Täna, 9. märtsil jõuab Eesti kinodesse verivärske mängufilm kuuest päevast Sergei Dovlatovi elus, mil toona veel tunnustust otsiv kirjanik võitles enda teose trükkimineku eest.

Kaader filmist

Draama rullub lahti 1970-ndate Leningradis, pakkudes bulgakovlikku absurdi ja naljakate seikade kokteili. Neevalinna intelligentide kamp, džäss, luule ja nõukogude ajakirjaniku igapäevatöö segunevad värvikaks olustikuks. Ja selle keskmes asub Dovlatov, kellel on lihtne soov – hankida enda tütrele nukk. Paraku pole seda kusagilt saada. Sest see on defitsiit.

Eluliste juhtumite jada on kord naljakas, kord terav ja tuletab vanematele olijatele noorpõlve groteskset reaalsust liigagi hästi meelde. Režissöör Aleksei German juunior suudab plahvatusohtlikku materjali aga edukalt kontrolli all hoida. Anekdootlike dialoogide sarkasm vaheldub kaadritaguse sisekõnega, mis kuulub Dovlatovile – õigemini küll teda kehastavale Serbia näitlejale Milan Marićile.

Dovlatovit ei ole jäiga nõukogude süsteemi jaoks sisuliselt olemaski – kirjanike liit on ta enda ridadest välja heitnud ja tema teoseid ei avaldata. Isiklikus elus aga kummitab eelolev lahutus. Ummikseisule vaatamata jääb Dovlatov kindlaks otsusele kirjanikuna tippu jõuda. Kohati ülijaburaks kiskuva reaalsuse taustal visandabki režissöör ühe tundliku, geniaalse, iroonilise ning samas pretensioonitu inimese portree.

126 minutit vältava “Dovlatovi” graafilise rütmi taga seisavad nii kunstnik-lavastaja Jelena Okopnaja kui ka operaator Lukasz Zali, kelle kaameratöö juurde kuulub muuhulgas imepärane oskus optikafiltreid valida.

Tegu on Aleksei German juuniori emotsionaalseima linateosega, kus lõikav otsekohesus põimub felliniliku unenäovinega.

Eesti vaatajale pakub Dovlatovi puhul ilmselt huvi fakt, et aastatel 1972–1976 elas armeenia-juudi päritolu kirjanik Tallinnas ja töötas ajalehes Sovetskaja Estonija. Kuulsaks sai Dovlatov alles pärast emigreerumist Ameerika Ühendriikidesse, kus ta vaid 48-aastaselt suri. Tema nime kannab ka üks New Yorgi tänav.