Ehk võiks Eesti kauaotsitud eripära avalduda just Ida-Euroopa kontekstis, loobudes Läänega sarnanemise soovist ning seisnedes oma ajaloo dekoloniseerimises, solidaarsuses teiste idaeurooplaste ja endise Kolmanda Maailmaga.

Illustratsioon: Toom Tragel

Filmis „Kõik on valgustatud” („Everything Is Illuminated”, 2005) läheb üks USA noormees Ukrainasse, et otsida naist, kes päästis II maailmasõja ajal tema vanaisa. Tema giidiks on Odessa noormees Alex koos vanaisa ja koeraga. Alexi karakteri kaudu avatakse selles filmis kogu Ida-Euroopa olemus. Ta räägib koomiliselt halba inglise keelt, on Läänest vasikavaimustuses ning kasutab mustahanaliste kohta läbivalt n-sõna, mistõttu peategelane teda korrale kutsub. Film näitab imeilusaid, justkui Kusturica suust kukkunud maastikke, kus ukrainlased ameeriklast mingil põhjusel Ida-Saksa sümboli Trabantiga ringi veavad. Küllap see tähendas populaarset viidet Berliini müürile, millest on kujunenud tervet Ida-Euroopat ebaõiglaselt homogeniseeriv narratiiv. Juba ainuüksi seetõttu võiks arvata, et tegemist on tüüpilise eksootikat tootva linateosega, mis kujutab idaeurooplasi alaarenud metslastena. Kuna peategelast mängib Elijah Wood, pole raske näha seda lugu kui Frodo rännakut Mordorisse. Ida-Euroopat kujutavates filmides, nagu „Enne vihma” („Before the Rain”, 1994), „Must kass, valge kass” („Crna macka, beli macor”, 1998) ja „Jänes kuristiku kohal” („Zayats nad bezdnoy”, 2006), on mingit laadi esteetiline ebaõiglus või liiasus kindlasti olemas. Kusturicale on ette heidetud, et ta on kasutanud Balkani representeerimisel romade identiteeti, mis loob ühelt poolt väärpildi, et Balkani kultuur on romade kultuur, ja teisalt valetab, et romadel on Balkanil hea elada. Minule tema ja ka teised eespool loetletud filmid meeldivad, sest need toidavad seda Ida-Euroopa unelmat, mis muudab siin elamise talutavaks. Mõistagi, selleks et siin päriselt talutav elada oleks, tuleks lõpetada hallutsineerimine ja keskenduda reaalsusele. Filmi „Kõik on valgustatud” tegelik sisu oli seotud hoopis ühe Ida-Euroopa olulise osaga – juutidega. Niisiis, juudi perekonnast pärit peategelane oli Ukrainas oma juurte juures. Mida üldse tähendavad juutide juured Ida-Euroopas ja kas nende juurde on võimalik tagasi tulla? Ja mis oli valesti Rael Arteli 2015. aastal kureeritud näitusega „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest”? Viimasest olen ma korra juba Müürilehte kirjutanud. Kaur Kender ütles hiljuti Vikerkaares, et see (juutidega seotud) auk Ida-Euroopa hinges on surmahaigus. Vaadeldes seda, kuidas praeguses Ida-Euroopas vohab rassism, ja teades, mis toimus 90ndatel Balkanil, võib karta ajaloo kõige hullema kõntsakihi pinnalekerkimist just siin. Näib, et materjal on olemas ja selle õitsenguks vajalik ebastabiilne keskkond sõltub justkui suurtest globaaljõududest, mitte aga idaeurooplastest endist.

Kas idaeurooplane on valge?

