Douglas Dare oli minu jaoks tundmatu suurus ja tema mõtterägastikus ekslemine suur katsumus, mis kulmineerus rikastava võiduga. Esimese mulje lõi albumi pealkiri „Aforger” – Dare ongi võltsija, omamoodi pettur, kes juhatab reaalsusest illusioonide maailma.

Ta esitab kuulajale väljakutse, pakkudes midagi teistsugust. Muusika on filigraanne ja dünaamiline, mitmekihiliselt mõtlemapanev. Pillide kõla on kehaks, kuid paladele annab hinge Dare’i hääl. Potentsiaal realiseerub just siis, kui noor artist suu avab ja oma haavatavust maailmale demonstreerib. Üksikule vokaalile lisatud vaskpuhkpillid ja koor ei juhi artisti eneseotsingut rappa, vaid aitavad rännakult koju jõuda. Kauged taustahelid muutuvad tema „mina”-kajaks ja pillikõla toetab südamepuistamist. Selline muusika ei valeta kuulajale – see võib küll viia pettusega fiktsionaalilma, kuid on üdini aus.

„Aforger” ei ole lõbusate klubihittide kogum, vaid taustamuusika tüdinult vihmalompides loivavale, hiilivale igatsusele. Dare julgeb oma mõtteid välja öelda ja kutsuda endaga koos mõtlema. Albumi esimene pala „Doublethink”, mis viitab George Orwelli teosele „1984”, väidab, et „vabadus on orjus”, kuid selle plaadi ikkes olemist on raske pidada patuks.