meie (muusikalistesse) eksperimentidesse ja täiskasvanuks saamisesse suhtus.

Lisaks tohutule inspiratsioonile, mida Uku jutud tema Ameerika tegemistest ja koostöödest, ning kodustuudio võimalused andsid, oli ta alati toetav ning jäi seda meie sõpruse viimaste hetkedeni. Meie sõprusest sündis mitme albumi jagu avaldamata materjali, filmimuusikat ning Eesti vähem või rohkem kuulsaid house’i-hitte. Kuid kõige olulisemana Ukut meenutades soovin järgida tema eeskuju – toetada ja inspireerida uusi, andekaid ja noori tegijaid, et nad leiaksid sama moodi oma loomingu fookuse ja tee suurde maailma.

Ürituselt saab soetada erivalikut P.P.U. plaate ja muud kraami, sealhulgas Uku vinüüle. Ürituse tuluga toetatakse Eesti Lihasehaigete Seltsi ja Uku perekonda.