Viimasel ajal ei tõuse mu käsi eriti kergelt kirjutama sellest, kuidas Lääs ekspluateerib, eksotiseerib ja rassistab Ida-Euroopat. Pole kahtlustki, et ta seda teeb. Ja pole ka kahtlust, et arenenud Ida-Euroopa riigid käituvad vähem arenenutega nii, nagu Lääs käitus nende endiga 90ndatel. Seda kinnitavad igasugused investeeringud ja arenguprogrammid, samuti ukraina töölised Poolas, bosnia töölised Sloveenias jne. Ma ei tea, kas ukrainlasi koheldakse Poolas sama halvasti nagu poolakaid Inglismaal, aga vahet pole. Süsteem, mis käsitleb inimest kui ressurssi, on oma olemuselt rassistlik. Ida-Euroopa on osa globalistlikust Lääne modernsusest, mille aluseks on 500 aasta tagune orjakaubandus ja istandusmajandus – enneolematult mastaapne ettevõtmine, kus ühelt kontinendilt toodi vägivallaga n-ö tasuta tööjõud, teisel toimus töö ja kolmandale kogunes vili. See tekitas Euroopa tsivilisatsiooni plahvatusliku vohamise üle kogu maailma. Võib-olla on see liiga abstraktne narratiiv, ent ei tohiks unustada koloniaalajastust pärit varanduslikku, episteemilist ja kultuurilist kontinuiteeti. Majanduse kõrval on ratsionaliseeritud ka loodus ja inimene, tegelikult kogu universum. Ja kõrvale on tõrjutud kõik teistsugused kosmoloogiad ja elamisviisid. Lääne modernsuses domineerivadki dualistlikud mudelid, mille üks osa on Lääs ja teine osa see, mis Lääs ei ole. Sellisel mudelil põhinevad Lääne modernsuse kaks inimtüüpi: humanitas kui universaalne subjekt, kes on võimeline teadmisi tootma ja enda käes hoidma, ning anthropos, kes on tavaliselt humanitas’e uurimisobjekt või tööjõud. Walter Mignolo, kes on viimasel kümnendil esile kerkinud dekoloniaalse liikumise ja pöörde üks mõjukaimaid teoreetikuid, on öelnud, et rassism tekib humanitas’ele vajalike loodusressursside keskel, seal, kus elab anthropos. Rassism on koloniaalsuse toimimise mudel, mida võib kasutada igaüks, kes vastava võimupositsiooni endale võtab. Kuigi veel 19. sajandil olid eestlased anthropos, elades aastasadu vägivaldses suhtes humanitas’ega, on neist praeguseks saanud valgesse, koloniaalsesse maailma kuuluvad universaalsed subjektid. Küsimus on selles, milline on eestlaste ja teiste idaeurooplaste koht rassilist hierarhiat produtseerivas valges maailmas. Kas idaeurooplane on sama valge nagu belglane või hollandlane? Kas me oleme Lääne ebaõiglaselt koheldud perifeerne osa või hoopis Lääne naaber ja liitlane? Kas võib olla nii, et meie olemegi mittekoloniaalne Euroopa? Või jagame me Läände kuuludes ka selle koloniaalset olemust, ajalugu ja vastutust? Mida tähendab Ida-Euroopa rassism?

Mingil põhjusel on Ida-Euroopas raske neil teemadel diskuteerida ja selliseid arutlusi ei tule just tihti ette. 2013. aastal toimus Berliinis Alanna Lockwardi kureeritud sümpoosion „Black Europe Body Politics”, kus Euroopa Aafrika diasporaad esindavad inimesed avaldasid arvamust, et idaeurooplased ei ole valged. Valgesus (whiteness) on rassismi diskursuses keskne mõiste. Valge on poliitiline positsioon, mis ei ole seotud bioloogiaga. See on positsioon, mis peab end erandlikuks, sest valge ei ole värv, valge on enesestmõistetavus, võim ja autoriteet, mis püüab end kõikjal universaalina kehtestada. Valge on olnud Euroopa kultuur ja maailmapoliitika läbi sajandite. Selle kultuuriga sidus end ka Eesti anthropos, kelle võim – nagu ka paljude teiste idaeurooplaste võim – jäi lokaalseks, ent nivelleerus peagi nõukogude imperialismiga. Venemaa valgel poliitikal on aga globaalne, Läänega sarnane haare, mis ulatub Läänemerest kuni Vaikse ookeani saarte ja Alaskani. Paljusid rahvaid ühendanud Nõukogude Liit teostas reaalset koloniaal- ja ümberasustamispoliitikat, samuti geopoliitikat kõikjal üle maailma USAga võrdsel tasemel. Pärast liidu lagunemist sai Venemaast justkui Ida-Euroopa riik, kus algas samasugune läänestamine ja demokratiseerimine nagu Eestis, Poolas ja mujal. Ent arvestades Venemaa juba toonast ulatust ning eeskätt praegust olukorda on raske Venemaad Ida-Euroopaks pidada. Mina näen Ida-Euroopat siiski kui mitme suurvõimu vahelist ala, millel puudub koloniaalne minevik ja ambitsioon. Mõistagi on Ida-Euroopa väga mitmekesine piirkond, kuhu kuulub ka endisi impeeriume. Eesti kauaotsitud eripära võibki avalduda just Ida-Euroopa kontekstis. See eripära võiks seisneda valge positsiooni hülgamises ja oma ajaloo dekoloniseerimises, solidaarsuses teiste idaeurooplaste ja endise Kolmanda Maailmaga.

