Echolove veel otsib oma signatuursaundi, kuid ka eneseotsingutel on muusikamaastikul oma koht, millele näitab viitavat ka albumi pealkiri ja kontseptsioon.

★★★☆☆

Pärnu muusikaliste koosluste sündi soodustavast mikrokliimast võrsunud Echolove on oma esikalbumi popilikud elemendid seekord seljataha jätnud ning võtnud muusikalise suuna madala lavaga suitsusesse ja higisesse rokiklubisse istuva saundi poole. Noorus ja mõningane toorus (nii heas kui ka natuke vähem heas mõttes) on siiski tajutavad ka bändi teisel kauamängival. Innovaatilisust ja originaalsust sellelt albumilt palju ei leia, pea iga loo juures on tuntavatele mõjutustele üsna lihtne näppu peale panna. Aga pole hullu, küll on veel aega oma signatuurini jõuda. Kui üldse peabki, sest ega see ei tähenda, et albumit poleks niisama meeldiv ja mõnus kuulata. On ju ka ainuüksi inspireerijatele noogutavatel eneseotsingutel, -väljendusel ja rännakutel oma koht muusikamaastikul ning pakun, et just sellest tulenevad ka albumi pealkiri ja kontseptsioon.

Mõjutustest ja rännakutest rääkides… Kui „Structures” ja „Higher Dimension” kiikavad kaleidoskoopilise psühhedeelia poole, siis albumi nimilugu tambib peaaegu veenvalt mööda kõrberoki karme liivaseid radu. „Reflectorist” kumab läbi yardbirdsilikku essentsi, „Greater Existence” paistab aga olevat sügavalt inspireeritud varajasest „AMi”-eelsest Arctic Monkeysist. Albumit tervikuna algusest lõpuni kuulates tekib alates „Rushist” paariks looks teatav küllastumus, kuni „All In Red” tänu Laur Lindmäe vokaalile jälle kütet juurde keerab ja olemegi tagasi lainel. „Coda” laseb lõpetuseks kitarridel pea kuus vägagi nauditavat minutit vokaalidest segamatult vuhada. Energiast pakatavat materjali rokkimiseks jagub talvekaamosesse küll.