Idaeurooplane on piiripealne olend. Tal on pidev hirm, et ühel hommikul ärkab ta Gregor Samsa kombel prussakana ning kaotab kõik oma tsiviliseerituse garantiid ja elu takkapihta.

Lunastust ei pea ma koloniaalsuse kontekstis siiski tõenäoliseks – nii lihtsalt idaeurooplane oma valgest potentsiaalist ei tagane ja vastutusest ei vabane. Läänes on ta aru saanud, et nahavärv ei tee teda valgeks, ent võib anda eelise mitteeurooplastest konkurentide ees. Võõrtööjõu massiivset valgumist idast läände peetakse põhjuseks, miks läänes hakati Aafrika ja Aasia migrantidele uksi sulgema. Pärast Brexitit on selge, et need uksed on sulgumas ka idaeurooplaste ees. Walter Mignolo on kirjeldanud, kuidas inimese staatuse määras feodaalajastul veri ehk päritolu ja koloniaalajastul nahk ning nüüdisajal määravad selle teadmised ehk haridus. Keeleoskus, eriti keele perfektsus ja aktsendivabadus, on üks olulisimaid tegureid valgeks saamisel. Ja lisaks on mõistagi tähtis asukoht. Ma ise leian, et asukoht on haridusest veel olulisem tegur staatuse kujunemisel, sest hariduse kvaliteet ja väljund sõltub otseselt asukohast. Inimese füüsiline keha hõlmab ka selle keha asukohta. Nõnda ei ole rassism seotud ainult inimkehade ja -identiteetide, vaid ka kohtadega. Kui idaeurooplane peab end oma heleda naha ja blondi pea tõttu valgeks ja käitub rassistlikult, tekitab tema asukoht kontrasti, mis defineeribki Ida-Euroopa paradoksaalse olemuse. Idaeurooplane on piiripealne olend. Tal on pidev hirm, et ühel hommikul ärkab ta Gregor Samsa kombel prussakana ning kaotab kõik oma tsiviliseerituse garantiid ja elu takkapihta. Ida-Euroopa on tema jaoks tabu – nagu tükk sitta, mis on saapatalla külge kleepunud. Nõnda kirjeldas Ida-Euroopa enesekuvandit 2000. aastal Marina Gržinić, tõmmates paralleeli virtuaalse reaalsusega, milles inimene identifitseerub oma virtuaalse identiteediga ning ta enda füüsiline keha muutub tülikaks jäänukiks. Kuna idaeurooplane on piiripealne olend, toimib tema alaväärsus läbi oma vastandi – suursugususe ja vägevuse.

Pealesurutud identiteet

Balti riigid on olnud ilmselt kõige suuremad Ida-Euroopa eitajad. Ent pärast Ukraina sõja algust on just Baltimaad need põhilised Ida-Euroopa riigid, millest kogu maailm räägib. Samuti on Balti ühiskondades toimunud juba pikemat aega seisak ja tagasilangus. Eks inimesed on aru saanud, et põhjamaa kuvand, mida müüakse kogu maailmale, ei vasta tegelikkusele ega too oodatud tulemusi. Samas näiteks inerts brändida Eestit kui tehnokraatlikku ja rohelist põhjamaad kestab edasi, sest harjumusi on raske muuta ja poliitilisel eliidil on vaja varjata oma peataolekut. Ida-Euroopa on tähendanud seni kõike, mis Eesti, Leedu ja Läti olla ei taha. Lisaks eespool viidatud kohaspetsiifikale iseloomustavad Ida-Euroopa riike paljud negatiivsed sümptomid, mis muudavad nad omavahel väga sarnasteks. Kõik need sümptomid on seotud lähiajalooga – viimase 26 aastaga. Ida-Euroopa tähendabki ühe regiooni piiripealset ja paradoksaalset suhet Läänega ning sellest suhtest põhjustatud sümptomite kogumit. Arvan, et Ida-Euroopat ei tohiks käsitleda identiteedina, ehkki mingi pealesurutud paratamatuse tõttu tundub, et selline identiteet siiski eksisteerib. Ida-Euroopa on geopoliitika produkt. Geopoliitikast räägitakse suurte sõnadega – kontinendid põrkuvad kokku, mandrid lagunevad koost, kõik see toimub geniaalsete juhtide intellekti jõul. Geopoliitika on sisuliselt koharassism, mis genereerib piirkondi, tsoone ja nende hierarhiaid. Sõda on selle räpane köögipool – nii-öelda mõõk, mis raiub džunglisse teed. Geopoliitikast räägitakse tavaliselt siis, kui kuskil on paljud inimesed surma saanud. Nii nagu geopoliitika asemel tuleks rääkida kehapoliitikast, kas või tankiroomikute alla jäävatest inimeludest, tuleks Ida-Euroopa identiteedi või kultuuri asemel rääkida nendest sümptomitest, mis moodustavad Ida-Euroopa. Ja tuleks sõnastada oma isiklikud kogemused, mõtted ja tunded, mis on seotud sellega, et päritolu määrab elusaatust.

Isegi Valdur Mikita räägib Ida-Euroopast. Ta ütleb, et meie erilisuse hulka kuulub ka võimalus, et just siin, selles tillukeses riigis saab alguse kolmas maailmasõda – nii nagu Lääne meedias on viimased kolm aastat süüdimatult pasundatud. Mikita arvab, et keegi võiks seda asjaolu kuidagi ära kasutada. Nõnda ongi tekkimas oht, et seda „uut” olukorda hakatakse brändima samasuguse ajuvaba innuga nagu kõike muud, mida brändida annab.

Ida-Euroopa kui geopoliitiline teadvus

Võimalik, et Ida-Euroopa artikuleerimine seisab alles ees. Ja võimalik, et just meie oleme need, kes seda järgmisena teevad. Samas on võimalik, et artikuleerimise tasandilt tuleks edasi liikuda ja kulturiseerimise ning fetišeerimise asemel lahendada need probleemid, mis idaeuroopalikku hallutsinatsiooni tekitavad. Üha rohkem on selgeks saanud, et Ida-Euroopale omane transformatsioon ei olegi määratud lõppema. Transformatsiooni sisuks olevad reformid aina jätkuvad, toimub avaliku ruumi kokkutõmbumine ja privatiseerumine, igasuguse poliitilise potentsiaali, igasuguste alternatiivide tasalülitumine. Hirm ja ebakindlus süvenevad. Seda kõike normaliseerib neoliberaalne ideoloogia, mis õpetab meile ellujäämist – seda, kuidas ebakindluses tuleb näha väljakutset, kuidas igaüks peab olema avatud ettearvamatustele, drastilistele muutustele, käituma nagu ettevõte muutlikul turul. Näiliselt muudab see meid tugevamaks ja me unustame kergesti, et väljakutse seisneb eeskätt meie tingimuste halvenemises. Meile sisendatud voorused on tugevus, ellujäämine, võitmine. Need on vajalikud sellistes olukordades nagu rottide tapmine Balkani moodi – näljutatud rotid asuvad üksteist likvideerima ning ainsana jääb ellu kõige tugevam, kellest saab edaspidi professionaalne rotitapja. Ida-Euroopas ongi elu palju brutaalsem ja karikatuursem kui Läänes, mille räpast sisu varjavad kultuurikiht ja mõned riismed heaolust. See otseselt tajutav erinevus genereerib idaeurooplase alaväärsust ning üheaegset armastust ja viha Lääne vastu. Nii armastus kui ka viha on nüüdseks politiseerunud – mõlemal on oma poliitilised väljundid, mõlemat on võimalik täpselt ideologiseerida. Samamoodi on politiseerunud nostalgia ja selle puudumine. Politiseerumine tähendab antud juhul poliitilise konflikti esilekerkimist, sest 90ndate postmodernismis puudusid konfliktid. Arvan, et konflikt hakkas tekkima 00ndate keskpaigas, pärast BRICSi riikide moodustamist, ja sellest ajast peale on Ida-Euroopa lakanud järk-järgult olemast kultuuriline identiteet. Tema poliitiline potentsiaal on kasvanud, ent selle realiseerimine on väga piiratud – sisuliselt on vaid võimalus olla Lääne poolt või Lääne vastu. Kolmandat võimalust – nagu kunagi oli Erapooletu Liikumine eesotsas Jugoslaaviaga – ei ole. Samas ei ole see poliitiline konflikt veel piisavalt akuutne, mis sest, et räägitakse kolmandast maailmasõjast. Olukorras, kus Ida-Euroopa ei ole enam kultuuriline identiteet, ent eksisteerib ja politiseerub sellest hoolimata, võiks hakata rääkima Ida-Euroopast kui geopoliitilisest teadvusest ja subjektsusest. See võiks olla midagi klassiteadvusesarnast, ent see ei tohiks olla universalistlik ega valge. Arvan, et unistuseks see jääbki, aga vahel armastan ma mõelda, et kui seda ei suuda enamus, suudab seda vähemus.

Tanel Rander on kunstnik ja kuraator, keda huvitavad peamiselt subjektiivsus ja dekoloniaalsus. Sel ja järgmisel aastal tegutseb ta Valgas/Valkas, uurides koos teiste kunstnikega piiripealset identiteeti ja kultuuritegevust.


Pank otsustab, kes on Ida-Euroopa kunstnik
Tanel Rander

Mladen Stilinović „An Artist Who Cannot Speak English Is No Artist”, 1992, Zagrebi kaasaegse kunsti muuseum. Jugoslaavia retro-avangardi hulka arvatud Mladen Stilinović (1947–2016) juhtis tähelepanu võimusuhetele Lääne-keskses kunstimaailmas, millest neil, kes inglise keelt ei oska, pole võimalik osa saada.

Kunst on vist ainus kõikidest valdkondadest, kus Ida-Euroopa eksisteerib identiteedina ja moodustab diskursuse juba alates 90ndate algusest. Baltikum pole sinna õieti kunagi kuulunud. Balti kunstnikud on olnud harva osa Ida-Euroopa kunstisündmustest ja siinsetel kunstiteoreetikutel pole olnud kunagi erilist sõna Ida-Euroopa diskursuse kujundamisel. Baltikum on olnud Euroopa kunstiskeenel üks isoleerituimaid paiku – küllap ka seepärast, et põhjamaade kultuurikoostöö pole vilja kandnud. Meie kunst näeb välja küll veidi skandinaavialik – apoliitiline ja disainile lähedal. Oleks ülim absurd hakata seda nüüd Ida-Euroopa sildi all müüma! Tegelik Ida-Euroopa diskursus on arenenud Kesk- ja Kagu-Euroopas ning seda on rahastanud valdavalt Erste pank Austrias. Neil on selline filosoofia, et ühiskondadele, kus pank tegutseb, tuleb midagi tagasi anda. Ent Erste panga tegevusraadius kattub põhiliselt endise Austria-Ungari impeeriumi aladega ja Baltikum sinna ei kuulu. Nõnda ongi selle kandi kunstnikel olnud palju võimalusi Ida-Euroopa koostööks. Kõige häälekamad ja aktiivsemad idaeurooplased pärinevad Sloveeniast. Grupi IRWIN koostatud teoses „East Art Map” (2004), mis omab Ida-Euroopa diskursuses olulist kaalu, esindab Balti riike Sirje Helme, kes välistab Eesti kuulumise Ida-Euroopasse ja isegi ühtsesse Baltikumi. Ilmselt ei olnud Eestist võtta sellist materjali, mis harmoneeruks kuidagi endise Jugoslaavia kunstiga. Sealsamas leiutas Helme uue väljendi, millega iseloomustada eesti avangardi – kui Jugoslaavias oli tugevalt Lääne-kriitilise mentaliteediga nähtus nimega „retro-avangard” (IRWIN, Kazimir Malevitš (Belgrad) ja Mladen Stilinović), siis Eestis oli Helme sõnul „repro-avangard”, mis tähendas seda, et siinsed kunstnikud, kes raudse eesriide tõttu iialgi reisima ei pääsenud ja kelle suhe Lääne kunstiga toimis vaid ajakirjade vahendusel, tundsid Lääne kunsti vastu üksnes kriitikavaba ahvivaimustust ja võtsid oma isoleerituses kõik nähtu käibele. Ennekõike kirjeldab see vanglaga sarnanevat raudse eesriide tagust maailma, kuhu me kuulusime. Võimalik, et Baltikumi kollektiivne teadvus on raudse eesriide tõttu nii traumeeritud, et endast kui Ida-Euroopast mõtlemine tundub võimatu. Ka Albaania kui endine isoleeritud riik ei ole Ida-Euroopa diskursuses kuigi tähelepanuväärne olnud. Looduslikus mõttes on Albaania ja Baltikum kaks äärmust – kui esimene on kahtlemata lõunamaa, siis teine jääb ilmselgelt põhja. Ida-Euroopa kultuuriline kese on olnud Kesk-Euroopas ja vahel on mul tunne, et Ida-Euroopa kunstiprojekte on kannustanud panslavistlik solidaarsus. Vähemalt neid, kus on osalenud Boris Groys ja Viktor Misiano. Ent äkki sõltub võime end Ida-Euroopana defineerida ja vastavat diskursust arendada ka riikide kultuurilisest arengutasemest? Ja ehk on kultuuriline arengutase seotud riigi asukoha ja infrastruktuuriga?

Foto esilehel: Balti kett (CC by 3.0)